Viha ja süütunne peresuhetes: kuidas tulla toime oma emotsioonidega?


Viha ja süütunne peresuhetes: kuidas tulla toime oma emotsioonidega?
Foto: depositphotos.com

"Viha puhul on tegemist signaaliga, mida tuleks kuulda võtta," kirjutab raamat "Vihatants" autor Harriet Lerner. Loe, mida võtta ette siis, kui viha ja süütunne takistavad sind oma elu elamast.

Sugupõlvede jada: Katy ja tema vananev isa

Katy on viiekümneaastane koduperenaine, kelle noorim laps on äsja kodunt välja gümnaasiumisse läinud. Tema isa on seitsmekümneaastane õpetaja, pensionär, kes jäi kümmekond aastat tagasi leseks ja kelle tervis on suhteliselt vilets. Katy helistas minule Menningeri fondi, sest oli kuulnud, et ma olevat asjatundja viha alal. Meie esimese telefonivestluse ajal rääkis ta mulle olukorrast, mis oli teda juba kümmekond aastat vihale ajanud. "Mu isal on suur probleem," seletas ta meeleheitliku hääletooniga. "Ta esitab mulle ülemääraseid nõudmisi, eriti pärast seda, kui ta enam autot ei saa juhtida, sest tal tekkisid insuldi järel mõned tajuhäired. Kui ta helistab, pean mina teda viima sisseoste tegema ja vedama teda igale poole, kuhu ta soovib minna. Ta tahab, et ma teeksin tema korteris hädavajalikke toimetusi, aga pärast kritiseerib mind, et ma pole seda või teist asja õigesti teinud. Ta saaks mitmeid asju ise ka tehtud, aga käitub nagu tita. Mõnikord helistab ta mulle kaks või kolm korda päevas. Kui ma talle ära ütlen, tõmbub ta endasse ja teeb mu süüdlaseks. Olen närvivapustuse piiril."

Seotud lood:

Kui me Katyga kohtusime ja palusin tal asjaolusid täpsustada, kuulsin temalt ikka üht ja sedasama asja. "Milles seisneb sinu probleem, nii nagu sina seda näed?" Katy: "Minu isa ei saa aru, et mul on ka oma elu. Ta arvab, et kogu minu maailm peab pöörlema tema ümber. Pärast ema surma on ta hakanud arvama, et mina pean ema asemele astuma ja tema hinges selle tühja koha täitma."

"Palun täpsusta, mida oled isale selle probleemi kohta öelnud?" Katy: "Isa, sa pead aru saama, et mul on oma elu ka. Sa nõuad minult liiga palju. Ma tahan, et sa lõpetaksid minu süüditegemise, kui ma otsekohe sinu juurde ei ole tulnud. Sa peaksid inimestega rohkem kokku saama, mitte ennast isoleerima ja minu külge klammerduma."

"Mida isa selle peale kostab?" "Ta läheb enesest välja ega räägi minuga mõnd aega. Mõnikord hakkab ta rääkima oma viletsast tervisest ja seepeale tekib minul nii suur süütunne, et tahan selle jutu ära lõpetada." "Mis sina siis edasi teed?" "Mitte midagi. Mitte miski ei aita - ja sellepärast ma siin olengi."

Katy puhul torkas silma üks väga tüüpiline asi: kõik, mis ta ütles, käis tema isa kohta. Mu isa ei saa aru, et mul on ka oma elu. Ta arvab, et kogu minu maailm peab pöörlema tema ümber. Minu isa kasutab mind ära. Mu isa tahab minult liiga palju. Mu isa teeb mind süüdi. Mu isa peaks inimestega rohkem kokku saama ja mitte ennast isoleerima. Katy teeb just seda, mida nii mõnigi meist teeb, kui on vihane. Ta mõistab kohut, süüdistab, kritiseerib, loeb moraali, jutlustab, juhatab, interpreteerib ja teeb psühhoanalüüsi. Katy ei räägi üldse endast.

Kas Katy isa ei tohiks esitada sääraseid nõudmisi? Ma ei tea. Kes meist võiks selge sõnaga öelda, missuguseid nõudmisi on peaaegu seitsmekümne kahe aastasel leskmehel õigus esitada oma täiskasvanud tütrele? Kui küsiksime kümnelt erinevalt inimeselt nende arvamusi selle kohta, saaksime tõenäoliselt kümme erinevat vastust, sõltuvalt vastaja vanusest, usutunnistusest, rahvusest, sotsiaalmajanduslikust klassikuuluvusest, õdede-vendade olemasolust ja perekondlikust taustast.

Kui mina oleksin Katy nahas, kurdaksin tõenäoliselt ka mina, et mu isa nõuab liiga palju. Aga mina olen mina. Mõni teine minu asemel oleks võib-olla õnnelik, et isal on teda nii väga vaja. Kui hakkame siin otsima absoluutset tõde (Kui palju tohiks vanem küsida? Kui palju peaks tütar andma?), siis ei läheks meil võib-olla korda väärtustada tõsiasja, et on lugematuid viise tajuda üht ja sama olukorda ning inimesed mõtlevad, tunnevad ja reageerivad erinevalt. Miks ma seda nii väga rõhutan? Aga sellepärast, et sellest kontseptsioonist on väga raske aru saada ja seda järgida, eriti siis, kui oleme vihased. Erinevate tahtmiste ja tajude konflikt maailmas ei tähenda, et ühtedel on õigus ja teistel ei ole õigus. Kas Katyl on õigus olla vihane? Kas tal on õigus olla vihane isa peale? Jah, muidugi. Vihatunne ei ole õige ega vale, seadusevastane ega seaduspärane. Meil on õigus tunda kõike, mida tunneme, ja Katy viha väärib tema enda lugupidavat tähelepanu. Aga Katy õigus olla vihane ei tähenda, et isa võib teda süüdistada. Pigem on Katy krooniline viha ja rahulolematus märk sellest, et suhtes isaga peab ta uuesti üle vaatama oma osa ja kaaluma, mida ta võiks teha teisiti kui varem.

Mida Katy isaga suheldes valesti teeb? Hakatuseks olgu öeldud, et Katy ei ole väga peenetundeline ega ka mitte hea strateeg. Vähe on inimesi, kes suudavad rahulikult ära kuulata, kui neid kritiseeritakse või räägitakse neile, mida nad valesti on teinud. Kuigi Katy isa ei ole eriti paindlik, sunnivad tütre seisukohavõtud isa pigem asuma kaitsepositsioonile, mis teeb vähe tõenäoliseks, et ta tütart kuulda võtaks. Teiseks. Katy viis suhelda näitab, et ta peab end asjatundjaks isa kogemuste alal. Katy iseloomustab oma isa kui isekat, neurootilist ja nõudlikku meest, kes kasutab tütart ära selle tühja koha täiteks, mis on jäänud tema hinge pärast ema lahkumist. See psühholoogiline tõlgendus võib paika pidada või mitte. Isa käitumisele on olemas ka hulk teisi seletusi. Kui stress meile liiga teeb, panevad paljud diagnoose teistele inimestele. Kuigi selle taga võib olla soov aru saada, mis meie hinges käärib, on siin enamasti tegemist kavala süüdistamisega ja ühepoolse seisukohavõtuga. Diagnoosi pannes eeldame, et me tõepoolest teame, mida teine inimene mõtleb, tunneb, tahab või mida ta peaks mõtlema ja tundma.

Aga me ei tea neid asju kindlalt. Meil on raske kõike seda teada isegi enda puhul. Kelle probleem see on? "Mu isal on suur probleem. Ta esitab mulle ülemääraseid nõudmisi." Need väited, mida Katy minuga telefonis rääkides avaldas, paljastavad tema veendumuse, et isal on probleem. Edasi selgub Katy jutust, et isa teab, mida ta tahab, ja väljendab seda sõnaselgelt, ning ta ka saab, mida tahab. Probleem on Katyl. Tema peab leidma mooduse, kuidas välja selgitada ja endale teadvustada oma jõuvarud isaga suhtlemisel nõnda, et ta ei peaks isa peale viha kandma ega kibestuma. Katy on see, kes võitleb ja vaevleb. See on tema probleem.

See, et Katyl on probleem, ei tähenda veel, et ta teeks midagi valesti või peaks süüdi olema. "Kelle probleem see on?" - sellel küsimusel pole midagi pistmist süüdioleku ega karistamisega. Probleem on lihtsalt sellel, kes pole rahul või kes on mures käesoleva olukorra pärast. Milles seisneb Katy probleem? Katy probleem seisneb selles, et ta ei ole selgusele jõudnud mõnes elutähtsas küsimuses, nagu näiteks "Kuidas ma vastutan omaenda elu eest ja missugused kohustused on mul oma isa ees?", "Mis tähendab olla isekas ja mis tähendab kindlaks jääda oma soovidele ning eelistustele?", "Kui palju ma saan aidata isa, ilma et tunneksin viha või rahulolematust?". Niikaua kui ta ei leia vastuseid nendele rasketele küsimustele, ei saa ta isaga suhelda teistmoodi.

Katy probleem ei ole selles, et isa teeb temast süüdlase. Teised ei saa panna meid ennast süüdi tundma, nad võivad ainult proovida seda teha. Tõenäoliselt teeb isa Katy elu kibedaks, kui tütar vana käitumismustrit muudab, aga tütar üksinda vastutab oma tunnete eest, süütunne kaasa arvatud.

Kindlasti ei ole siin lihtsaid vastuseid. Kui paljud meist oskavad kindlalt öelda, kust algavad ja kus lõpevad meie kohustused teiste inimeste ees? Kuidas võib naine, kes on sünnist saati määratlenud ennast teiste inimeste armastava hoole kaudu, kindlasti teada, millal on õige aeg öelda "küllalt!"? "Naiste töö ei ole kunagi tehtud" - see oli kreedo, millega Katy oli õppinud elama laste kasvamise ajal, ja nüüd, kui noorim laps kodust välja läks, jätkas Katy seda draamat vananeva isaga.

Katyga töötades sain teada, et ta oli suurema osa oma eluajast olnud andja, nagu olid olnud ka tema ema ja vanaema. Sügaval hingepõhjas oli ta ehmunud ja tundis süütunnet, kui ta näitas välja seda kaua aega maha surutud poolt, mis tahtis, et ta nüüd pööraks enam tähelepanu oma vajadustele ja hakkaks ka midagi teistelt võtma. Katy oli nii põhjalikult pühendunud teiste nõudmiste rahuldamisele, et ta oli täielikult reetnud, kui mitte kaotanud omaenda "mina". Temas pulbitses viha oma kaotsiläinud iseduse pärast, aga ta ei olnud veel võimeline kasutama seda viha muudatuste tegemiseks.

Pole tähtis, kui palju me Katyle kaasa tunneme või ennast temaga samastame, igal juhul jääb see tema probleemiks. See ei tähenda veel, et Katy oleks neurootiline, eksiteele viidud või ülekohtune. See ei tähenda ka, et võiksime öelda, nagu oleks tema selle dilemma põhjustanud. Reeglid ja rollid, mis on välja kujunenud meie perekonnas ja ühiskonnas, panevad meid määratlema ennast teiste soovidest ja ootustest lähtuvalt. Ja nii pea kui pöörame eelkõige tähelepanu omaenda elukvaliteedile ja oma elu suunale, ootab meid teiste halvakspanu. See võib meis tekitada ängi ja süütunnet. Aga kui me ei kasuta oma viha iseenda selgemaks määratlemiseks meile tähtsas suhtes ega tegele oma tunnetega sedamööda, kuidas need kerkivad, siis ei tee mitte keegi teine seda meie eest.

Oma segadusesoleku tunnistamine

Katy otsis minu abi, sest tahtis midagi teha suhte heaks oma isaga ja soovis, et mina talle ütleksin, mis see midagi võiks olla. Tegelikult oli Katy ümber nagu paljudel naistel rohkem kui küllalt neid, kes ütlesid talle, mida teha. Tema ema oli näiteks õpetanud tütrele, et isetus, eneseohverdamine ja teiste teenimine on naise pärisosa, ja nüüd olid Katy sõbrad talle rääkinud, et enese maksmapanek on vabanemise eeltingimus. "Ära kunagi ütle "jah", kui sa mõtled "ei"" - seda olid nõuandjad ühest suust korrutanud, kuni ta ise ka hakkas uskuma, et tema probleemid laheneksid, kui ta ainult suudaks kuuldavale tuua selle kahest tähest koosneva võlusõna. Katyl oli nüüd vaja maha rahuneda. Polnud tarvis midagi ette võtta, vähemalt mõnd aega. Pole kuigi tark tegu langetada otsuseid või püüda suhet muuta ajal, kui oleme vihased või pinges. Pealegi polnud Katy kuigi palju mõelnud oma olukorra üle, sest tal oli olnud kogu aeg liiga palju tegemist.

Katyl oleks hea alustada sellest, et ta lõpetab isa süüdistamise ja talle diagnooside panemise. Ta võiks hakata endale teadvustama tõsiasja, et on tema asi eemalduda pisut isa soovidest ja ootustest ning teha endale selgeks, missugused on tema enda väärtused, valikud ja eelistused. Siis võib ta otsustada, mida ta hakkab tegema ja mida mitte.

Katy võiks olla teadlik sellestki, et tal ei ole veel selge ja ta ei tea, kuidas neid probleeme lahendada. Oma segadusesoleku möönmine on juba iseenesest tähendusrikas samm edasi. Mida võiks Katy järgmiseks teha? Mida võiks teha ükskõik kes meist, kui oleme vihased selle pärast, et keegi esitab meile nõudmisi, aga meie ei näe võimalust oma käitumist muuta? Viha annab meile teada probleemi olemasolust, aga ei anna vastust, isegi mitte vihjet, kuidas probleem lahendada. Me lihtsalt tunneme - või lubame endal tunda - viha. Samal ajal kui viha räägib meile, et peame hoogu maha võtma ja püüdma süvenenult endasse vaadata, teeb viha meil selgelt mõtlemise küllaltki raskeks!

Praeguses seisus ei ole Katyl vaja teha oma vihaga midagi, kuigi isa kritiseerimine ja teiste õhutamine sedasama tegema võiks tuua lühiajalist kergendust või isegi anda moraalse üleoleku tunde. Kui Katy soovib püsivat muutust, peab ta tegutsema vähem tundeliselt, järjekindlalt ja sihiteadlikult. Kuidas võiks see õnnestuda? Katyle saavad selgemaks tema tõekspidamised ja valikuvõimalused, kui ta teeb järgmist: esmalt räägib oma probleemist teiste perekonnaliikmetega, sealhulgas isaga, seejärel aga kogub andmeid selle kohta, kuidas teised sugulased - eriti tema suguvõsa naised - on aegade jooksul sarnaste probleemidega toime tulnud.

"Isa, mul on probleem!"

Kui Katy sellest probleemist isaga rääkis, reageeris isa üsnagi tormiliselt. Katy rääkis rahulikult isale, kui kaugele ta on jõudnud selle perekondlikult tundliku teemaga, ja murdis vana jäiga vastasseisu. Jutuajamine toimus umbes nõnda. "Kas tead, isa, mul on probleem. Ma ei ole suutnud välja mõelda, kuidas saavutada tasakaal selle vastutustunde vahel, mida ma tunnen sinu ees, ja vastutustunde vahel, mis mul on iseenda ees. Möödunud nädalal, kui sõidutasin sind kaks korda poodi ja ühe korra arsti juurde, läksin väga närvi, sest tegelikult oleksin tahtnud osa sellest ajast enda peale kulutada. Aga kui ma ütlen "ei" ja lähen oma asju ajama, tunnen ennast süüdi - nagu ma ei hooliks sellest, kuidas sina toime tuled." "Hästi, kui olen sulle nii suureks koormaks, siis võin kõrvale jääda," vastas isa külmalt. Ta nägi välja üsnagi löödud.

Katy oli end isa vastukäiguks ette valmistanud. Ta oli otsustanud jääda endale kindlaks ja püüdis mitte reageerida ülearu emotsionaalselt, nagu tal tavaliselt isaga suheldes kombeks oli. "Ei, isa," vastas ta, "seda ma ei taha. Ma ei arva, et sina oled mulle koormaks. Tegelikult tahan ma inimestelt natuke abi küsida. See, millest ma räägin, on minu probleem - saada selgust, mis see võiks olla, millega ma rahule jääksin. Mul on vaja selgust saada, mida ma võin teha sinu heaks ja millal pean ütlema "ei" ning seadma ennast esikohale." "Katy, sinu jutt paneb mind imestama," kostis isa "Sinu ema hoolitses oma mõlema vanema eest nende vanaduspäevil ega kaevelnud kunagi. Su ema kindlasti ei oleks sinu üle uhke." "Ma tean, mida sa mõtled, isa," vastas Katy. Katy keeldus sööta alla neelamast ja ajas rahulikult oma asja edasi. "See, kuidas ema hoolitses oma mõlema vanema eest, jättis mulle kustumatu mulje. Paistab, et tal oli haruldane võime muudkui anda ja anda, ilma et ta oleks tundnud end kurnatuna või pahasena. Aga mina ei ole nagu ema. Mina olen teistsugune ja mina seda ei suuda. Ma vist olen isekam, kui ema oli."

Tükk aeg valitses ärev vaikus, mille isa lõpuks katkestas: "Hästi, Katy, kas on midagi, mida sa minult ootad, et sinu probleem laheneks?" Sarkasm ja etteheide isa toonis ei võinud jääda märkamata. Korraks tundis Katy tuttavat sisemist sundust anda isale nõu ja soovitada talle viise, kuidas ta peaks inimestega läbi käima ning kuidas kasutama neid jõuvarusid, mis tal olid. Aga ta teadis varasemast kogemusest, et see ei viiks kuhugi. Seepärast jäi ta endale kindlaks ja püsis oma teema juures. "Ma sooviksin," ütles ta, "et keegi teine lahendaks minu probleemi ja teeks minu eest otsuse, aga ma tean, et pean seda ise tegema." Katy jäi mõttesse. "Isa, tegelikult oleks mulle suur abi sellest, kui sa võiksid mulle rääkida oma elukogemusest. Kas sina oled ka säärase asjaga kokku puutunud? Kuidas see oli sulle, kui sinu ema haigeks jäi ega suutnud enam enda eest hoolitseda? Kes perekonnas tegi otsuse paigutada ta hooldekodusse ja kuidas see sinule tundus?"

Perekondliku probleemi täpne adresseerimine ("Kes hooldab eakat vanemat?"), mitte sellele vihaselt reageerimine, aitas vabastada mure toksilisusest ja võimaldas asjast otsesõnu rääkida. Säärasel juhul vähenes allasurutud äng, mis ikka ümbritses adresseerimata emotsionaalseid teemasid, ja Katy avastas, et ta suutis olukorda objektiivsemalt uurida. Lisaks sai Katy nüüd isale küsimusi esitades teada, mida too oli seoses vananevate vanematega läbi elanud. Selle väljaselgitamine, kuidas teised pereliikmed olid eri aegadel sarnaste probleemidega hakkama saanud, oli üks kõige tõhusamaid viise maandada pingeid ja suurendada oma teadlikkust ning otsusekindlust.

Tegelikult oli nõnda, et enne kui Katy suutis alustada kõnelusi isaga nii arukalt, pidi ta perekondlikes tagaplaanides ja pärimustes üsnagi palju kaevamistöid ette võtma.

Perepärimuse tundmaõppimine

Missugused naised Katy perepiirist olid maadelnud samasuguse probleemiga ja kuidas nad püüdsid seda lahendada? Kuidas olid teised Katy pereliikmed - tema õed, tädid, vanaemad - tasakaalu seadnud oma vastutuse teiste eest ja vastutuse iseenda eest? Kui hästi see neil korda läks? Kuidas juhtus, et Katy ema võttis enda peale ainuvastutuse oma vanemate hooldamise eest? Mida arvasid sellest ema õed ja vennad? Kuidas üldse põlvkondade jooksul hooldati neid pereliikmeid, kes ise enam hakkama ei saanud?

Me ei ole kunagi esimesed oma perepiiris, kes selle probleemiga kokku puutuvad, kuigi see võib nõnda tunduda. Kõik me saame päranduseks oma minevikust kaasa lahendamata probleeme. Millega me ka ei võitleks, alati on sel juured eelmistes põlvkondades. Kui me ei tunne oma perekonna ajalugu, kipume tõenäoliselt kordama vanu musterid või nende vastu arutult mässama, ilma et meil oleks selget arusaamist, kes me õigupoolest oleme, kuidas teiste pereliikmetega sarnaneme, mille poolest neist erineme ning kuidas peaksime oma elu edasi elama.

See, et võiksime oma viha kasutada muudatuse tekitamiseks, nõuab ennekõike selget "mina"-teadvust, aga see on asi, mida naistel pole olnud võimalik arendada. Meil pole lootustki jõuda eneseteostuseni, kui isoleerime end oma sugupuu teistest liikmetest. Ükski raamat ega psühhoterapeut ei suuda aidata, kui oleme läbi raiunud oma juured. Suurem osa meist on küll tundesidemetega seotud oma perekonnaga, eriti emaga, aga me ei räägi nendega enam suguvõsa teemadel ega talleta nende kogemusi. Võib juhtuda, et meil pole enam aimugi jõududest, mis kujundasid meie vanemate, aga ka meie enda elu, ega sellest, kuidas meie emad ja vanaemad said hakkama nende probleemidega, millega meie rinda pistame. Ilma neid asju teadmata ei tunne me iseennast.

Kui meie "minal" ei ole all tugevaid ajaloolisi juuri, kaldume igal sammul kergesti vihaseks saama, teisi süüdistama, endasse tõmbuma, passiivselt kohanema või tühja tuult tallama. Niisiis oli Katyl vaja ära teha kodutöö. Ta võttis ühendust suguvõsa paljude liikmetega - eriti naistega - ja küsis vahetult nende käest, missuguste probleemidega nad olid elu jooksul maadelnud. Suguvõsa elusolevatelt liikmetelt kuulis ta palju nendegi kohta, kes olid juba surnud, sealhulgas tema oma ema.

Nüüd suutis Katy näha oma probleemi isaga palju laiemas plaanis. Katy avastas, et tema suguvõsa naised kaldusid kahte äärmusse: ühed, nagu tema ema, tõid suuri isiklikke ohvreid selle nimel, et hoolitseda oma vanade vanemate ja vanavanemate eest; ja teised, nagu tema ema õde tädi Peggy, pistsid pea liiva alla niipea, kui vanemad enam endaga hakkama ei saanud. Mõlema suuna vahel oli suuri erimeelsusi. Katy ema näiteks ei rääkinud oma õega veel palju aastaid pärast ema surma, sest ta tundis, et Peggy ei täitnud oma kohust hoolitseda vanemate eest. Peggy meelest oli Katy ema teinud ühepoolse ja arutu otsuse ema hooldamise asjus. Hoolekandmine vanade vanemate eest oli selles perekonnas läbi mitme sugupõlve olnud kuum teema. Niisiis pole ime, et Katy näeb vaeva kuldset keskteed otsides ja püüab hea seista korraga nii enda kui ka vananeva isa eest.

Kui Katy pereliikmetega ühendust võttis ja hakkas teavet koguma, suutis ta oma olukorda rahulikumalt võtta ja kainemalt mõelda erinevatele valikuvõimalustele. Varem oli ta arvanud, et väljapääsu ei olegi. Selles asjas polnud nüüdki lihtsaid ega valutuid lahendusi. Ükskord võttis Katy oma sundseisu kokku järgmiste sõnadega: "Ükskõik kui kaua ma teraapias käin, tunnen ennast ikka süüdi olevat, kui ma isale "ei" ütlen. Aga kui ma talle muudkui "jah" ütlen, siis lähen ma vihaseks. Nüüd ma siis püüan muutuda: püüan õppida elama mõningase süütundega."

Just seda Katy tegigi: ta õppis elama mõningase süütundega, mis ei olnud eluliselt enam nii tähtis ja mis viimaks taandus. Ümberkorraldused, mis Katy tegi suhtes isaga, võivad kõrvalseisjale paista väikesed ja tähtsusetud. Ta otsustas süüa koos isaga õhtust varasema kolme korra asemel kaks korda nädalas ja leppis isaga kokku, et käib temaga sisseoste tegemas laupäeviti ega ole valmis nädala sees mitu korda kohale sõitma. Need kaks olid ainsad muudatused, mida Katy algatas, aga ta jäi nendele kindlaks ja need tõid kaasa suure muutuse tema elus. Varsti pärast seda teatas isa, et oli sõbrunenud ühe vanema naisega naabrusest ja nad rääkisid teineteisega iga päev tundide viisi. Katy rahunes, aga samal ajal tõstis temas pead ka väike ärevus. Ta hakkas aru saama, kui palju see, et ta oli keskendunud isa eest hoolitsemisele, oli liigendanud tema elu. Ta ei olnud varem selle peale tulnud, et oli kaugenenud omaealistest inimestest. Ta sai aru sellestki, et tal oli palju kergem teisi aidata kui ise abi küsida.

Katy loos ei ole kõige tähtsam mitte see, missuguse üksikasjaliku lahenduseni ta jõudis ning mida ta otsustas isa heaks teha ja mida mitte. Katy valik ei pea ilmtingimata olema kõige õigem lahendus teie või minu jaoks. Palju suurem tähendus oli sellel tööl, mis ta tegi ära pereringis. See sidus ta rohkem ühte oma juurtega ning võimaldas tal paremini aru saada oma erisusest ja individuaalsusest. Nüüd võis ta paremini kasutada oma viha hüppelauana selleks, et mõtelda oma olukorra üle järele, selle asemel et jääda olukorra ohvriks. Ja nagu me näeme, on tõsine väljakutse meie kõigi jaoks vastuse otsimine küsimusele, mille eest me oleme vastutavad ja mille eest mitte.

Allikas: Harriet Lerner "Vihatants", kirjastus Pilgrim

Loe lisaks: 13 märki, mis näitavad, et sinus pesitsevad vaenulikkus ja viha

Mis on häbi? Kust see tekib ja kuidas sellega toime tulla?

Julgus olla vihane: õpi kasutama oma vihaenergiat

KOMMENTEERI!