Paraku, kui stress jääb kehas vabastamata, säilib see kehakudedes edasi. Järgneva episoodi ajal, mis võib oma tasemelt tegelikult olla üsna väike, ärkab kehas traumaatiline mälu ja vabaks pääseb väga suur hulk stressihormoone. Vererõhk lööb tugevalt kõikuma, pupillid suurenevad, lihased paisuvad ja lähevad pingesse, hingamissagedus tiheneb, südamelöögid kiirenevad, keha higistab. Seega, närvisüsteem reageerib justkui oleks olemasoleva väikese episoodi puhul tegu eluohtliku olukorraga.
Bioloogiline keha vaste ületab ratsionaalset olukorra kontrollimise võimet. Sellest olukorrast ei ole võimalik väljapääsu sõrmenipsu abil leiutada. Krooniline stress viib iseloomu killustumise või tegevusetuseni, mis on sümpaatilisest närvisüsteemist tingitud vaste läbi tervist kahjustavate hormoonide vallandumise. Ajutüvi (primitiivne aju osa) juhib emotsionaalset kogemust ja keha bioloogilist vastet. Kui ajutüvi on aktiveeritud läbi ''põgene või tegutse'' seisundi, ületab see rohkem arenenud ajuala, ajukoore esiosa. Seega on võimatu olla primitiivses ''põgene või tegutse'' seisundis ja samal ajal rakendada ratsionaalset ja kriitilist mõtlemist(mida ajukoore esiosa teeks).
Levine lisab: "Küsimus on selles, et kuidas saavad inimesed üle tegevusetuse seisundist? Sellest tardunud olekust väljatulek võib olla energeetiliselt uskumatult võimas kogemus. Ratsionaalse ajuta loomad ei mõtle, vaid lihtsalt tegutsevad. Kui inimese ''halvatuse staadiumile'' järgneb tegevus, oleme juba oma energia intensiivsusest nõnda hirmunud, et me valmistume alateadlikult end ette eesootavale tundepuhangule. See ettevalmistamise seisund takistab täielikku energiavabastust, mis on vajalik organismi tavapärase funktsioneerimise taastuseks."
Läbitöötlemata stressist saab traumaatiline mälestus, mis säilib kehas vaikeseisundina, mis võib kergelt vallanduda ka läbi väikseima välise faktori. Arusaamaks, mis toimub meie kehades, aitab kaasa empaatiavõime kasvule. Õppimaks, miks meie kehad reageerivad olukordadele nii nagu nad reageerivad, suurendab eneseteadlikkust ja oma sisemise väe tunnetamist. See aitab meid välja raputada ohvriseisundist ja isoleerituse tundest. Hoolitsedes oma keha eest mõistes selle loomulike enesekaitse protsesse, on võimalik vabastada häbitunnet.
Mõistes keha füsioloogilisi protsesse, mis üritavad meid kaitsta meie vanade traumade või mälestuste eest, on inimene suuteline asendama hukkamõistu lahkuse vastu. Läbi selle on võimalik õppida ennast armastama.
KOMMENTEERI!