Mis on saledate saladus?


Võimekamad enese kontrollijad suudavad oma elu paremini planeerida, ning igapäeva ahvatlustest mööda laveerida, seetõttu on nad ka sagedamini normaalkaalus
Võimekamad enese kontrollijad suudavad oma elu paremini planeerida, ning igapäeva ahvatlustest mööda laveerida, seetõttu on nad ka sagedamini normaalkaalus

Tänapäeva toiduküllases maailmas suudab osa inimesi jääda saledaks. Miks see neil õnnestub, mis on nende käitumises teistmoodi – see küsimus pakub huvi psühholoogidele.

Eestis oli mullu Tervise Arengu Instituudi andmeil iga teine inimene ülekaaluline või rasvunud. Meestest on kaal üle piiri 55, naistest 50 protsendil.

Siiski suudab tänapäeva toiduküllases maailmas osa inimesi jääda saledaks. Miks see neil õnnestub, mis on nende käitumises teistmoodi – see küsimus pakub huvi psühholoogidele. Teades selle küsimuse vastust on võimalik saledate eduvalemite abil aidata neid, kellele liigne kaal muret teeb. Niisamuti on nii lootust leida ennetusvahendeid, mida saaks kasutada juba enne seda, kui liigsöömine paisunud vöökohas tugevalt tunda hakkab andma.

Tartu Ülikooli psühholoogiadoktorant Uku Vainik uurib vaimseid tegureid, mis mõjutavad inimese söömiskäitumist. Ta veetis aasta Kanadas Montrealis sealses neuroloogiainstituudis ning võttis vaatluse alla kõik tööriistad, mille abil psühholoogid inimeste suhtumist toitu mõõta püüavad.

Pilt oli üsna kirev. Kokku on proovitud inimese söömise reguleerimise mehhanismidest aru saada 66 erineva käitumusliku testiga. Iga kord oli siis võrreldud näiteks teatud psühholoogilise mehhanismi poolest saledaid ja ülekaalulisi, või siis suuremaid või väiksemaid magusasõpru.

"Pilt on kirju," tõdeb Vainik. "Iga labor kipub kasutama oma koolkonna psühholoogilist mõõdikut." Nii on pool tema vaatluse alla sattunud testidest olnud ülekaaluga seotud vaid ühe korra. Ülejäänud testidel oli keskmiselt neli kordusmõõtmist. Samas on psühholoogilised mehhanismid usutavad vaid siis, kui seosed on iseseisvalt mitmes uuringus välja tulnud.

"Me lahendasime selle probleemi nii, et tegime kokkuvõtte valdkonniti. Vaatamata sellele, et teatud valdkonnas kasutati erinevaid teste, saime me valdkonna peale kokku piisavalt kordusmõõtmisi, et hinnata kogu valdkonna olulisust toidukäitumises," rääkis ta.

Ajakirjas Neuroscience & Biobehavioral Reviews ilmunud analüüs näitas, et peamised söömise regulatsiooni mehhanismid on enesekontroll ja toidumotivatsioon. Üldine mälu ega keelelised võimed ei oma toitumise seisukohalt mingit tähtsust.

"Võimekamad enese kontrollijad suudavad tõenäoliselt oma elu paremini planeerida, ning igapäeva ahvatlustest mööda laveerida, seetõttu on nad ka sagedamini normaalkaalus. Kõrgem toidumotivatsioon seevastu muudab ahvatleva toidu veelgi ihaldusväärsemaks ja seetõttu nähakse seda kehakaalu kõrgendava faktorina," nentis Vainik.

Mida siis ikkagi tähendab toidumotivatsioon? Inimene, kellel on kõrgem toidumotivatsioon märkab paremini toidupilte ja – lõhnu keskkonnast, selline inimene on nõus toidu nimel rohkem vaeva nägema. Ilmselt oli selline omadus veel küttide-korilaste ajal ellujäämiseks hädatarvilik ning võimaldas ellu jääda ka oludes, kus toitu oli vähe.

Samas tänapäeva maailmas, kus poed on toitu äärest-ääreni täis, on suurenenud toidumotivatsioon pigem meile kahjulik, kuna me märkame siis toitu liigagi hästi. Ning senikaua, kuni meie keskkond ei parane, tuleb meil enesekontroll appi võtta. Mõned uuringud ongi uurinud enesekontrolli ja toidumotivatsiooni koos. Tulemused vihjavad, et parem enesekontrollivõime võib osutuda kaitsvaks faktoriks kõrge toidumotivatsiooni ees. Tõenäoliselt võimaldab parem enesekontroll inimesel ette planeerida ahvatleva toiduga kokku puutumist ning vajadusel seda situatsiooni vältida või enne kõht tervislikumat toitu täis süüa.

Vainiku sõnul ei ole mitte igasugune enesekontroll tulemuslik. Inimesed, kes oma toitumist rangelt piiravad ning ennast näljutavad ei ole pikas perspektiivis väga edukad – neile hakkab vastu töötama kolmas toiduregulatsiooni komponent - näljatunne.

Suurem näljatunne suurendab toidumotivatsiooni, mis teeb enesekontrolli aina raskemaks. Lõpuks ei pea näljutajad pingele sageli vastu ning söövad kõike ettejuhtuvat ebatervislikku. Seega töötab näljutamine iseendale vastu.

Autor: Villu Päärt

Allikas: www.novaator.ee

KOMMENTEERI!