Raudnetervis.com on koostanud nimekirja viie problemaatilisema veaga eestlaste toitumises. Kirja on pandud need, mis tõepoolest väga suurt hulka inimesi puudutavad.

1. Välditakse naturaalseid rammusaid toiduaineid

Kuigi viimased tarbijauuringud näitavad selgelt, et naturaalsete rammusate toiduainete nagu: hapukoor, või, rasvased lihad, kartus hakkab Eestis läbi saama, on endiselt omajagu palju inimesi, kes ei ole veendunud, et need toiduained on ohutud ning ei põhjusta veresoonkonnahaigusi nagu meile pikalt räägitud on. Peamine põhjus, miks paljud inimesed, eriti naisterahvad, endiselt rasvarikast toitu süüa kardavad, on vääruskumus, et need toiduained teevad paksuks.

Tõde on aga hoopis vastupidine – et rasvkoe rasvarakud paisuda või paljuneda saaksid, on nendesse üha enam rasvhappeid vaja lukustada. See tegevus on võimalik ainult juhul, kui hormoon, insuliin, veres on. Rasvade söömine ei sunni aga kõhunääret insuliini tootma, sest neil kahel puudub omavaheline põhjuslik seos. Insuliini eritumise kutsub esile hoopis süsivesikute söömine, mis on seetõttu rasvumise eelduseks. Mida rohkem töödeldud ja seetõttu lihtsamini seeditavad need süsivesikud on, ning mida rohkem me neid sööme, seda kiiremini on me paksuks läheme.

2. Asendatakse loomsed rasvad taimsete rasvadega

Meile on pikka aega on räägitud, et loomseid rasvasid tuleb kahel peamisel põhjusel vältida: saame nende söömisega palju kolesterooli ning küllastunud rasvhappeid, mis on väidetavalt väga kahjulikud. Küllastunud rasvhapete osas minnakse isegi nii kaugele, et joonistatakse võrdusmärk nende ja loomsete rasvade vahele. Tegelikkuses sisaldavad loomsed rasvad tasakaalustatult küllastunud rasvhappeid, monoküllastumata rasvhappeid ja polüküllastumata rasvhappeid (nt searasv vastavalt 45%/45%/10%).

Küllastunud rasvhapped ei ole meile kahjulikud – vastupidi, need on äärmiselt vajalikud. Küllastunud rasvhapped moodustavad rakumembraanide ehitusmaterjalist 50%, aitavad kaltsiumil paremini luudesse jõuda, on eelistatud toitained südamele, kaitsevad maksa alkoholi jm mürkide eest, tugevdavad immuunsüsteemi ning toetavad keha puhastusmehhanisme.

Tegelik probleem on liialt suur polüküllastumata rasvhapete osakaal, eriti omega 6 rasvhapete suur ülekaal meie toitumises, mis modernseid haigusi ja ülekaalulisust põhjustada võib. Kolesterooli kohta levitatakse müüti, et see kuhjub veresoonte seinte külge ning põhjustab veresoonkonnahaigusi. Samuti räägitakse meile heast (HDL) ja halvast (LDL) kolesteroolist. Tegelikkuses on kolesterooli on vaid ühte tüüpi – see, mida me rakud toodavad ja see, mida toiduga saame, on molekulaarstruktuurilt identne. HDL ja LDL on lipoproteiinid, mille roll on rasvlahustuvaid toitained, sealhulgas kolesterooli, rakkudesse transportida.

Kolesterool on äärmiselt oluline, sest see aitab kehal haavasid, rebestusi ja artereid parandada, annab rakkudele õige jäikuse, on vitamiin D eellane, on võimsaim looduslik antioksüdant ja kõikide hormoonide eellane.

3. Kummardatakse tera-, eriti täisteraviljasid (nisu, rukis, kaer)

Räägitakse, et täisteraviljad (täisteraleib, -sepik, -pasta, -pudrud jne) on äärmiselt kasulikud ning isegi hädavajalikud kahel põhjusel: need sisaldavad palju häid mikrotoitaineid (vitamiine ja mineraale) ning kiudaineid. Tegelikkuses ei saaks väide teraviljade kasulikkusest tõest kaugemal olla. Need on kahjulikud väga mitmel erineval põhjusel.

Esimene on gluteeniprobleem, mida kõik teraviljad sisaldavad. Inimeste gluteenitaluvus on erinev, kuid väidetavalt on vähemalt 70% inimestest gluteenitalumatud. Gluteeni söömine kutsub kõigil talumatutel erinevaid sümptomeid esile: liigesevalud, seedeprobleemid, nahaprobleemid, autoimmuunhaigused, seedeelundkonnahaigused, depressioon, peavalud, kõhuvalud, väsimus, kurnatus jne.

Teine probleem on fütiinid, mis teravilja kestas peituvad (täisteratooted sisaldavad neid kestasid). Fütiinid seovad organismis endaga mineraalained, muutes rakkudele nende omastamise võimatuks. Selle tulemusel tekib mineraalide defitsiit, mis põhjustab muuseas hammaste lagunemist, luude hõrenemist jm haigusi.

Kolmandaks, teraviljad sisaldavad suures koguses lektiine, mis ründavad peensoole seina ning takistavad toitainete imendumist. Suurim lektiinide põhjustatav probleem on aga lekkiva soole sündroom, mis lubab pooleldi seeditud toidul, lektiinidel jm toksiinidel peensoolest vereringesse lekkida.

Teraviljad, eriti täisteraviljad, nõuavad hoolikat ettevalmistamist ning poes müüdavaid teraviljatooteid (nisust, rukisest, kaerast valmistatud) on tervislikum mitte tarbida.

4. Usutakse, et sojatooted on tervislikud

Soja tootmine on läbi aastate massiivselt kasvanud. Selle tootmist subsideeritakse suuremahuliselt eriti Ameerika Ühendriikides, mis on muu maailma sojasaadustega üle uputanud. Soja kasutati traditsiooniliselt väetisena, mitte inim- ega loomatoiduna. See sisaldab äärmiselt suurel hulgal antitoitained, kuid lisaks nendele ka ensüümide blokaatoreid, isoflavoone, oksalaate, suures koguses mangaani ning taimseid östrogeene. Nende komponentide põhjustatavad probleemid on: kõhunäärme paistetumine, kilpnäärmehaigused, hormoonide düsbilanss, neerukivid, mentaalne alaareng imikutel ja liiga madal kolesteroolitase.

Jaapanis, kus soja keskmiselt umbes 20g inimese kohta päevas süüakse, tarbitakse enamasti fermenteeritud soja. Soja fermenteerimine võtab aega 6 kuud kuni 3 aastat ning see protsess neutraliseerib suurema osa loetletud problemaatilistest komponentidest.

5. Ei saada piisavalt D-vitamiini

Eestlaste suur probleem on massiline D-vitamiini defitsiit. Meil on võimalik seda kolmel viisil saada: päikese abil, toiduga, toidulisandina. Päikesest saame seda vaid suvekuudel, sest asume ekvaatorist väga kaugel ning muul ajal on päikesekiirte langemise nurk liiga lauge, mis ei võimalda kehal D-vitamiini toota. Ka suvekuudel on eelduseks, et päikesekiired tõepoolest suurele osale meie nahapinnast langeks. Kui riietega kaetud oleme või päevläbi siseruumides viibime, ei ole suvepäikesest abi. Toiduvalikutest on parimad erinevate loomade maksad ning päikese käes hoitud kariloomade rasv.

Sõltumata elustiilist ja toiduvalikutest on kolmas variant, ehk toidulisand, enamusele kõige mugavam. Eestis elav täiskasvanud inimene peaks suve lõpust suve alguseni tarbima vähemalt 2000 RÜ D-vitamiini päevas. Kes tavapärasest suurema soovitatud koguse pärast muretseb, saab aeg-ajalt perearsti juures kaltsiferooli- (ka 25-hüdroksüvitamiin D või 25(OH)D) testi teha. Madalaim tervislik piir tohiks olla 32 ng/ml ning parim vahemik on 40-60 ng/ml.

Autor: Robert Nool

Allikas: www.raudnetervis.com