Armumine


Armumine

Armumine on tunne, mida me kõik oma elus tundnud oleme. Seda mõnusat tunnet on kirjeldatud paljudel erinevatel viisidel, palju suuri sündmusi on sellest alguse saanud. Ilmselt võib Viktoria Saadi raamatu "Suhte alkeemia" sündi seostada armumisega, sest kõik suhted algavad armumisega. Raamatu alguses kirjutab Viktoria armumisest toredalt:

Tavaliselt juhtub see üsna ootamatult. Raske on seletada, millised suuremad või väiksemad detailid meid ükste ises köidavad. Alates kaelakumerusest ja naeratusest kuni maailmani, millesse selle inimesega koos sissepääs on lubatud. See on üsna kummaline ja ebaloogiline tunne - väljavalitu kõrval seistes hakkavad kõhus liblikad lendama ning sind tõmbab senitundmatu jõud. Ja nii juhtub veel enne, kui me teame sellest inimesest midagi enamat kui see, et ta lihtsalt olemas on.

Tunneme, et temaga olles on kõik teisiti, ja see on väga mõnus. Nii see juhtubki, siiralt, ette kavatsemata, nagu satuksid mingil suvalisel ajahetkel väljale, kus armastuse energia juba enne meid olemas oli. Õige ajastus, sünkroonsus. Enne kui jõudsime midagi arvata, oli see energia meist juba läbi käinud. Liiga suur, et eirata, liiga mõistmatu, et kohe omaks võtta. Mõistus tõrgub alguses sellele ebaratsionaalsusele vastu. See nagu ei haakuks, tundub liiga võõras, kuid mõnus.

Öeldakse, et armastus ei hüüa tulles, ja sellele vastu vaielda on peaaegu võimatu. Armastus imbub meisse luba küsimata. Me petame ennast, kui ütleme, et otsustame, kas armuda või mitte. Selleks hetkeks, kui otsustama hakkame, on armastus juba meie sees. Ja kõige rohkem, mida me teha saame, on teda märgates hakata kaaluma, kas ajada ta minema või lasta jääda ja meid tundmatusse kaasa viia. Või mis on kõige tõenäolisem - me läheme esimese impulsiga kaasa, ilma et ise märkaksimegi.

Kas armutundele edaspidi ka teadlikult järgneme ja laseme tal lahti rulluma hakata, sõltub mitmest asjaolust. Kui palju see meie väärtuste ja elupõhimõttega kokku läheb? Kas üldse oleme avatud ettearvamatule ja plaanimatule? Kui palju suudame usaldada midagi, mis on väljaspool meie igapäevast mõtlemist, ja uskuda, et toimuv on väärtuslik. Uskuda veel enne, kui mõistame selle täpset väärtust. Kas sul on eelnevaid kogemusi tõsisema armumisega? Kui kaalutlev ja arutlev sa oled? Teisisõnu, järgneda millelegi nii kontrolli alt väljuvale nagu armumine on üsna julge ja kohati naiivne samm. Kas sulle meeldib naiivsus? Ega naiivsusel midagi viga pole, kõik me vajame seda veidike, kui mõelda, et naiivsuse taga peitub avatus ja loovus.

Armumine on loov ja inspireeriv. See on kingitus. Paljud aga kardavad seda tunnet. Kõik väljub kontrolli alt. Seni olulised asjad ei tundu enam nii olulised ja järsku tekivad enneolematud soovid, mille täitmiseks tuleb midagi endas ja enda ümber muuta. Vahest liiga palju. Aga mis siis, kui ei saa ega oska? Kui hind on liiga kõrge ning liiga paljust peab loobuma? Mis siis, kui oled juba mitu korda põrganud ühe ja sama takistuse vastu? Takistuse, mis on sinu sees: julgus usaldada, julgus proovida ja ka haiget saada. Sa lihtsalt ei saa seda endale veel kord lubada, see on mõeldamatu luksus.

Teisalt annab armutunne jõudu teha midagi, mida me tavalises olekus iial ette ei võtaks. On inimesi, kes tänu armumisele on pool maailma läbi sõitnud. Armumised on viinud paika, kuhu muidu poleks ehk elu sees sattunud: teise riiki, teise kultuuri, kus avastad ka iseennast hoopis teisest küljest.

 


 

KOMMENTEERI!