Lugu elust enesest: Kas läbipõlemine ohustab ka sind?


Lugu elust enesest: Kas läbipõlemine ohustab ka sind?
nainedepositphotos.com

Mis saab siis, kui kaotad oma sihi ja longid läbi elu tundmata rõõmu, rahulolu ja õnne? Mis saab siis, kui oled end märkamatult läbipõlemiseni töötanud?

Mulle rääkis oma loo hea sõbranna, kelle lugu on hoiatuseks meile kõigile. Mai on läbi ja lõhki Tallinna tüdruk. Tema elu täitis mõni aeg tagasi vaid töö. Kuid just töö oli miski, mis võttis temalt rõõmu, naeratuse ning tahte näha elus ilusat. Nii võib juhtuda meie kõigiga. Me põletame end ise läbi sisendades, et vaid väike pingutus veel. Me lükkame end vägisi kraavi, me teeme ise seda endale. Miks? Et pangakontol oleksid mõned sendid rohkem ning poes saaks tavalise leiva asemel kallist leiba osta? Elus on olulisemaid väärtusi. On sõbrad, armastus, rõõm ja mis peamine sina ise!

Siin on Mai lugu.

Mäletan hästi seda hetke, kui teatasin oma lähedastele, et nüüd teen kannapöörde ja kolin Tallinnast ära, Eesti väikelinna. Nende silmis oli vaid jahmunud üllatus. Tõsi, ma olen  terve elu  olnud Tallinnas kinni - sündinud ja kasvanud. Omal moel elasin ja hingasin seda linna igal momendil oma elus. Lähedased polnud ainsad, kes olid üllatunud. Teatud aja ei suutnud ma isegi uskuda, et suudan teha sellise muutuse. Üllatusin iseendas. Kuigi tee selle otsuseni ning teostuseni oli pikk, saan tunnistada, et see oli üks parim otsus mu elus.

Seotud lood:

Usun, et see, kelleks me inimestena saanud oleme, ei ole toimunud üleöö. See, kelleks me võime saada on veel pikem protsess. Sama vaikselt ja peaaegu märkamatult nagu vesi uuristab kivi sisse auku, toimub meie elus pidev liikumine. Muutumine. Igapäevane elu kulgeb mööda oma rada ja kannab meid mingisse suunda, millest meil endal alguses aimugi ei ole. Kahjuks võime end soovitud sihtmärgi asemel avastada hoopis tumedamalt maalt. Stress, pinged, tujutus ja närvilisus on kerged ligi hiilima.  Ka minuga läks nii. Väsimust esineb kahtlemata kõigil, kuid seda ei andnud enam ei kohvi ega korraliku unega peletada. See väsimus oli kinni minu kehas ja ... minu hinges.

Mulle on alati tööd tehes meeldinud anda endast parim, anda kõik. Enda täielik pühendamine ja avamine võimaldas ümbritsevatest emotsioonidest energiat ammutada. Kuid aasta aasta järel lõpututeks venivad tööpäevad ja -ööd võtsid minust kõik. Füüsilise kurnatuse kukil istus segamini hing. Elust läbi jooksnud inimestel olin lasknud lubamatult suure osa endast kaasa viia. Eksinud inimestel lasin eksitada ka ennast.

Raske on kirjeldada sisemuses valitsenud tundeid ilma, et tunduksin hullumeelsena. Kõik päevad olid vennad - ühtviisi hallid. Raske oli millestki rõõmu tunda.  Millal viimati naersin - ei mäletanud enam ammu. Kõigele astusin vastu ühesuguse huvipuuduse ja ükskõiksusega. Lihtne oli ärrituda. Ükskõik, mille peale. Seda oli väga raske iseendale tunnistada. Mina, keda ema lapsepõlves hellitavalt diplomaadiks kutsus...  Mina, kes uskus, et keegi pole üdini halb, et maailm on ilus ja hea... Olin enda jaoks tundmatuseni muutunud. Ma olin eksinud.

Olen palju kuulnud ja lugenud eneseotsingutest, kuid enim meeldib mulle mõte, et ennast otsides võid leida ka kellegi teise. Minul vedas, ma leidsin Ta. Leidsin inimese, kellest sai minu suurim toetaja, innustus, minu parim sõber.

Enne, kui miski saab paremaks minna, peab minema halvemaks. Vähemalt minu puhul pidas see paika. Nagu ühest töökohast vähe oleks olnud, otsustasin 2013 sügisel veel ühe koha vastu võtta. Järgnes ligi 7 kuud arulagedat enese hävitamist. Umbkaudu 270 töötundi igas kuus. Äratuskell nihkus paar tundi varasemaks ja magama sain tavapärasest veelgi hiljem. Kuidas ma seda suutsin, ei tea endiselt päris täpselt. See tundus mänguna - kui kaugele suudan end lükata, kus on minu piir.

Suurt rolli mängivad alati ka sind ümbritsevad inimesed  ja seda ei tohi kunagi alahinnata. Uuteks töökaaslasteks osutusid ääretult positiivsed ja elurõõmsad inimesed, kes pakkusid mulle tuge ja mõistmist, muutes selle aja kordades kergemaks ja lahkumise selle võrra raskemaks. Olin kuude viisi veeretanud peos pastakat, et kirjutada see avaldus ... Et saada tagasi oma inimlikkus. Valus oli kuulda kodustelt, et olen nagu elav surnu. Õiged ja hädavajalikud sõnad lausus elukaaslane tehes mulle selgeks, et kõik on mu enda teha. See on minu valik ja mis iganes valiku ma langetan, pean ma sellega rahu tegema. Ma otsustasin enda kasuks.

Peale seda kogemust sain aru, et vajan muutust. Ei ole lihtne tunnistada oma väsimust, tüdimust ja läbipõlemist. Ei ole lihtne tõsta kaks kätt üles ja öelda "Mulle aitab", sest see oleks justkui läbikukkumine. Ometi on see nii vajalik, sest lihtne on murduda. Raskem on seda ennetada ja panna õigel ajal peale pidur.

Suvel selgus, et ees seisab kolimine. Kuigi algul oli keeruline sellega leppida, hakkasin seda hetke peagi ootama. Õhinaga tundsin, et on õige aeg. Tundsin, et ma vajan seda. Probleemid ei jäänud muidugi kaugele maha. Tallinnas tööl käimine ei olnud enam võimalik. See poleks olnud arukas ega otstarbekas. Otsisin ja leidsin uue töö uuele kodule lähemal... Kuid juhtus nii, et alguses sobilikuna tundunud variant langes siiski ära. Hirmuga avastasin, et olin end jätnud töötuks. Täiskasvanud inimesele tänapäeva maailmas tundub see kui õudusunenägu! Nii ka minule. Valutasin südant ja otsisin lahendust, mida ma ei suutnud leida. Ei julgenud mõeldagi võimalusele, et ehk see ei olegi maailma lõpp? kuigi juba ammu kisendas kõik minu sees puhkuse järele. Tundsin, et on aeg karussellilt mõneks ajaks maha astuda. Hirmuga seletasin tekkinud olukorda lähedastele. Ka nemad olid arvamusel, et ma peaksin aja maha võtma.

Olen nüüdseks mõned kuud kodune olnud, eemal linna kisast, kärast ja pidevast kiirustamisest. Kõik minus ei ole veel täielikult taastunud. Ärkan endiselt enne kaheksat. Inimese jaoks, kelle päevakava on sama tühi, kui kassi toidukauss hommikul, on see minu meelest pisut vara. Mõnusat vähemalt kümnetunnist und ei ole senini kordagi nautinud ja tunnen, et Une Matile tasun oma võlga veel kaua. Siiski tunnetan endas muutusi. Nad on positiivsed, soojad ja värvilised. Ma tunnen rohkem iseennast ära. Mu hinges on jälle valgust ja see annab mulle jõudu.

Viibides eemal, olen mõistnud, kui andestamatult kiire inimestel pidevalt on. Jälgin kõrvalt seda tempot, millega inimesed end ära kurnavad. Kahju ja kurb on, et seda ei märgata enne kui on hilja.

Ma soovitan võtta aega ja kuulata oma sisemist häält. Kuula hoolikalt, sest see ei eksi. Sisemine tunnetus annab õigel ajal märku, millal hakkab piir ette tulema. Enese hävitamise eest medaleid ei jagata. Kuula ja julge astuda ENDA jaoks vajalikke samme. Julge vajadusel loobuda ja lahti lasta. Võib tunduda harjumatu ja hirmus astuda kiirteelt maha, kuid olles iseenda poolt, ei kaota sa kunagi.

Autor: Tuuli Mäemat

KOMMENTEERI!