Nii saavadki vastupidavad kivid tulevase ärevushäire alusmüüri hoolikalt laotud.
Taoliste tõsiste lapsepõlvetraumade puhul on vajalik otsida kehatööga tegeleva terapeudi abi. Eesmärk on tuua vana trauma pikkamööda teadvusesse, et see uuesti läbi elada ning vabastada toona allasurutud hirm, viha, kurbus või muu emotsioon, mis toidab tänast ärevust. See vabastab inimesi alateadlikust võitlusest enda mahasalatud osadega, võitlusest, mis võtab tohutult energiat, väsitab ja hoiab alal ärevust. Tööst lapsepõlvetraumadega kirjutan lähemalt ühes järgmistest artiklitest.
Jõuame tagasi küsimuse juurde: kuidas saame teadmist sellest, mis meie ajus ärevusega seoses aset leiab, enda sisemise rahu suurendamiseks kasutada?
Mida saad ärevuse leevendamiseks teha?
Ükskõik, kas sa tead oma ärevuse päritolu või on see sinu jaoks ikka veel mõistatus, on kõige olulisem ülesanne õppida end lõdvestama, rahulikult hingama ning regulaarselt mediteerima.
Äreva inimese keha ja meel on ära unustanud, kuidas on olla rahulik ja lõdvestunud. Et leevendada kroonilist pinget kehas ja meele pidevat valmisolekut ohule (üle)reageerida, tuleb end järjepidevalt lõdvestada. Töölaua taga istudes, süües, telekat vaadates, autot juhtides, telefoniga rääkides, konflikte lahendades, tantsides, armastades.
Kui hingame pinnapealselt ja vaid rinnakorvi ülemise osaga, on hingamine ärev ja ebaühtlane. Sellise hingamise puhul saab keha signaali "võitle või põgene" ning kogu organism muutub ärevaks. Seevastu aeglane ja sügav hingamine nii, et ka kõht liigub hingamisega kaasa, mõjutab läbi vahelihase kulgevat uitnärvi, keha saab signaali "häire lõpp" ning stressihormoonide hulk organismis väheneb.
KOMMENTEERI!