Positiivne ehk langev trend on näha ka suitsiidistatistikas. Taasiseseisvuse perioodi kõige hullemal aastal 1994 sooritas Eestis suitsiidi 615 inimest. 20 aastat hiljem, aastal 2013 oli neid 209, see on peaaegu kolm korda vähem (NB! - iga suitsiid on üks liiga palju).

Mis ei ole muutunud nende aastate jooksul, see on meeste-naiste proportsioon - 80 protsenti vabasurma valinutest olid mehed siis ja on ka praegu. See teeb iga naise kohta 5 meest. Metsaülikooli paneelis esitatud omapoolses sõnavõtus tõin välja mõned mõtisklused, miks on mehed nii sageli vigastussurmade ohvrid.

Ühel toredal matkal arutasid neli naiskorporanti (autoriteetsuse rõhutamiseks: vanuses 40+ sotsiaalteadlane, finantsjuht, diplomaat ja meedik), mis on meeste ja naiste põhierinevus, kust see kõik alguse saab. Jõuti naljaga pooleks sellise teooriani.

Naine saab sündides kaasa 1-2 miljonit munarakku, mis elu jooksul ei uuene ega paljune. Naine on fertiilses eas 40-50 aastat ning munarakke kulub ära paar tükki kalendrikuus, seega leiab elu jooksul kokku kasutamist umbes 500-1000 munarakku. Ülejäänud jäävad kasutamata ja kärbuvad naise vananedes. Naine ei saa neisse hoolimatult suhtuda, sest potentsiaal kvaliteetsete järglaste saamiseks sõltub suurel määral sellest, mida naine teeb või tegemata jätab. Kõik naise eluviisi valikud mõjutavad temas olevaid munarakke ning tulevasi põlvesid. Seega naine peab olema alalhoidlik.

Mehega on lugu hoopis teine. Mehel tekib seemnerakke kogu aeg juurde, nende produktsioon ja uuenemine on väga kiire. Nende eluiga mõõdetakse päevades ja ükski neist pole asendamatu. Mehest võib väljuda miljoneid seemnerakke mitu korda nädalas või isegi päevas, sellel erilisi piiranguid ei ole. Niisiis, ühe seemnepurskega läheb raisku arutu hulk seemnerakke, kuigi elu jätkamiseks piisaks vaid ühest. Seega mees võib priisata. Mõnikord tundub, et mees elabki nagu rahvastepalli kapten, kellel on mitu elu.

Mehed on nii mõneski mõttes haavatavamad kui naised. Kui pöörduda tõenduspõhiste andmete juurde suitsidaalse käitumise kohta, siis Eesti kohta on üldistatud tasandil teada, et ühiskondlikud muutused mõjutavad meeste suitsiidide taset väga olulisel määral - sotsiaal-poliitiliste sündmuste keerises enesetappude hulk tõuseb, olukorra rahunedes langeb; alkoholipiirangute ajal suitsiidide tase langeb, vaba turu tingimustes tõuseb.

Suitsiid on selgelt sotsiaalne fenomen. Naiste käitumismustrid on selles osas tunduvalt stabiilsemad, naised on paindlikumad. Moodne sõna selle kohta on "säilenõtkus" - vajadusel kindel olukorra säilitaja, vajadusel paindlikult nõtke nagu pilliroog mere ja tuule meelevallas.

Mehed teeb haavatavaks veel see, et nad ei räägi, eriti mitte oma probleemidest. Mees tahab olla tugev ning ta pigem murdub, kui avab ennast. Aga ka kõige tugevamal mehel on punkt, kus ta võib murduda. Mehed naljalt abi ei küsi ega otsi, samuti võtavad nad neile aktiivselt pakutavat toetust ja abi pahatihti raskesti vastu.

Tervisepsühholoogia valdkonnas on hiljuti ilmunud ülevaateartikkel teguritest, mis põhjustavad viivitust meditsiinilise ja psühholoogilise abi otsimisel meeste poolt (Yousaf jt 2015). Selles on välja toodud kõige olulisematena vastumeelsus avaldada oma tervisega seotud muresid ja emotsioone; terviseprobleemidega seotud piinlikkustunne, ärevus ja hirm; kehv kommunikatsioon tervisespetsialistiga.

Kui vaadata Eesti ajalugu, siis Eesti mehed on põlvkond põlvkonna järel üles kasvanud tingimustes, kus üks traumaatiline ajaloosündmus järgnes teisele - Esimene maailmasõda, Teine maailmasõda, sõdades osalemine mitmel rindel, metsavendlus, vangistamised, küüditamised. Võib öelda, et Eesti mees ongi üles kasvanud ja elanud pideva traumajärgse stressihäire (PTSD) foonil.

Tol ajal muidugi PTSDd psüühikahäirena polnud veel ära kirjeldatud. PTSD kujuneb pikaleveninud tagajärjena erakordselt mõjuvale sündmusele või olukorrale, mis põhjustaks tõenäoliselt tugevat ärevust või muud psüühilist kannatust igale inimesele (nt surm, tõsine vigastus või nende oht ja mis samas subjektiivselt tekitavad tugevat hirmu, abituse või õuduse tunnet).

Või võtame järgmise näite - nõukogude armees käinud meeste põlvkonnad. Nõukogude ajal oli ütlus, et sõjavägi teeb mehest mehe. Tegelikult sattusid need 18-aastased alles küpsemata psüühikaga noormehed mitmeks aastaks vanglarežiimile. Kas vangla teeb mehest mehe? Jah, kui pidada mehelikkuseks kalkust, usaldamatust ja pidevat valvsust oletatava rünnaku ees. Kui nõukogude sõjaväest tagasi tulnud poisid oma läbielatud kogemustest rääkisid (paljud ei rääkinud ka), siis nende juttudes oli olukorra ratsionaalne kirjeldus ning sellega seotud emotsioon sageli täiesti lahku löödud. Niisugused olukorrad pidanuks olema normpsüühikale vägagi õudsed ja hirmutavad, kuid lugude rääkijad seda ei väljendanud, nad olid emotsiooni loo küljest lahti haakinud, et kõigega psühholoogiliselt toime tulla.

Ja veel üks viimane näide - beebipõlvkonnad, keda hooldati ja kasvatati Dr Spocki õpetuste järgi. Nende õpetuste kohaselt oli esmatähtis režiim - kindlal kellaajal range graafiku järgi pidi toimuma nii söömine, mähkmete vahetus kui süllevõtmine. Kõht tühi - ei loe. Tahad lähedust ja lohutust - ei loe. Nii kasvasid üles põlvkonnad, kes hakkasid enda keha signaale ning lahusolekust ja hirmust tekkivaid emotsioone mitte usaldama. Pulsikell näidaku, kuidas ma end tunnen, valu südamepiirkonnas - see ei loe.

Hetkel tundub, et õnneks on meil nüüd juba peale kasvamas uus põlvkond, kes on sündinud pärast Eesti taasiseseisvumist. Nemad ei ole traumeeritud ajaloosündmuste poolt ega pole nad ka käinud vene sõjaväes mehistumas. Neile on emad beebina toitu ja hellust jaganud vajaduste, mitte reeglite järgi. Nendes on olemas baasusaldus, mille peale terve psüühika struktuuri üles ehitada.

Sotsiaalset perfektsionismi on kirjeldanud Šotimaal tegutsev suitsidoloog Rory O'Connor, kes väidab selle olevat üheks oluliseks meeste suitsiide seletavaks teguriks. Kuidas sotsiaalne perfektsionism tapab? Sotsiaalsel perfektsionistil on raskusi olla nii nagu ta on - tema identifitseerib ennast oma rollide ja vastutusega. Need on hea poeg, hea abikaasa, hea isa, hea töötaja.

Seejuures püüab ta neid rolle täita mitte enda parema äranägemise kohaselt, vaid ta püüab ära arvata, mida teised inimesed temalt ootavad. See on tema hinnang teiste inimeste poolt antavale kujuteldavale hinnangule, seega topelt kõverpeegel. Kuna niisugune pilt näib olevat täiesti enda kontrolli alt väljas, siis mürgitab see psüühikat eriti tugevalt.

Rõhutan veel kord, võtmeküsimuseks on siin asjaolu, et sellel pole midagi pistmist sellega, mida teised inimesed tegelikult mehelt ootavad, see on mis mees arvab, et teised temalt ootavad.

Sotsiaalne perfektsionist arvab nii: "Edukus tähendab seda, et ma pean aina rohkem tööd rügama, et teistele lugupidamist ära teenida" või "Keegi ei oota minult vähemat kui perfektset sooritust". Inimesed, kes on sotsiaalsed perfektsionistid, on ülitundlikud igale keskkonnast tulevale signaalile selle kohta, et nad on milleski ebaõnnestunud, et nad pole olnud piisavalt head. Sotsiaalsed perfektsionistid on iseenda suhtes äärmiselt nõudlikud.

Pereterapeudid on välja toonud paradoksaalsena mõjuva nähtuse - naised jätavad maha ka neid mehi, keda nad armastavad, kellega neil on ühised lapsed ja ühine kodu. Miks? Kuigi iga lahkumineku lugu ja põhjused selle taga on erinevad, on enamasti nendes lugudes üks universaalne põhjus - naised jätavad mehe maha, sest mees ei ole kohal.

Tubli mees teeb tööd, teeb trenni, vaatab telekat, käib kalal jne. Nad ei ole halvad mehed. Nad on head mehed. Nad on head isad. Nad hoolivad oma perest. Nad üldiselt meeldivad inimestele ja käituvad seltskonnas hästi. Aga nad võtavad oma naist iseenesestmõistetavana ja nad ei ole kohal.

Mis tähendab ei ole kohal? Kohal olemine ei tähenda pelgalt samas ruumis viibimist. Kohalolekut on vaja tunda. See pole hajameelne ja osavõtmatu juuresolek, sh kiire seks. Kuidas teist inimest kuulatakse? Kas ainult kuuled, et ta räägib, või kuulad päriselt, mida ta räägib? Kas meel rändab samal ajal ringi? Kui mees oma naist vaatab, kas ta siis näeb teda tõeliselt? Sama on puudutustega. Kas puudutus ka tegelikult puudutab? Hõivatud inimene arvab muidugi, et tal pole selleks aega. Kuidas oleks alustada kohalolekuga viiest minutist päevas?

Autor: Merike Sisask, Tallinna Ülikooli Ühiskonnateaduste Instituudi sotsiaaltervishoiu professor

Allikas: Postimees

Sotsiaaltervishoiu professor, suitsidoloogia ekspert ja psühholoogiline nõustaja Merike Sisask, traumaterapeut ja laste ja noorte kriisiprogrammi juht Maire Riis, psühhodraama koolitaja ja laste ja noorte kriisiprogrammi grupijuht Aivar Simmermann ning vaimsest kriisist välja tulnud teadliku muutuse kunsti praktiseerija Aigi Vahing arutlevad vaimse tervise kriisi teemadel täna kell 14 Raadio 2 saates "Hallo, Kosmos!". Kuula SIIT.