Carl Jung ja Vari, II osa: Eriline teejuht inimese tumedasse ja pimedasse poolde


Carl Jung ja Vari, II osa: Eriline teejuht inimese tumedasse ja pimedasse poolde
Foto: depositphotos.com

"Vari on moraalne probleem, mis esitab väljakutse inimese ego-isiksusele, sest varju ei saa endale teadvustada ilma märkimisväärse moraalse pingutuseta. Varju teadvustamine nõuab inimeselt oma iseloomu hämarama külje olemasolu ja ehtsuse tunnistamist. Selle sammu astumine on vältimatu, kui inimene soovib leida mis tahes sügavamat teadmist iseenda kohta." - Carl Jung, "Aion" (1951)

Varju päritolu

Meie ühiskond õpetab meile, et teatud käitumine, emotsionaalne hoiak, seksuaalsed kalduvused, elustiili valikud jne on kohatud. Need "kohatud" omadused on tavaliselt sellised, mis häirivad ühiskonna toimimist - eriti siis, kui see häire kutsub inimesi üles aktsepteerima asju, mis neile ebamugavust tekitavad. Kõik häiriva käitumisega inimesed muutuvad ühiskonnas tõrjutuks ja teised lähevad lihtsalt eluga edasi.

Inimene on sotsiaalne loom ja kohe kindlasti ei taha ta end ülejäänud hõimust tahtlikult eraldada. Niisiis oleme valmis tegema mida tahes, et vältida heidikuks muutumist. Juba varakult lapsepõlves leiame üles piiri selle vahel, mis on ühiskonnas "vastuvõetav" ja mis on "vastuvõetamatu", ning püüame kogu ülejäänud elu vastavate reeglite järgi käituda.

Kui me aga reegleid rikume, nagu sageli ette tuleb, satume seetõttu ühiskonna pahameele ohvriks. Teised hakkavad meid arvustama ja hukka mõistma ning levitavad meie kohta kuulujutte. Kõik selle kogemusega seotud negatiivsed emotsioonid võivad üsna kiiresti meid enda alla matta. Tegelikult pole kannatada saamiseks isegi vaja seda, et teised meie "hälbeid" märkaksid. Me lihtsalt internaliseerime ühiskonna arvustavat suhtumist niivõrd, et tekitame endale sellega ise kannatusi.

Seotud lood:

Ainus viis sellest pidevalt korduvalt valust pääsemiseks on oma "hälbeid" varjata. Siinkohal tulebki mängu ego. Me vestame endale loo selle kohta, kes me tegelikult oleme ja mida kõike me kohe mitte mingil juhul ei teeks, et kaitsta end heidikuks muutumise tagajärgede eest. Lõpuks hakkame neid lugusid ka ise uskuma ning kui mingi uskumus on meis juba sügavalt juurdunud, siis heidame alateadlikult kõrvale igasuguse teabe, mis sellele uskumusele vastu räägib. Psühholoogias teatakse seda kui kinnituse otsimist: inimestel on kalduvus teavet tõlgendada ja vältida viisil, mis kinnitab nende eelnevaid uskumusi.

Häda on selles, et absoluutselt igas inimeses on omadusi, mida ühiskond peab taunitavaks: ta ei pruugi vastata teiste ootustele, ta võib kohati kaotada enesevalitsuse, ta võib liigselt peeretada jne. Mis tahes ühiskonnas peab "ideaalne" inimene vastama võimatutele nõuetele.

Keegi ei taha aga tunnistada, et mitte üksi meist ei küündi tegelikult nende nõueteni. Naised kasutavad meiki, mehed Axe deodoranti, kuulsused on reklaamidel photoshop'itud, inimesed filtreerivad oma isiksust sotsiaalmeedias postituste ja piltide abil - kõik selleks, et varjata endas vigadeks peetavaid omadusi ning jätta endast "ideaalne" mulje. Jung nimetas neid sotsiaalseid maske meie "personadeks".

"Paraku ei saa olla kahtlustki selles, et inimene pole tervikuna nii hea, nagu ta ise ette kujutab või nagu ta sooviks olla. Igaüks kannab endaga kaasas varju ning mida vähem see väljendub inimese teadlikus elus, seda tumedam ja suurem see vari on. Kui inimene on oma alaväärsusest teadlik, on tal võimalus selle suhtes midagi ette võtta. Lisaks on vari pidevas ühenduses meie teiste huvidega, mistõttu on see ka pidevas muutuvuses. Kui aga alaväärsus alla suruda ja teadvusest eraldada, ei saa olukorda iial parandada." - Carl Jung, "Psühholoogia ja religioon" (1938)

Ebaharilikud mõtted ja emotsioonid seavad meid veelgi suuremasse ohtu ühiskonnast eraldumiseks. Ideed, mis seavad kahtluse alla kehtivad sotsiaalsed normid, on ühiskonna seisukohast ohtlikud ning kui inimene soovib teiste sekka "sobida", siis ei tohiks ta selliseid ideid välja käia.

Emotsioonide seisukohast peetakse soovimatuks mis tahes tuju peale rõõmsameelsuse või vähemalt neutraalse oleku. Niisiis me näiteks ei tunnistagi teistele, et meil on elus parajasti raske aeg, sest tahame vältida neile selle teadmisega ebamugavuse tekitamist. Ütleme hoopis, et meiega on kõik korras, kuigi tegelikult pole see nii.

Iroonia seisneb aga selles, et vajadus vältida neid ebamugavust tekitavaid asju nõrgestab meie võimet nende asjadega tõsiselt tegeleda ning valukohti kas tervendada või integreerida. Ja kuigi võimetus terveneda on meile kui inimestele mõistagi kahjulik, on selle mõju laias plaanis lausa katastroofiline.

Kui inimühiskonna kultuurid olid alles moodustumas, suhtuti inimeste metsikutesse kalduvustesse (mõrv, vägistamine, sõda jne) tülgastuse ja hirmuga. Nii kujuneski välja moraalikoodeks, mis sageli põhines religioossetel uskumustel selle kohta, kuidas peaks käituma ideaalne ehk "valgustatud" inimene.

Kuigi need ideaalid olid mõeldud inimeste innustamiseks, et anda mudel vaimseks arenguks, oli nende järgimine keerukas, sest need olid pahatihti vasturääkivuses inimloomuse põhiaspektidega. Mitmes mõttes on sellised ideaalid siiski head, sest ühiskond, mis lubaks vägistamist, mõrva ja ohjeldamatut vägivalda, ei oleks elamiseks sugugi tore koht.

Meie ühine moraalikoodeks aga on puudulik selle poolest, et pakub üksnes ideaale. Nii vaimsed kui ka ilmalikud moraalinormid ütlevad meile ainult seda, milline me peaksime olema, mitte seda, kuidas selliseks inimeseks saada. Kõik pakutavad lahendused on aga takerdunud sellisesse esoteerikasse, mida tavainimesel on raske mõista - vähemalt ilma aastatepikkuse juhendamise ja õppimiseta. See on aga luksus, mida võivad endale lubada vähesed. Me kõik pole ju ometi mungad.

Tulemuseks on see, et meil on raske muutuda sellisel viisil, mis nõuab meilt oma loomupäraste instinktide mahasurumist, andmata neile sealjuures turvalisi väljundeid. Teisisõnu tõrjume oma ebaõnnestumised alateadvusse, kus võime neid vältida ja edasi teeselda, et oleme just sellised inimesed, nagu ühiskond meilt eeldab. Me võime teeselda valgustatust, ilma et peaksime sealjuures tegema rasket tööd iseendaga, mis on aga hädavajalik selle arenguprotsessi läbimiseks.

Valgustatus: Varju valem

"Kuni sa oma alateadvust ei teadvusta, suunab see sinu elu ja sina nimetad seda lihtsalt saatuseks." - Carl Jung

Jungi väljapakutud lahendus sellest lõhestatusest üle saamiseks on "varjutöö" tegemine. See, mida me endas alla surume, ei jää kunagi päriselt allasurutuks, vaid elab edasi meie alateadvuses - ja hoolimata sellest, mida ego püüab meid uskuma panna, on just alateadvus see, mis meid juhib.

"Läänelikule teosoofiale on omane teadliku meele täitmine kõiksugu ideaalikuvanditega, ent mitte varju ja pimedusemaailmaga silmitsi seismine. Inimene ei saavuta valgustatust mitte valgusekujude ettekujutamisega, vaid hoopis pimeduse teadvustamisega." - Carl Jung, "The Philosophical Tree," Alchemical Studies (1945)

Varjutöö tähendab seega alateadvuse teadlikuks muutmise protsessi. Seeläbi avastame endas peituvad alateadlikud impulsid ning otsustame, kas neid impulsse järgida või mitte. Protsess algab siis, kui taganeme pisut oma tavalisest käitumismallist ning vaatleme seda, mis meie sees toimub. Meditatsioon on üks võrratu vahend, mille abil võime õppida endast taanduma, nii et lõpuks suudaksime sama teha oma igapäevaelus ka ilma meditatsioonita.

Järgmine samm on esitada endale küsimus. Kui me vaatleme end reageerimas psühholoogilistele tõugetele või sündmustele, mis kutsuvad meis esile kohese ja tahtmatu reaktsiooni, peame õppima, kuidas hetkeks peatuda ja endalt küsida: "Miks ma niimoodi reageerin?" See õpetab meile, kuidas jõuda emotsioonide kaudu mälestusteni, kus ongi meie emotsionaalse käitumismustri päritolu.
Emotsionaalsete käivitajate tuvastamine võib osutuda keerukaks protsessiks, sest meie loomulik tung on varju olemasolu tunnistamist vältida. Meil on kalduvus oma tegusid tagantjärele õigustada, olgugi et parem oleks hoopis üldse vältida neid tahtmatuid või alateadlikke reaktsioone. Oma varju kohta teadlikkuse kasvatamine on esimene samm emotsionaalsete käivitajate tuvastamise teel - aga esmalt peame saama üle oma instinktiivsest hirmust varju ees.

Inimeste suurim probleem oma varjuga silmitsi seismisel on tõenäoliselt küsimus: "Kas ma olen halb inimene?" Varju teadvustamine tähendab ühtlasi teadvustamist, et meis on ka pime pool ehk suutlikkus käituda pahatahtlikult. Jung kirjutas oma teoses "Alateadvuse psühholoogia" järgmist:
"Hirmutav on mõelda, et inimesel on varjukülg, mis ei koosne üksnes tühistest nõrkustest ja iseärasustest, vaid lausa kuratlikust teovõimest. Inimene ise on harva sellest võimest teadlik. Temale näib lausa uskumatuna, et ta võiks end nõnda ületada, olgu olukord siis milline tahes. Kui aga kõik need kahjutud olevused moodustavad ühtse massi, kerkib esile märatsev koletis, ning iga inimene on vaid üks väike osa selle koletise kehast; ning tulgu mis tuleb, see inimene on sunnitud koletist saatma tema raevukal hävitustööl ja isegi talle kaasa aitama. Kui inimene endas millegi hämara ilmnemist kahtlustab, pigistab ta silma kinni inimloomuse varjupoole ees."

Jung annab mõista, et teatud oludes on igal inimesel võime teha kohutavad ja julmi tegusid. Ja paradoksaalselt on ehk parim viis nende tegude realiseerimise püsivaks vältimiseks end kurssi viia oma hämara külje potentsiaaliga ning võtta see omaks kui osa endast. Samas on seda erakordselt raske teha, iseäranis seetõttu, et me ei taha kohe kuidagi mõelda endast kui "halvast" inimesest.

Kas siis tabumõtted, pahateod ning võime tõelisi julmusi toime panna teevad sinust halva inimese? Ei, mitte tingimata. Mõistagi on igaühel erinev arusaam sellest, kuidas käituvad "head" ja "halvad" inimesed - ning need moraalsed määratlused on mingil määral pöördumatult subjektiivsed ja meelevaldsed. Aga kui asi puudutab üldist konsensust "headuse" kohta, võib igaüks teha vigu ja teisi haavata, ilma et sealjuures ise seda teadvustaks, ning olla sellest hoolimata ikka hea inimene. Ühel hetkel hakkab inimeste liigitamine "heaks" ja "halvaks" tunduma ülemäära lihtsustatuna ja ekslikuna, kui oled teadvustanud nii valguse kui pimeduse tohutut potentsiaali igas inimeses. Oled ju sinagi inimene ning seetõttu liialt keeruline olend, et sind nõnda lihtsalt lahterdada võiks.

Sellegipoolest on oma väärtus ka heaks inimeseks olemise ideel ning enamik meist mõistab intuitiivselt, et suurema eneseteadvuse, enesevalitsemise ja kaastunde suunas liikumine on väärt mõte. Oluline samm paremaks inimeseks muutumise teel on raske varjutöö tegemine ehk teisisõnu oma alateadlike kahjulike käitumismustrite äratundmine ja parandamine.

Tervenemisprotsess võib alata alles siis, kui oleme tuvastanud oma psühholoogiliste käivitajate allika (nt allasurutud hirm, valu, vaenulikkus jne), et võiksime haavatud osi endaga integreerida. Jungi määratluse kohaselt tähendab integreerimine seda, et lakkame oma iseloomu teatud osasid tõrjumast ning otsime mooduseid nende toomiseks oma igapäevaellu. Me võtame omaks varju ja püüame lahti mõtestada selles sisalduvat tarkust. Hirm muutub võimaluseks julgust üles näidata. Valu annab tõuke jõu ja vastupidavuse ilmutamiseks. Vaenulikkus muundub tõelise võitleja kireks. See tarkus mõjutab meie tegusid, otsuseid ja suhtlust teistega. Mõistame teiste tundeid ja suhtume neisse kaastundega, teades, et nemadki maadlevad sisimas iseendaga.

Varju integreerimise üks osa on varajasest lapsepõlvest pärit psühholoogiliste armide tervendamine. Varjutööd alustades hakkame mõistma, et suur osa meie varjust on tekkinud hingevalu kogemise tagajärjena, sest me püüame kaitsta end taas sama valu kogemise eest. Võime endaga juhtunu omaks võtta ning tunnistada, et me ei vääri seda valu ja juhtunu polnud meie süü ning sedasi need kadunud osad tagasi saada, et taas terviklikuks muutuda. (Iseäranis sügavate traumade puhul on soovitatav töötada koos koolitatud psühholoogiga.) Protsess on väga intensiivne ja põhjalik ning selle kirjeldamiseks oleks vaja lausa eraldi artiklit, aga need, kes soovivad rohkem teada saada, võivad leida sellel teemal hulgaliselt teavet raamatutest, videotest, artiklitest ja enesetäiendamise rühmadest.

Paraku väidavad paljud mõttesuunad seda, et inimene võib saavutada valgustatuse ilma endaga rasket tööd tegemata. Nende mõttesuundade väljapakutav lahendus näib olevat alateadlike tungide sihilik eiramine, selle asemel et üritada neid tunge süvitsi tundma õppida ja mõista.

Ma ei taha siinkohal kedagi süüdistada, aga paljud sellised mõttesuunad on pärit new age'i õpetustest, mis sageli tõlgendavad vääriti iidseid õpetusi, et sobitada need tänapäevasesse mugavuse ja lihtsuse konteksti. Tahaksin küll selliseid õpetusi mõnes teises artiklis teenitult tümitada, aga hetkel piisab sellest, kui suhtute ettevaatlikult inimestesse, kes väidavad, et valgustatust on võimalik saavutada ilma oma valusate ja ebameeldivate osade kallal töötamiseta. Lõppeks pead lähtuma oma äranägemisest, et otsustada, mis sind kõige rohkem kõnetab - aga ära üllatu, kui leiad end ühel hetkel suurest kriisist, sest otsustasid valida probleemi vältimise tee.

Nagu Jung mainib, pole meil võimalik oma ebasoovitavat käitumist parandada enne, kui me pole selle käitumisega tõtt vahtinud. Meie varjukülg hakkab seepeale tõrkuma nagu sõnakuulmatu laps, kuni me oleme tunnistanud kõiki oma isiksuse osi ja need integreerinud. Kuigi paljud vaimsed filosoofiad tembeldavad varju millekski selliseks, millest inimesel tuleb jagu saada, väidab Jung, et peaeesmärk pole mitte varjuküljest võitu saamine, vaid selle liitmine meie ülejäänud isiksusega. Vaid selle liitumise tagajärjena on võimalik saavutada tõeline terviklikkus ja seeläbi ka valgustatus.


Jungi mudel inimese psüühikast. Vari on siin pildil nimetatud kui shade. Pildi kohta lisainfo saamiseks kliki siia: allikas

Lugu järgneb ...

Allikas: highexistence.com

Tõlkinud: Joonas Orav

Tule 15. veebruaril Kristjan Puusilla loengusse Jungiaanlik psühholoogia. Vari - isiksuse tumedam pool. Info selle kohta siin: https://www.facebook.com/events/378298053113379/

Loe loo esimest osa SIIT ja kolmandat SIIT.

KOMMENTEERI!