Võitja toidulaud I: toit on informatsioon. 4 reeglit teadlikuks toitumiseks


Võitja toidulaud I: toit on informatsioon. 4 reeglit teadlikuks toitumiseks
Maailma esireket Novak Djokovic jagab oma võitja toidulaua nippeFoto: novakdjokovicfanclub.com

Maailma esireket Novak Djokovic seletab oma raamatus "Võitja serv", kuidas ta gluteenivaba menüüga suurepärase füüsilise ja vaimse vormi saavutas. Alkeemia avaldab katkendeid raamatust, kus tipptennisist kirjeldab oma võitja toidulauda. Esimeses osas saame teada, mida tähendab Djokovici jaoks mõiste aeglane toit, milline on vaimset ja füüsilist sooritus toitumisviis, mis mõttes on toit informatsioon, kuidas oma kehaga suhelda ja millised on neli olulist teadliku toitumise reeglit.

Toit on informatsioon. Kui jätate need sõnad endale meelde, siis muudab see teie toitumisviisi. Toit on informatsioon ja ütleb teie kehale, kuidas toimida.

Kui soovite minu menüü tõelist saladust teada saada, siis ärge küsige, mida ma söön. Küsige, kuidas ma söön. Ma usun, et see, mida ma suhu pistan, on vaid pool kogu loost. Teise poole moodustab see, kuidas toit mu kehaga suhtleb ja kuidas mu keha toiduga suhtleb. Ma soovin, et mu keha ja toit moodustaksid terviku nii kiiresti ja tõhusalt kui võimalik ning ilma liigsete sekelduste ja kõrvalnähtudeta.
Minu kodumaal on ütlemine: „Energia saadakse suu kaudu." Iga alla neelatud toit muudab teie keha mingil määral. See toit räägib teie kehaga, mõjutab ja juhib seda. Kui te hakkate seda suhtlust endale teadvustama ja õpite sellele ise kaasa aitama, et tulemus oleks teile meelepärane, siis näete peagi, kuidas teie füüsis ja vaim paraneb. Nii saate sellesse vestlusse sekkuda.
Mida tähendab minu jaoks mõiste aeglane toit?
Me elame kiirtoidukultuuri ajastul ja see tähendab kiirsöömist. Kas see on mingi võistlus? Kas keegi annab mulle raha selle eest, kui ma esimesena lõpetan?
Paar aastat tagasi läksin oma toidu-uuringute raames Londonis asuvasse restorani Dans le Noir. Selle keti restorane on nüüdseks üle maailma päris palju ja need söögikohad ei ole tavalised - asi pole toidus, vaid õhustikus. Mõned teenindajad Dans le Noir'i personalist on pimedad ja restorani külastajad söövad pilkases pimeduses.
Ma ei pea silmas seda, et tuled kustutatakse ja einestatakse küünlavalgel. Pean silmas musti kardinaid, pilkast ja täielikku pimedust, kus puudub ka mobiiltelefon, mis on jäetud ukse taha. Eesruumis ootab külastajaid kelner, kes tutvustab roogade valikut ja kirjutab tellimuse üles. Seejärel võetakse külastajal käest kinni ja juhatatakse ta pilkasesse pimedusse. Sa oled pime ja abitu ning sind juhatatakse lauda. Sa sööd, ilma et saaksid hetkekski sellele toidule pilku heita.
Aga toit maitseb erakordselt hästi. Maitse- ja haistmismeeled on erksamad ning maitsed paljastuvad nii nagu ei kunagi varem. Sa sööd aeglaselt, loomulikult, avastad toitu nina ja maitsmispungadega. See kogemus jättis mu meeltesse kustumatu jälje selle kohta, kui oluline on tempo maha võtta ja mitte alluda tänapäeva kiirtoidumentaliteedile.
Ja see toobki mind esimese reegli juurde: söö aeglaselt ja täie teadlikkusega.
Minul kui sportlasel on kiire ainevahetus. Mu keha vajab palju energiat, eriti sel ajal, kui ma võistlen. Sellepärast tahan ma seedida toitu nii tõhusalt kui vähegi võimalik, selleks et energiat hoida. Küllap mäletate loodusõpetuse tundidest, et seedimine vajab verd. Ma vajan seda verd, kui ma parasjagu mängin. Kui ma saan kaasa aidata oma seedeelundkonna paremale ja kiiremale tööle, olen võimeline füüsilise aktiivsuse kiiremini taastama ja selles on siis ka rohkem jõudu. (Muide, selsamal põhjusel joon peamiselt toatemperatuuril vett, mitte kunagi jäävett. Jää sunnib vere seedeelundkonda, et kehatemperatuuri tõsta. See aga aeglustab seedeprotsessi.)
Aga mis juhtub, kui ma söön kiiresti? Siis on sellel samasugune tagajärg nagu teiegi puhul, kui te toitu sisse kühveldate. Mu maol pole aega saabuvat infot läbi töötada, sest seda tulvab suurtes toidukogustes. Kui magu ei saa õiget teavet õigel ajal, siis seedimine aeglustub. Keha aga ei saada teile signaali, et kõht on täis. Sel juhul võite üle süüa. Samuti ei anna te oma suule aega, mida see vajab - nimelt selleks, et lasta süljeensüümidel toitu suus lagundada juba nii palju, et magu ei peaks sellega vaeva nägema. Jällegi loodusõpetus: seedimine algab suus. Kui te närite, siis toit laguneb ja maol on aega end selle vastuvõtmiseks ette valmistada.
Kui ma söön kiiresti, siis hammustan suuri suutäisi, need lähevad kõhtu ning mu keha peab toidu lagundamiseks rohkem vaeva nägema ja energiat kulutama. Lihtsalt öeldes ei anna ma oma kehale selgeid signaale, mida ta vajab, et toiduga koos tervikuks muutuda.
See võib kõlada kummaliselt, kuid ütlen seda veel kord: teie keha peab toiduga üheks tervikuks saama. Täpselt seda seedimisprotsess tähendabki.
Kui ma istun, et sööma hakata, alustan lühikese palvega. Ma ei pöördu ühegi kindla jumala poole ega järgi ühegi religiooni kindlaid tõekspidamisi ning ei palveta valju häälega - minu palve on lihtsalt vestlus, mis toimub minu enda sees. Selle käigus meenutan endale, et maailmas on sadu miljoneid, võib-olla miljardeid inimesi, kes toidu pärast muret tunnevad. Sõja üleelamine aitas mul arvatavasti mõista seda, mida ma muidu poleks taibanud: et toidusse ei saa iial suhtuda enesestmõistetavusega. Tuletan endale meelde, et toitu peab alati suhtuma kui õnnistusse.
Kui ma söön, ei vaata ma kunagi televiisorit. Ma ei vaata, kas mulle on tulnud e-kirju, ma ei saada SMS-e, ei räägi telefoniga ega lase end haarata tõsistesse vestlustesse. Kui ma suutäie võtan, siis asetan sageli kahvli taldriku äärele ja keskendun närimisele. Seedimisprotsess algab juba närimise ajal. Süljeensüümid segunevad toiduga, nii et kui toit makku jõuab, sisalduvad selles juba nn luureandmed. Täpselt sama on siis, kui juhatate kellelegi teed enda juurde: mida detailsemaid juhiseid te jagate, seda kergemini jõuab inimene kohale ja seda vähem aega kulub tal endal marsruudi väljaselgitamisele. Ma ei taha, et mu keha peaks hakkama midagi välja selgitama, sest ma tean, kui palju see tähendab mu maole ja energiatasemele päeva edenedes. Siit jõuan teise reeglini.
Reegel number kaks: jaga oma kehale selgeid juhiseid.
Mida mu keha peaks tegema selle toiduga, millega ma teda toidan?
Meie keha kasutab toitu kahel peamisel eesmärgil: esmalt energia saamiseks, et käed-jalad liiguksid, süda lööks ja reket teeks lööke. Süsivesikud on meie päevaste tegevuste põhiliseks energiaallikaks.
Teiseks on toitu vaja tervenemiseks ja taastumiseks - selleks et teha heaks päeva jooksul tekkinud kahju, olgu see siis tingitud valest treeningust või pikast kontoripäevast. Keha kasutab valke (nagu ka teisi toitaineid), et taastada lihaseid, luua uusi vererakke ja täiendada hormoonide varusid.
Aga nii nagu ülemuse ja alluva puhul, tuleb ka teil kehale kätte näidata tähtsusejärjekord. „Ma soovin, et sa teeksid kõigepealt seda. Seejärel soovin, et sa teeksid toda." Mina soovin, et mu keha oleks päeva jooksul võimalikult energiline. Ma ei taha, et ta kulutaks tiheda treeninggraafikuga täidetud aega millegi muu tegemisele, isegi kui see ülesanne on tähtis. Sellepärast söön suurema osa süsivesikutest saadavatest kaloritest päeva esimesel poolel, enne lõunat. Kui ma söön süsivesikuid koos vähese hulga valkudega, siis ütlen kehale: „Ma vajan energiat. Tegutse vastavalt vajadustele." Ma toidan keha gluteenivaba pasta, riisi, kaera ja teiste süsivesikuterikaste gluteenivabade toiduainetega, et saada päevaks energiat.
Öisel ajal ma energiat ei vaja. Olen väsinud ja soovin korralikult magada. Seega ütlen õhtusöögi ajal kehale: „Mul on vaja, et sa minu tekitatud segaduse ära koristaksid. Palun võta need valgud ja tee nendega, mida vajalikuks pead." See on see aeg, mil lavale astuvad liha, kana ja kala.
Nii nagu ma 4. peatükis kirjutasin, moodustavad suure osa minu menüüst puu- ja juurviljad, kuid need täidavad erinevaid vajadusi sõltuvalt päevaetapist. Hommikusöögiks söön hulgaliselt marju ja teisi magusaid puuvilju, sest vajan kiirelt põlevat energiat. Ka lõunaks söön ma kõikvõimalikke puu- või köögivilju, ent õhtusöögiks tõmban süsivesikute ringi koomale. Siis söön salateid, roheliste lehtedega köögivilju ja teisi juurvilju, mis sisaldavad palju vett. Kuid ma väldin selliseid puuvilju (eriti õuna ja pirni) ning juurikalisi, mis sisaldavad palju süsivesikuid.
Sel moel süües kindlustan oma kehale vajalikud toitained, kuid samas varustan seda ka vajaliku informatsiooniga. Järgnevatelt lehekülgedelt leiate toitumiskava ja näete, et niisugune söömine on tegelikult üsna lihtne.
Reegel number kolm: ole positiivne.
Veel üks põhjus, miks ma söömise ajal televiisorit ei vaata, on järgmine: sealt ei tule eriti palju positiivset.
Ma usun, et toit kannab endaga kaasas positiivset või negatiivset energiat sõltuvalt sellest, kas te tahate seda süüa või mitte, aga ka sellest, kuidas te toitu kohtlete. Enne kui ma hakkan teile oma arvamust põhjendama, tuletage meelde, mida ma ennist ütlesin: „Hoidke meel avatud." Juhtusin kord nägema üht Idamaade meditsiini imepärast testi. Teadlane täitis kaks klaasi veega - samasugune vesi ja samas koguses. Ühele klaasile andis teadlane positiivset energiat: armastust, rõõmu, õnne, kõike head elus. Ta suhtus sellesse veesse hellalt. Teisele veeklaasile edastas teadlane negatiivset energiat: viha, hirmu, vaenulikkust. Ta vandus selle läheduses. Siis lasi ta mõlemal veeklaasil mõne päeva lihtsalt seista.
Paari päeva pärast oli vesi kummaski klaasis uskumatult erinevas seisus. Vesi, millesse oli sisestatud negatiivseid mõtteid ja mida oli negatiivselt mõjutatud, oli värvunud kergelt roheliseks, justkui hakkaksid seal vetikad kasvama. Teises klaasis oli vesi kristalselt selge.
Kõlab hullumeelselt, jah? Ma tean. Kuid minu jaoks on see test tõestus, et kõik asjad siin maailmas on omavahel energeetiliselt seotud - inimesed, loomad, aineosakesed - kõik.
Sealhulgas ka toit. Eriti toit.
Ma usun, et kui te tunnete söömise ajal muret või viha, siis toidu maitse ja sealt saadav energia ei ole nii võimas, kui see võiks olla. Mida külvad, seda lõikad. See on teine põhjus, miks ma lausun enne söömist palve. Ma suhtun toidusse aupaklikult. Nüüd hindan ma toitu rohkem kui kunagi varem. Sest oli aeg, mil ma ei saanud toiduga sugugi nii hästi läbi.
Reegel number neli: eelista kvantiteedile kvaliteeti.
Sportlased kardavad kogu aeg, et nad ei saa piisavalt kütust, niisutust, toitaineid. Nagu enamikul neist oli ka mul kombeks muretseda, et ma ei saa küllaldaselt toitu. „Mis siis saab, kui mu võhm otsa saab?" küsisin endalt pidevalt. „Kas mul on nii palju energiat, et kogu treeningpäev vastu pidada?" Ma sõin kogu aeg midagi juurde - ka siis, kui tundsin täiskõhutunnet ja sundisin end treeningu käigus alla kugistama „energiabatooni", mis lausa kihises säilitusainetest ja suhkrust. Tulemuseks oli see, et ma toppisin kõhtu liiga palju toitu, liiga palju informatsiooni, mida magu pidi töötlema. Kui neist kaloririkastest toitudest loobusin, avaldasid nii mitmedki minu lähikondlased kahtlust, kas see on ikka õige tegu. Ei vadakuvalkudega smuutidele? Ei kuhjaga pastataldrikutele? Ei pitsale? Mind hoiatati: nii pole sul varsti enam jõudu ja energiat!
Kuid ma sain teada, et palju olulisem on keskenduda toidu kvaliteedile kui sellele, kas sa sööd liiga vähe või liiga palju.
Ja ma ei räägi ainult „tervislikest" toiduainetest. Paljud meist teavad väga hästi, milline on tervislik toit. Kuid tervislikul toidul on omakorda astmed. Värske tomati ja töödeldud, konservi säilima pandud tomati(kastme) vahel on suur erinevus. Ma üritan süüa võimalikult orgaanilisi, looduslikke ja töötlemata toiduaineid. Nendest saadav energia on puhtam ja seetõttu on seedimisprotsess kiirem. Mõelge eelmisele korrale, kui olite mõned hotellis või spaas. Teie toas oli kindlasti kauss õuntega - säravate, läikivate, ideaalsete õuntega. Neid ei söö tegelikult mitte keegi, need võivad seal seista päevade kaupa. Nädalaid. Ja nad ei lähegi mädanema. Kui sellele mõtlema hakata, teeb see rahutuks. Paljud toiduained on üle pritsitud pestitsiidide ja seentevastaste vahenditega ja tegelikult me ei tea, mida need meie kehasse jõudes seal tegema hakkavad. Mida on neil tegelikult meie kehale öelda? Paljudest uurimustest on selgunud, et üks asi, mida nad käsivad meie kehal teha, on kaalus juurde võtta.
Alguses on kõik orgaaniline, sest see võetakse mulla seest. Aga seejärel hakatakse toiduaineid töötlema pestitsiidide, antibiootikumide või spetsiaalselt aretatud söödaga. Mõned kultuurid on geneetiliselt muundatud, näiteks meie tänapäevane nisu. Ma saan aru - äri on äri. Kasvatajad soovivad, et vili näeks välja suurem ja parem. Nad tahavad seda rohkem müüa. Nad keskenduvad kvaliteedi asemel kvantiteedile.
Orgaaniline toit, näiteks looduses kasvanud kala, aasal rohtu söönud veise ja vabapidamisel olnud kana liha, on muidugi kallim. Minu meelest on need toidud oma hinda väärt. Kõigil pole nii palju raha, et kulutada seda „erilisele" toidule, aga kui võimalik, siis soovitan teil see siiski välja käia. Raudkindel viis muuta orgaanilised variandid taskukohasemaks on teha nii nagu mina: valmistada ise süüa. Kuigi ma olen iga kahe nädala tagant uues linnas (ja mõnikord teises riigis), valmistan ma peaaegu kõik söögikorrad endale ise.
Üritan alati leida hotelli, kus toas oleks ka kööginurk, et saaksin ise süüa teha. Sageli sõidab mu pere minuga kaasa ning mu pruut ja ema kannavad hoolt selle eest, et külmkapiriiulid oleksid täidetud tervislike toiduainetega. Nõnda saan ma kontrollida koostisaineid, portsjone ja ajastust. Täidan oma vajadusi kõrgekvaliteedilise toiduga: värsked puuviljad, pähklid, seemned, kookosevesi, kookoseõli, avokaado, kala. Aga kirjutan neist roogadest, mida ma teen, pisut hiljem.
Autor: Novak Djokovic, tipptennisist

Allikas: Novak Djokovici raamat "Võitja serv", uuri lisa kirjastuse Pilgrim kodulehelt.
Eessõna meditsiinidoktor William Daviselt
Seotud lood:

Novak Djokovic tutvustab meile oma gluteenivaba menüüd ja harjutusi, mis aitasid tal parandada nii füüsilist kui ka vaimset vormi ja tõusta tennisemaailma absoluutsesse tippu.

2011. aastal tegi Novak Djokovic meeste profitennises ajalugu: ta võitis kümme tiitlivõistlust, kolm suure slämmi turniiri ja 43 järjestikust kohtumist. Tähelepanuväärne on aga see, et vaid paar aastat varem ei õnnestunud tal üldjuhul ühtegi turniiri edukalt lõpetada. Kuidas suutis valude, hingamisraskuste ja vigastuse küüsis vaevelnud sportlane tõusta maailma esinumbriks? Vastus on hämmastav: ta hakkas teistmoodi sööma!

Novak Djokovic soovitab ka lugejal proovida, kuidas on võimalik tervist ja elu toitumise abil paremaks muuta. Lisaks nädalamenüüle ja retseptidele jagab sportlane soovitusi ka söömisviisi, stressi vähendamise võimaluste ja füüsilise vormi parandamise kohta.

Selleks et parandada oma tervist ja enesetunnet, ei pea olema maailmakuulus sportlane. Igaüks saab juba selle raamatu abil algust teha uue ja parema eluga.


KOMMENTEERI!