Hirmude kiuste ja enesekindlusest sõltumata


Hirmude kiuste ja enesekindlusest sõltumata
Foto: depositphotos.com

Minu vastas istub ilus noor naine. Elina on jäänud peale lennukat karjääri lastega koju. Kaks poega sündisid järjestikku ja nii on ta olnud kodus juba 5 aastat. Lapsed on nüüd suuremad ja ta mõtleb taas aktiivsesse tööellu naasta. Kuid tema soovid on vahepeal muutunud. Elina ei igatse endise töö ja pidevate ärireiside järele. Küpsema on hakanud mõte teistsugusest eluviisist, mis annaks suurema paindlikkuse nii töö planeerimiseks kui perega olemiseks. Ta on lapsepuhkusel olles pikaajalise hobi potentsiaalseks tööks vormistanud ning mõtleb nüüd eraettevõtjana kätt proovida. Uus töö eeldab muuhulgas oma oskuste müümist ja iseenda isiku turundamist. See ongi saanud komistuskiviks.

Ta on tulnud nõustamisele, sest tunneb end lõksus olevana. Lõksus iseenda vastuolulistes tahan-ei-taha mõtetes. Vanamoodi jätkata ei taha, sest endine eluviis enam ahvatlevana ei tundu, aga uutmoodi - ei oska. Ta jääb kõhklema sõna juures "ei oska", kirjutab holistiline terapeut ja perenõustaja Liina Lehtla.

"Ma olen vahel enda peale lausa vihane! Tean küll, mida peaks tegema, aga ometi taban end alatihti asendustegevuste juurest, mis kuidagi ei aita mind eesmärgile lähemale. Kulutan aega tühjale-tähjale ja õigustan ennast, et lapsed on veel väikesed, ootame-vaatame, suvel puhkan, küll sügisel vaatan edasi..." Ometi on tal minevikust pea ees tundmatusse hüppamise kogemusi, mil polnud puudust ei ajast, motivatsioonist ega õnnelikest kokkusattumistest, nii et suured, lausa võimatuna tundunud asjad said tehtud.

Seotud lood:

Kaotatud enesekindlus

Elina enesekindlus ja eneseusk on vahepealsel ajal kuskile kaduma läinud, on ainult mälestus, et kunagi olid need täitsa olemas. See on paljude naiste ja meeste lugu, kes on ühel või teisel põhjusel kohalikust tööelust eemale jäänud. Mõned lastega pikemalt koju jäädes, teised jällegi välismaalt naastes, kui kogetakse raskusi siinses elu-olus oma koha leidmisel. Elu oleks justkui ilma minuta edasi läinud. Päriselu. Kas ma ikka kuulun veel sinna? Kas ma oskan selles uues maailmas kohaneda? Need on küsimused, mis peas keerlevad.

"Vahel mulle tundub, et ma ei oska enam õiges keeles rääkidagi, minu maailm on vahepeal nii teistsugune olnud, kodu ja laste vajadustega täidetud. Millest seal "väljas" üldse räägitakse?".

Ühtäkki on ta avastanud endas hulga irratsionaalseid hirme ja kõhklusi, mida on keeruline sõnadessegi panna. "Tead, kui ma oma tööelu alustasin, siis oli kuidagi palju kergem. Teadsin küll, et ma pole täiuslik valik sellele ametikohale, aga ma tahtsin seda tööd nii väga! Suutsin veenda nii ennast kui teisi, et olen parim. Ja lõpuks olingi!"

Talle tundub, et koos suurema küpsusega pole tema valikud mitte avardunud, vaid hoopis vähenenud: "Ma tean liiga hästi, mis kõik võib valesti minna! Muudkui analüüsin enda sees poolt ja vastuargumente, mis mind lõpuks üldse edasi ei aita. Iga ideega tuleb koos mõte "jah, aga...", nii et ma lõpuks ei tee ühtegi sammu". Kuna otsest ajalist survet muutuste alustamiseks pole, jäävad põhjendused peale. Ometi on talle tähtis nii isiklik sissetulek kui roll aktiivse ühiskonna liikmena. "Lapsed saavad ju suureks, kes ma siis olen?"

Siinkohal võib rääkida perfektsionismi halvavast jõust, kasvukeskkonna mõjudest ja lapsepõlves kujunenud hoiakutest-uskumustest, mis sisehäälena kinnitavad, et „ma pole kunagi piisavalt hea". Eneseväärtustamine ja eneseusu kohendamine reaalsusele vastavaks on pikk ja kannatlikkust nõudev protsess. Kuid vahel võib hoopis juhtuda, et koos teadmistega selle kohta, mis meid kunagi mõjutanud on, kaotame usu oma isiklikku väesse ja valikutesse. Hakkame kõiki iseloomu vajakajäämisi ja elulisi raskusi põhjendama-seletama minevikus juhtunuga, eelkõige iseenda ees.

"Ma arvan, et ma pole piisavalt enesekindel, et uskuda, et minu poolt pakutav on teistele oluline. Mul on nii raske iseennast ja oma oskusi kiita. Ometi olin suurepärane turundusspetsialist! Nüüd, kui pean iseennast turundama, jään aga hätta. Äkki peaksin veel õppima ja arenema, et endasse rohkem uskuda?"

Kahtlemata, ikka on hea õppida ja areneda. Usun, et meil kõigil on vaja teha seda läbi terve elu. Samas, jäädes ootama, et teen uusi asju ainult siis, kui olen enda arvates „küps", panen oma elu justkui pausile. Kõik tegutsejad teavad, et kogemus on see, mis tõeliselt õpetab.

Õiget aega võib ootama jäädagi

Paljud jäävad kinni uskumusse, et ei suuda saavutada oma eesmärke ega teha uusi asju, mida tahaksid, enne kui ei tunne end enesekindlamalt. Jäädakse ootama seda erilist imelist seisundit, millest kursustel kõneletakse ja raamatutes kirjutatakse, kui kogu maailm ühtäkki muutub ning mitte miski pole enam endine. Alatiseks.

Reaalsus on see, et oma väärtusi, otsuseid ja eesmärke tuleb ikka uuesti ja uuesti kinnitada. Elu ise hoolitseb selle eest, et me ei saaks liiga kauaks jääda mõnulema oma uskumuste mugavasse tugitooli. Muutunud kontekst toob kaasa uued valikud, mis vajutavad meie sisemistele päästikutele ja käivitavad kõhklused ja kahtlused, millest uskusime olevat igaveseks vabanenud. Kõik, mida pidasime selgeks ja püsivaks, on ühtäkki muutunud ja ebakindel.

Seega, meie tunded on muutlikud. Jäädes ootama "õiget" tunnet, ehk absoluutse eneseusalduse, selguse, veendumuse, sisemise rahu ja lõõgastuse seisundit enne sammu tundmatusse, võime ootama jäädagi.

Palju intrigeerivam on kontseptsioon tegutsemisest vaatamata õige tunde puudumisele.
Ei, ei - ma ei räägi sellest, et tuleks tegutseda, hambad ristis ja oma tundeid ignoreerides. Ega sellest, et "fake it till you make it" - teeskle, kuni õnnestub. Ega afirmatsioonide korrutamisest ärevate sisesõnumite vaigistamiseks. Teesklemine, eitamine ja summutamine ei suuda kedagi tõhusalt aidata, vähemalt mitte pikaajaliselt.

Me pole harjunud uskuma, et negatiivne sisekõne on meie mõistuse täiesti ootuspärane ja normaalne viis tundmatule reageerida. Ometi viib selle normaliseerimine juba veidi ärevust alla ning vabastab ressurssi rahulikuks järelemõtlemiseks. Inimmõistus ei ole oma loomult positiivne! Idamaised õpetused on seda alati teadnud ja rõhutanud. Miskipärast on aga Lääne psühholoogia seda ilmselt tõsiasja pigem ignoreerinud, isegi ebaloomulikuks tembeldanud. Nii olemegi üles kasvanud oma „halbu" tundeid häbenedes ja varjama õppides, tunnetades neid nõrkuse, ebaküpsuse või isikliku ebaõnnestumise märkidena.

Eneses kahtlemine, pabistamine, närvis, stressis ja pinges olemine, edasilükkamine, vältimine ja viivitamine on ju tegelikult ainult ühe ja sama baastunde väljendus - meil on hirm. Hirm uute ja võõraste olukordade ees, mille suhtes on evolutsioon kujundanud meie aju vastavalt reageerima.

Võitle-põgene-tardu

Miljonite aastate jooksul oli see inimese jaoks elupäästev reaktsioon - võitle või põgene - mis algatas meie kehas hulga automaatseid muutusi. Kui kahtlane krabin põõsas või teise suguharu liikme kortsus kulm osutus valehäireks, ei sündinud sellest suuremat kahju. Südamerütm taastus, adrenaliinitase normaliseerus, lihased lõdvestusid. Samas kui reaalse ohu eiramine positiivseid mõtted mõlgutades oleks võinud maksta meile elu.

Sellest ammusest ajast saati pole inimene teab mis palju muutunud. Oht, et mõni suur loom meid ära sööb, on küll palju väiksem, kuid ometi tuleb meil ikka ja jälle riskida. Iga kord, kui lahkume oma mugavusstsoonist, vallandub nimetatud võitle või põgene reaktsioon.

Tegelikult on ka kolmas automaatvastuse võimalus - tardumine. Olen paigal, liikumatu, kangestunud - äkki läheb siis oht mööda, mind ei märgata. Märkimisväärselt suur osa inimestest lukustub tänapäeval just sellesse mustrisse, kui vastupanu muutustele stressi kõrgeks paisutab. Olukord võib olla talumatu, kuid ma ei tee midagi, ma pigem ootan... Olen hästi vaikselt, peaaegu ei liigutagi, muutun oma soovides ja väljenduses järjest nähtamatumaks, et mitte loksutada paati... Nagu võitle-või-põgene puhulgi on võime selgelt mõelda pärsitud, sest tuimuseks maskeerunud ärevus hägustab analüüsivõimet ja summutab loovust.

Elina kirjeldab oma sisemist seisakut: "Asi pole ju selles, et ma ei tea, mida järgmiseks tegema peaksin. Ometi avastan end täitmas aega mingite mõttetute kõrvaltegevustega, mis mind kuhugi edasi ei aita. Ma justkui ei suuda ennast juhtida!"

Ta on tardunud tegevusetusse hirmust uue olukorra ees, milles peab olema silmitsi paljude õigustatud hirmudega: "Kust ma tean, et ma ei ebaõnnestu? Pole ju mingit kinnitust, et asjad juhtuvad minu tahtmise järgi. Ma võin lihtsalt hulga aega ja energiat ära kulutada, rahast rääkimata ja end lolliks teha..."

Kui muutus ei tekita ärevust, pole see tõeline muutus

Nii ongi. Mida kaugemale oma mugavustsoonist liikuda, seda suuremat sisemist ebakindlust tunneme. Mida suurem muutus, seda suurem ebakindlus. Mida rohkem on kaalul, seda suurem on ärevus. Me ei saa seda närivat tunnet lihtsalt välja lülitada pelgalt soovist tunda end kindla ja veendununa! Enesejuhtimis-ekspert Robin Sharmagi kinnitab, et kui muutus ei tekita ärevust ja vastupanu, siis pole see tõeline muutus.

Sellegipoolest on lihtne ennast oma heitlustes unikaalseks pidada, kui popkultuur (James Bond, Superman!) ja sotsiaalne norm ülistab kartmatust ja hirmu tundmine on võrdsustatud ebaküpsuse ja nõrkusega. Kui filmikangelased naeratuse saatel, justkui muuseas maailma päästavad, Facebooki sõbrad ainult oma saavutusi-õnnestumisi jagavad, aga meie endi kõrvus kõlavad vaid lapsepõlvest peale tuttavad manitsused "Ära nüüd hädalda!", "Sinuvanused peaks seda juba teadma!", "Kasva ometi suureks!", "Kelleks sa ennast õieti pead?" jne, on kerge end lootusetu läbikukkujana tunda.

Ühiskond õhutab meid mõtlema mustvalgetes kategooriates - võitjad ja kaotajad, läbilööjad ja allaandjad, andekad ja andetud, jne. Niikaua, kuni võrdleme end mõne "kaotajaga", võib enesetunne päris hea olla. Ei kulu aga kuigi kaua aega, et leida keegi, kes on meist veidi rohkem saavutanud, edukam, osavam. Meie mõistus hakkab koheselt võrdlema ja tõmbab meid pjedestaalilt alla.
Igatsetud rahulolutunde asemel loob idealiseeritud „võitja meelelaad" hoopis meeleheitliku saavutusvajaduse, mida kannustab „läbikukkujaks" saamise hirm ja saadab krooniline stress, ärevus ja läbipõlemine. Järjest raskem on uusi asju algatada.

Ka Elina on langenud võrdlemise lõksu: "Kõik teised saavad on eluga nagu mängeldes hakkama! Neil on kogu aeg kiire, põnev ja tuhat asja korraga käsil. Mina kaalun ja vaagin, arutan ja kahtlen... Ja miks peaks üldse keegi tahtma minusuguse algaja juurde tulla?" Tema mõistus teeb suurepärast tööd kõikvõimalikke ja võimatuid katastroofe ennustades, kõik selleks, et hoida teda kaitsva turvatsooni piirides.

Mugavustsoonist välja

Turvatsooni, või täpsemalt mugavusstsooni ei saa aga kuidagi avardada, ilma et sellest välja astuks, kuid niipea, kui see samm teha, on hirm kohal. Aga äkki hirm polegi vaenlane?

Russ Harris kinnitab oma suurepärases raamatus "Enesekindluse lõhe", et mitte hirm ei hoia inimest tagasi saavutamast seda, mida ta elus tahab, vaid tema suhtumine sellesse. Mida kõvemini hoiame kinni uskumusest, et hirm on midagi halba ja me ei saa teha meelepäraseid asju enne, kui see ära läheb, seda enam takerdume.

"Seesama suhtumine, et hirm on midagi halba, tegelikult kasvatab hirmu. See paneb tundma hirmu pärast hirmu, ärevuse pärast ärevust ja närvilisuse pärast närvilisust", ütleb Harris. "Me saame küll õpetada end positiivsemalt mõtlema, kui ometi ei peata see negatiivsete mõtete tekkimist".

Ta kirjeldab, et neuroteaduse uusimad avastused näitavad väga selgelt, et aju ei kustuta ega kõrvalda vanu neuronaalseid juhtteid, pigem moodustab uusi vanade peale. Sellest vaatepunktist pole kuigi asjakohane eneseabiraamatute jutt „vanade programmide minemaviskamisest" ja „negatiivsete tuummõtete kõrvaldamisest". Kas mitte just sel põhjusel ei vupsa uudsetes keerulistes olukordades meie teadvuses üles kõigepealt just negatiivsed mõtted? Nii palju lihtsam ja mugavam on eksida oma automaatmõtete sissetallatud rajale!

Isegi Martin Seligman, maailmakuulus positiivse psühholoogia eestkõneleja, on tunnistanud: "Kuigi ma olen 20 aastat kogu maailmas inimestele optimistlikku mõtteviisi õpetanud, tuleb mulle keerulises olukorras esimese asjana pähe pessimistlik mõte".

Siiski, mida rohkem me neid uusi juhteteid kasutame, seda loomulikumaks uued mõttemustrid muutuvad. Selleks tuleb õppida oma mõtete küljest lahtihaakimise kunsti.

"Mõtted muutuvad problemaatiliseks siis, kui laseme end nendest üleni kaasa tõmmata, pöörame neile kogu oma tähelepanu, võtame neid vaieldamatu tõena, lubame neil end juhtida või hakkame nende vastu võitlema", kirjeldab Harris.

Seega, kui sulandume oma mõtetega kokku, siis on neil meie üle tohutu mõju ja võim. Kui aga mõistame, et need pole midagi muud kui vaid sõnad ja pildid, siis avaldavad nad meile väga vähe mõju.

"Mõtted küll mõjutavad, kuid ei kontrolli meie tegusid", kinnitab Harris ning vaidlustab mitmeid tavapärased arusaamu. Kui järele mõelda, siis me kõik oleme olnud vihased, kuid pole oma vihaste mõtete ajel tegutsenud, oleme tahtnud mingit asja pooleli jätta, kuid siiski lõpuni punnitanud, jne. Me võime mõttes korrata „ma ei saa kätt tõsta, ma ei saa kätt tõsta" - ja samal ajal tõsta oma kätt!

Harris kutsub üles oma mõtteid mitte liiga tõsiselt võtma ja õppima end nende küljest lahti haakima. Ka Elinaga räägime sellest, et tõeline enesekindlus pole mitte hirmu puudumine, vaid hirmusse teistmoodi suhtumine. Kõik meie tunded on antud meile põhjusega ja hirmu elutähtsast ülesandest sai juba pikalt räägitud. Meie asi on otsustada, kas siin ja praegu on tegemist reaalse ohuolukorraga. Kas meile on praegu kasulik hirmu tunda või oleks siiski otstarbekas tegutseda hirmu kiuste?

Samamoodi saab lahti rääkida kõik teisedki tunded, muutes nad sedamööda mõistetavamaks meie keerulise mõistuse jaoks, mis otsib väsimatult kõigele selgitust. Millegi lahtimõtestamine vähendab koheselt sisemist ärevust. Tunnetega suhtlema õppides saavad neist meile teejuhid oma vajaduste teadvustamiseks. Vajadusi teadvustades saame omakorda astuda konkreetseid samme nende täitmiseks. Täidetud vajadused annavad juba püsiva rahulolutunde.
Kui Elina jõuab selgusele, et tema tõeline vajadus on teha rahuldustpakkuvat tööd iseenda reeglite järgi, siis tuleb tal üle elada ebamugavust tekitav hüpe tundmatusse.

Väärtused vs eesmärgid

Siinkohal on väga palju abi sellest, kui mõelda läbi oma väärtused ja kasutada neid kompassina. Väärtused on tegevuse omadused, jooksva käitumise viisid. Neid ei saa erinevalt eesmärkidest iial lugeda täidetuks või saavutatuks ega nimekirjast maha kriipsutada: "tehtud!"

Russ Harris õpetab: "Väärtused mängivad enesekindluse arendamises peamist rolli. Need ei paku mitte ainult inspiratsiooni ja motivatsiooni "teha, mida tarvis", vaid aitavad meil ka teel püsida. Eesmärkide saavutamiseks võib kuluda kuid või isegi aastaid, aga sellel teel saame astuda iga sammu oma väärtuste järgi ja tunda sellest kogu aeg rahuldust. Isegi, kui me ei saavuta oma eesmärke - ka seda tuleb ette - leiame ikkagi rahuldust oma väärtuste järgi elamisest".

Meenutan Elinale lauset, mida keegi tark inimene on öelnud: "Kõik uus on keeruline enne kui see lihtsaks muutub". Seda on hea meeles hoida, kui hirm õhutab paigale jääma. Mugavustsoon venib püsival harjutamisel järjest avaramaks ning tagasi vaadates võib ainult imestada, kui kaugele alguspunktist oleme liikunud. Meil kõigil on arvestataval hulgal asju, mida me täna enesekindlalt teeme ja mis kunagi võimatud tundusid. Kui Elina oleks juba viiendat samasuunalist ettevõtet asutamas, küllap oleks ka tema ärevus väiksem.

"Kõigepealt tulevad enesekindluse teod ja alles hiljem enesekindluse tunne", on ka Russ Harrise peamine mõte. Harjutades, oskuste arenedes ja vilumuse tekkides saame lõpuks oskustele toetuda ja tunda end selles konkreetses asjas enesekindlalt. "Iga kord, kui harjutame midagi uut, on enesekindlus tegevus - enesele toetumise tegevus", meenutab ta.

Mida suurema ja olulisema eesmärgiga on tegemist, seda raskem on meil 100% selle saavutamisse uskuda. Kõhklused on tavalised, ka maailma kõige edukamate inimeste seas. Selle asemel, et olla eesmärgi saavutamises kinni, soovitab Harris tunnistada võimalust, et eesmärgi saavutamine on võimalik - isegi kui see on tibatilluke. Loobudes seejärel oma hirmunud mõtetega võitlemisest, saame kogu energia suunata tõhusasse tegutsemisse.

"Kui see, mida soovin saavutada, on mulle tõeliselt tähtis, ehk minu väärtustega kooskõlas ja ma suhtun selle saavutamisse kirglikult ja pühendumisega, siis on täiesti reaalne võimalus, et ühel päeval on mul oma toimiv ettevõte", oskab Elina juba ise kokkuvõtte teha. "Või siis midagi muud - kui soovid teel olles muutuvad!", lisab ta naeratades.

Autor: Liina Lehtla, holistiline terapeut ja perenõustaja , Inspirekeskus.ee

Allikas: Holistika.ee

KOMMENTEERI!