Kehast ja selle toimimisviisidest: meie keha on meie teadvusvibratsiooni pikendus ja väljendus


Kehast ja selle toimimisviisidest: meie keha on meie teadvusvibratsiooni pikendus ja väljendus
Meie keha on meie teadvusvibratsiooni pikendus ja väljendusFoto: depositphotos.com

Meie keha võib vaadata hämmastava organite süsteemina, mis moodustavad omavahel elundkondi, kus on võtmesõnadeks koed ja nende vahel toimuv ainevahetus, kus veri ning teised kehavedelikud kannavad laiali ja koguvad kokku olulisi toit- ja jääkaineid, kus olulisimate süsteemi elus hoidjatena ning mootoritena toimivad süda ja hingamine, aju ja seedimine. See süsteem on tervik ja kõik selle osad omavahel lahutamatult seotud. Kui julgeme eeldada, et mitte ainult meie aju, vaid tegelikult kogu keha toimib kui hologramm - see tähendab, et iga selle osa kannab endas täisinformatsiooni terviku kohta - siis oleme juba astunud lähemale sammu sügavamale tõele.

Kui kusagil selles imelises kehasüsteemis tekib disharmoonia, mis tendentsina võimendub ning väljendub probleemina mingi kehaosa või organi toimimise halvenemises, hakkame loomulikult otsima lahendusi, sest tung tervise, kerguse, täiuslikkuse poole on meile loomuomane. Kuna oleme loonud keha toimimise kirjeldamiseks teaduse, siis sukeldume teaduslikesse uurimistöödesse ning pöördume nende poole, kes nende uurimustega ehk meist enam end kurssi on viinud.

Aga mis siis, kui enamus seniseid teadusuuringuid on tegelenud vaid pealisehituse seoste kirjeldamisega, pööramata erinevatel põhjustel tähelepanu keha kandvale peenenergeetilisele tasandile, mis tegelikult determineerib pealisehituses toimuva? Kui pealisehituse seoste kirjeldused peegeldavad vaid pealispinnal nähtava toimimist ning algimpulsid on jäänud tähelepanuta? Siis pole imestada, et ka pakutavad lahendused püüavad likvideerida eelkõige sümptomit ning mitte disharmoonia põhjust, olles seega jätkusuutlikkusest kaugel.

Seotud lood:

Mis siis, kui ka meie ise, oma kehale elu andjad, kipume unustama oma keha tõelise alkeemia ning vaatleme seda kui mehhaanilist süsteemi, mis mingi liikuva tükina mööda eiteakus ja eiteamiks rippuvat maakera eiteamispõhjusel liigub, toitub, kasvab, sigib ja sureb. Kas ei kõla absurdselt? Ja just selle absurdini on mõnikord kasulik jõuda, et lubada endal ammutada uut hingamist. Et kukkuda probleemi tasandilt jätkusuutliku lahenduse tasandile. Ning julgeda näha iseend sellena, kes tõeliselt oleme.

Tavalähenemiste piire ületavad arutelud inimkeha ja selle toimimise koha pealt on väga tervitatav nähtus.

On ju päevavalgele tulnud ohtralt infot ravimitööstuse manipulatsioonide kohta ning me kõik väärime avatud mõttevahetust, püüdleme suurema vabaduse ja selle teostamise poole. Muuhulgas oma kehasse puutuvas.

On suurepärane, et õpime teadvustama oma kehas toimuvat ning kogeme seetõttu paremat kontakti oma füüsilise poolega. Kuigi keha pole asi iseeneses, on hea läbisaamine sellega äärmiselt oluline. Terve ja elujõust pakatav keha on võrratu tööriist eneseteostamisel ning maise kogemuse erinevate aspektide täiel rinnal nautimisel. Nii võime vaid rõõmustada, et üldsuse ette jõuab aina enam infot sellest, kuidas oma kehalist poolt odavate ja lihtsate meetmetega toetada, näiteks keha pH-taset jälgides.

Kehakeskse lähenemisviisi täienduseks võime soovida vaadata veelgi sügavamale ning astuda sammu lähemale tõele sellest, kes me tegelikult oleme.

Sellal, kui on hea teada ning mõista kehale omaseid toimimisviise, võiksime võtta uurimise alla ka selle, kes või mis kehale need toimimisviisid ette kirjutab. Meie keha meie teadvusvibratsiooni pikendus ja väljendus. Viimast saame muuta oma suhtumisi teadlikult suunates. Selle tulemusena nihkub kohe ka keha.

Keha ei toimi seega asjana iseeneses. Iseenesest ta vaid mädaneb pärast seda, kui kehale hingamise andnu kehast on välja libisenud. Nii võiks olla kasu teadmisest, et keha teaduslikult kirjeldatud toimimisviisid on vaid üks võimalus paljude seast. Et keha võib toimida ka vägagi teistsugusel moel ning teebki seda, kui vaadata ümber eeldused, millest lähtutakse. Meie ajatut pärismina iseloomustab piiride puudumine. Nii oleme võimelised realiseerima ka lõputul hulgal erinevaid võimalusi.

Kõike maist ja kehalist toetab seestpoolt tavasilmale nähtamatu peen teadvusvibratsiooni võrgustik.

On teada tõsiasi, et oma tähelepanu osutamisega teeme valiku, kas energia jääb laineks või manifesteerub osakesena. Kollektiivina oleme keskendanud end pikemat aega teatud fenomenidele neid niiviisi oma kogemusse põlistades. Oleme defineerinud enda jaoks asjad, mis on meie kehale head ja mis mitte. Mõned neist arusaamistest on üksteisega vastuolus. Tulemuseks on paras segadus, kus me ise ka enam täpselt ei tea, mis meie keha tegelikult toetab ja mis mitte - kas mingi toiduaine on mulle hea või on see geneetiliselt muundatud, on see ökoloogiliselt kasvatatud või hormoone täis süstitud, sisaldab see gluteeni või laktoosi, on selles ikka piisavalt vitamiine-mineraalaineid-valke-rasvu-süsivesikuid või parajal määral kilokaloreid, leidub seal ehk mingeid kunstlikke säilitus-, värvi- ja muid lisaaineid või leidub nende jääke kasvatuskoha pinnases, kas toit on värske või ületöödeldud, kas kasvatatud kodule piisavalt lähedal, tekitab kehas happelise reaktsiooni, kas seda süüakse teiste ainetega õiges kombinatsioonis, on see kooskõlas veregrupile omase seedimismustriga, on see taskukohane jne. Ja, last but not least, kas konkreetne toit on üldse maitsev. Kuidas selles tohuvabohus orienteeruda ning pakkuda oma kehale parimat? Oleme oma uskumustega pannud iseennast vangi. Ja selle hea külg on, et oleme varem või hiljem sunnitud otsima sügavamat tõde asjade toimimisviiside kohta. Ning haakima end lahti mittevajalikust välisest infomürast.

Tõde on mõistmises, kes me tegelikult oleme, sügavamas ja ajatus mõttes. Oma piiritus potentsiaalis ja loomisvõimes. Oma elu reeglite kirjutajana ning oma kogemuse autorina.

Keha on igaühe looming.

Me saame selle kingituseks vanematelt kui võtme maisesse ellu ning meil on võime kujundada seda vastavalt oma valikutele. Nii on vastutuse võtmine oma keha/tervise eest vaid üks samm vastutuse võtmisel kogu oma elukogemuse/tegelikkuse eest. Kusjuures vastutus tähendab tunnistamist, et oleme ise oma kogemuse autorid. Sajaprotsendiliselt.

Keha hoiab toimimas seda läbistav-toetav peenenergia võre - iga rakk on olemuselt vibratsioon. Keha toimib täpselt nii hästi kui sujuvalt ja takistusteta voolab selles võrgustikus energia. Kehaorganid vaid peegeldavad seda lõputut eluallika tukslemise protsessi meie võres. See, kuidas me sellel voolul oma süsteemis liikuda lubame, on meie endi teha. Kui vool on takistatud, süsteemi teatud osad jäävad energiapuudusesse, siis meie keha väsib, nälga jäänud organid nõrgenevad ja haigestuvad, füüsis jäigastub, vananeb, "sureb" ja hakkab eluhinguse lahkudes lagunema.

Piiravad uskumused on need, mis meie energiavoolu takistavad.

Nende taga on süsteemi kinni jäänud negatiivsed emotsioonid, hirmutunded. Neid järkjärgult vabastades ja ümber kirjutades on võimalik tõsta oma kehasüsteemi toimimine täiesti uuele tasandile ning avardada tohutult oma kogemispotentsiaali tervikuna. Keha tasandil, ja see omandab siis hoopis uue kvaliteedi - hinge templiks olemise kvaliteedi -, kasvab meie võime võtta tänutundega oma seedimisse absoluutselt kõike, sest oleme ja hingame täielikus teadmises, et kõik on allikaenergia pikendus, ehe valgus ja armastus, ning saab teha meile ainult head. Nii võime otsustada defineerida oma keha toimimisviisi teisiti - toita oma füüsilist süsteemi hoopis muul moel kui tavatoiduga. Olgu siis kas erilisel moel hingates, päikesevalgusel end täita lastes või otse oma rakkude ja aatomite keskme sisekosmosest eluenergiat ehk praanat ammutades. Sest seda viimast me ju toidust eneste jaoks sünteesimegi. Näiteid niiviisi toimivate kehastunute kohta on küllaga.

Meie valikuvõimalused on avardumas. Tee nende juurde algab teadlikkuse kasvatamisest ja muutuse loomise soovist. Muutus saab teoks hirmu ja eraldatuse asendamise kaudu armu ja ühendatusega. Läbi selle omaks tunnistamise, kes me tegelikult oleme.

Autor: Inna Inanna, eneseteostaja


KOMMENTEERI!