Kas sulle on mõne ilmnenud stressiepisoodi jooksul lausutud järgnevat: "Ära muretse, võta rahulikult" ja "See kõik on su peas kinni"? Oleks ju tore, kui kogu pinge olekski nii lihtne läbi sõnade lahendada, aga ei ole.
Füsioloogia uuringud on näidanud, et stressile reageerimise mälu asub meie närvisüsteemis. Toome näiteks tavalise stressirohke olukorra. Sündmus, kus inimene tunneb abitust, lootusetust ja kontrolli kadu olukorra üle. Sellisel puhul tuleb mängu autonoomne närvisüsteem (ANS). ANS on osa närvisüsteemist, mis kontrollib meie alateadvusest tulenevaid füüsilisi tegevusi, näiteks hingamine. Kui olla veel täpsem, selles stressirohkes olukorras juhib ANS-i tegevust selle närvisüsteemi sümpaatiline haru. Lisaks aktiveerub adrenaliin keskajus - signaal hüpotalamuselt saadab hormonaalse sõnumi sinu ajuripatsi sagarale, mis omakorda stimuleerib sinu adrenaliinitootlikkust.
Et aktiveerida "põgene või tegutse" käitumist, stressihormoonid nagu kortisool ja adrenaliin vabastatakse - need hormoonid aitavad meie kehadel järsult mobiliseeruda, et ohu eest põgeneda. Põhinedes Peter Levine'i õpetustele (traumade ekspert psühhoteraapia valdkonnas), esineb trauma sellisel juhul, kui bioloogiline protsess on ülekoormatud ja inimene on võimetu vabastama ja läbi töötama stressirohket olukorda. Samas on võimalik vältida bioloogilise keha traumaatilist jäljendit läbi lihtsa energia vabastamise protsessi. Näiteks nutmine, värisemine ja karjumine aitavad inimesel füüsilisel kujul stressi läbi töödelda.
Paraku, kui stress jääb kehas vabastamata, säilib see kehakudedes edasi. Järgneva episoodi ajal, mis võib oma tasemelt tegelikult olla üsna väike, ärkab kehas traumaatiline mälu ja vabaks pääseb väga suur hulk stressihormoone. Vererõhk lööb tugevalt kõikuma, pupillid suurenevad, lihased paisuvad ja lähevad pingesse, hingamissagedus tiheneb, südamelöögid kiirenevad, keha higistab. Seega, närvisüsteem reageerib justkui oleks olemasoleva väikese episoodi puhul tegu eluohtliku olukorraga.
Bioloogiline keha vaste ületab ratsionaalset olukorra kontrollimise võimet. Sellest olukorrast ei ole võimalik väljapääsu sõrmenipsu abil leiutada. Krooniline stress viib iseloomu killustumise või tegevusetuseni, mis on sümpaatilisest närvisüsteemist tingitud vaste läbi tervist kahjustavate hormoonide vallandumise. Ajutüvi (primitiivne aju osa) juhib emotsionaalset kogemust ja keha bioloogilist vastet. Kui ajutüvi on aktiveeritud läbi ''põgene või tegutse'' seisundi, ületab see rohkem arenenud ajuala, ajukoore esiosa. Seega on võimatu olla primitiivses ''põgene või tegutse'' seisundis ja samal ajal rakendada ratsionaalset ja kriitilist mõtlemist(mida ajukoore esiosa teeks).
Levine lisab: "Küsimus on selles, et kuidas saavad inimesed üle tegevusetuse seisundist? Sellest tardunud olekust väljatulek võib olla energeetiliselt uskumatult võimas kogemus. Ratsionaalse ajuta loomad ei mõtle, vaid lihtsalt tegutsevad. Kui inimese ''halvatuse staadiumile'' järgneb tegevus, oleme juba oma energia intensiivsusest nõnda hirmunud, et me valmistume alateadlikult end ette eesootavale tundepuhangule. See ettevalmistamise seisund takistab täielikku energiavabastust, mis on vajalik organismi tavapärase funktsioneerimise taastuseks."
Läbitöötlemata stressist saab traumaatiline mälestus, mis säilib kehas vaikeseisundina, mis võib kergelt vallanduda ka läbi väikseima välise faktori. Arusaamaks, mis toimub meie kehades, aitab kaasa empaatiavõime kasvule. Õppimaks, miks meie kehad reageerivad olukordadele nii nagu nad reageerivad, suurendab eneseteadlikkust ja oma sisemise väe tunnetamist. See aitab meid välja raputada ohvriseisundist ja isoleerituse tundest. Hoolitsedes oma keha eest mõistes selle loomulike enesekaitse protsesse, on võimalik vabastada häbitunnet.
Mõistes keha füsioloogilisi protsesse, mis üritavad meid kaitsta meie vanade traumade või mälestuste eest, on inimene suuteline asendama hukkamõistu lahkuse vastu. Läbi selle on võimalik õppida ennast armastama.
Võti seisneb keha ümbertreenimises. Seda on võimalik teha praktiseerides mediteerimist, teadlikku ja sügavat hingamist, hääleharjutusi, tantsimist, joogat, rahustava muusika kuulamist, looduses viibimist, jooksmist või matkamist. Samuti piisab ka lihtsalt kallistusest lähedaselt inimeselt, mis vabastab oksütotsiini - loomulik hormoon, mis edendab kontakti loomist ja sõprussidemete tihendamist.
Antud tööriistad aitavad deaktiveerida sümpaatilist vastet ja aktiveerida vastanduvad parasümpaatilist reaktsiooni - tuntud kui puhke- ja seedemehhanism. Eesmärk on turvatunde suurendamine - reguleerida hingamist, aeglustada südamelöögisagedust ja edendada efektiivset vereringe toimimist elutähtsatele organitele.
Need pealtnäha lihtsad, kuid oma olemuses võimsad praktikad suudavad muuta meie füsioloogiat ja mõjutada meie tujusid. Järgmine kord, kui keegi viitab, et "see kõik on su peas kinni", suudad reageerida teisiti. Eelnev teadmine võimendab meie oskust paraneda oma minevikuhaavadest. Teadvustades võimu, mida trauma meie elus kujutab ja saades aru mehhanismidest, läbi mille toimub paranemine on võimalik luua endale täisväärtuslikum ja rõõmu täis elu.
Tõlkis: Triin Katriin
Allikas: Upliftconnect.com
Loe lisaks: Sodiaagimärgid ja stress: kuidas erinevate tähemärkide esindajad tulevad toime pingega
8 ootamatut depressiooni põhjust
6 tõhusat nippi, kuidas leevendada stressi
Toitumisnõustaja Liis Orava soovitused depressiooni ja ärevushäirete korral
KOMMENTEERI!