Arst soovitab: vesi on tähtsaim ravim - haiguste ennetamiseks väldi kehas veepuuduse tekkimist

 (2)
Arst soovitab: vesi on tähtsaim ravim - haiguste ennetamiseks väldi kehas veepuuduse tekkimist
Vesi - tähtsaim ravimdepositphotos.com

Neljakümne aasta pikkuse staažiga perearst Riina Raudsik annab oma menuraamatus "Energiakriis. Keha häirekell" head nõu, kuidas vältida haigestumist varustades organismi piisava koguse veega. Kuula ka doktor Raudsikut sel pühapäeval kell 14 Raadio 2 saates "Hallo, Kosmos!".

Vesi - tähtsaim ravim

Töötasin aastaid anestesioloog-reanimatoloogina ja hiljemkardioloogina just südameoperatsioonijärgsete haigetega ning pidin kursis olema ainevahetuslike protsessidega, mida juhtisime siis, kui inimene oli pärast operatsiooni kunstlikul hingamisel, teadvuseta. Arst peab sellistes olukordades oma parimate teadmiste alusel ravima haiget nii, et hoida tema kudede tasakaalu ja tagada vee ning soolade ainevahetuse korrashoid, kuni patsient saab ise jooma hakata.

Intensiivravi osakondades töötavad arstid on väga teadlikud sellest, et inimene vajab vedelikku ja igale raskele haigele manustatakse seda veenisiseselt. Varem tilgutati raskele haigele alati bikarbonaadilahust (sooda) veeni, et sisekeskkonna happelisust kiiresti taastada, kuid tänapäeval väidetakse, et see pole tõestatud. Neid tõendeid on võimalik leida tuhandeid igast ajajärgust ja iga päev.

Haigus tähendab alati kudede hapestumist. Veri varjab kriitilist seisundit väga kaua, kuigi kudedes on olukord juba halb, inimese kaebused ja üldseisund kehvad. Hapestumine ja veetustumine on ka vananemise peamised põhjused. Nendes tingimustes areneb kehas oksüdatiivne stress, kus ühe elektroni kaotanud molekulid muutuvad ebastabiilseks ja hakkavad justkui amokki jooksma, püüdes teistelt endale puuduvat elektroni tagasi haarata. Tegemist on tõelise sõjaga kudedes. Keskkonna tasakaaluparandamine algab ikka vee adekvaatsest tarbimisest.Inimene koosneb 70-80% veest, seega on vesi kõige loomulikum ravim.

Murtud luu kasvab kokku paari nädalaga. See tähendab, et ka luukude on võimeline taastuma, temas toimuvad ainevahetuslikud protsessid ja liigub veri. Luud, kõhred ja hambad sisaldavad samuti vett, need pole surnud koed. Inimesed kannatavad tänapäeval teadmatusest kroonilise vee- ja soolapuuduse käes ega oska haigusi sellega seostada.

Vee tungimine soolasema keskkonna poole tekitab hüdroelektrilise energia, mida organism säilitab fosforirikastes ühendites adenosiintrifosfaadis (ATP) ja guanosiintrifosfaadis (GTP). Seega aitab vesi otseselt energiat toota. Veepuudusest annab teada signaalaine histamiin, mis tekitab limaskestades allergilise reaktsiooni ja käivitab juba edasiste signaalainete ahela, et vett organismis säilitada. Need ained on vasopressiin, reniin, angiotensiin, tsütokiinid ja prostaglandiinid, ained, mis ahendavad veresooni ja põhjustavad immuunrünnaku tagajärjel põletikulise seisundi (allergia, astma, kroonilised valud, iiveldus, seedetrakti haavandid, peavalud, lekkiva soole sündroomjne), põhjustavad kudedes taas happe-alus tasakaalu häire, energiakriisi. Allergiavastased ravimid, mis blokeerivad histamiini ja teised signaalained, ei aita kaasa paranemisele, vaid varjavad sümptomeid ja inimene ei hakkagi tervenemiseks oma elustiili muutma. Allergiad on alati kroonilise vee- ja soolapuuduse ning happeliste limaskestade tunnus.

Krooniline veepuudus - haiguste põhjustaja

Et terve olla, peaks iga inimene meie kliimas jooma vett 30 ml ühe kg kehakaalu kohta. Seega 70 kg kaaluva inimese päevane veevajadus on 2,1 liitrit. Veekaotus suureneb kehalise aktiivsuse, tugeva emotsionaalse pingutuse või kuuma ilma tõttu ja siis peaks veelgi suurendama vee joomist vähemalt ühe liitri võrra. Miks? Arvestame: uriini peab normaalselt erituma 1-1,5 l ööpäevas, higiga eritame ühe liitri ja nähtava higistamise puhul füüsilise või emotsionaalse pingutuse käigus, kuumas kliimas 1,5-2 l, hingamisega 300-400 ml. Väljaheitega umbes 300 ml, ainevahetuse käigus tekkiv vesi väljub eespool loetletud veega. Kokku eritab inimene siis 2600-4000 ml vett. 70 kg kaaluv inimene peaks puhast, soolakat ja kergelt aluseliseks muudetud vett jooma 2100 ml, ülejäänud vee saab toidust. Kui inimene ei väljuta päevas 1-1,5 l uriini, ei suuda keha puhastada end jääkidest ja ainevahetuse käigus veres ringlevatest orgaanilistest hapetest. Organism muutub happeliseks. Tähtis! Immuunsüsteem alustab rünnetja see ongi põletik!

Inimesel, kes lamab pärast operatsiooni haiglas, jälgivad arstid piinliku täpsusega uriini eritumist ja manustavad vett, plasmat või teisi vedelikke nii palju, et neerud eritaksid 1000-1500 ml vett ööpäevas. Jälgitakse uriini selgust, värvi, pH-d. Uriin on sisekeskkonna hea indikaator. Igapäevaelus unustatakse, et uriini värvus, selgus ja hulk on ainevahetuse peamised mõõdupuud, mida iga-üks saab ise kontrollida ja jälgida.

Tume ja lehkav uriin on veepuuduse tunnus. Atsetoonilõhnaline uriin räägib ainevahetushäirest, mis võib lastel ka kergematehaiguste puhul tekkida. See on üks diagnostiline tunnus näitekssuhkruhaigetel dekompenseerunud, happeliseks muutunud rasvadeoksüdatsioonihäirest. Organismi ja uriini satuvad atsetoon, atseeto-äädikhape ja beetaoksüvõihape. Atsetoonilõhna võib erituda ka kopsudest. Atsetoonilõhna eritub suust ka alkoholiga liialdamise järel ja siis tavaliselt teatakse hästi, et peab hoolega soolakat ja aluselist vett jooma.

Tänapäeval saab ka kodus kasutada uriini pH testribasid, et happe-alus reaktsiooni hinnata. Tegemist on funktsionaalse näitaja, mitte püsiväärtusega, sest näitajad sõltuvad söömisest, joomisest, liikumisest ja stressist.

Magustatud jookide tarbimine on tervisele kõige halvem, sest see hapestab kudesid ja põhjustab limaskestade põletikulisi haigusi jällegi aktiviseerunud immuunataki tõttu. Magusaga liialdavatel lastel on tihti nohu, köha, allergiad, astma jt põletikulised haigused. Nende pidev medikamentidega ravi (antibiootikumid, hormoonid ka ninapihustites, valuvaigistid, palavikku langetavad ravimid) lõpeb pikemas perspektiivis krooniliste haiguste tekkega.

Vesi organismis

Organismis on vett kõige rohkem rakkudes - umbes 40% kogu veest. Rakkudevaheline vesi moodustab 20%, erinevates kudedes 15% ja veresoontes olev vesi umbes 5% kehavedelikest. Kehas arvatakse olevat üldse 50 triljonit rakku. Organism kontrollib ülima täpsusega rakusisest veesisaldust, sest rakk on organismi üks toimeühik. Igas rakus toodetakse energiat, olenemata sellest, millist kude ta esindab.

Janutunne on alati hilinenud reaktsioon veepuudusele. Organism hakkab lööma häirekella ja tekivad väsimus, iiveldus, suukuivus, kõrvetised, kõhukinnisus, söögiisu tõus, sagedased põiepõletikud, peavalud, lihasvalud, magusaisu, liigesevalud jne. Mida vähem inimene jätkuvalt joob, seda rohkem kohaneb organism vähese veega, janutunnet ei teki ja haigustele on tee lahti: kõrgvererõhutõbi, astma, diabeet, reumatoidartriit, podagra, mao- ja kaksteistsõrmikuhaavandid, põie- ja neeruvaagnapõletikud, neerukivitõbi, sapipõie kivid, silma hallkae, süvaveenitromboosid, arterite trombootilised haigused (aju- ja südamelihase infarkt), naha põletikulised haigused jt ootavad oma aega.

Muide, ka rasvumise põhjus on veepuudus, seetõttu ei õnnestu kehakaalu langetada ilma normaalses koguses vee joomiseta. Normaalse aluselisuse ja soolasusega vee joomise korral hakkab kehakaal langema umbes kolme nädala pärast ka siis, kui toitumisharjumusi eriti ei muudeta. Krooniline veepuudus viib esialgu kolesteroolitaseme tõusu ja hiljem rakkude hävinguni.

Veepuuduses hakkab organism kõige rohkem vett võtma just rakkudest. Rakkude elutegevuse kindlustamiseks hakkab maks tootma kolesterooli, et rakumembraane sulgeda ja nii rakke veetustumisest päästa ning informatsioonikeskkonda kaitsta. Kolesterooli tõus on üks kaitsereaktsioonidest veepuuduse korral. Põletikku ravib vesi, mitte antibiootikumid. Kolesterooli puudulik tootmine maksahaiguste korral või ravimitegasünteesi pärssimisel (statiinid) põhjustab rakkude hukkumistja järjekordset immuunrünnet, põletikke ning autoimmuunhaiguste teket.

Tursed

Tursed on kroonilise veepuuduse tunnus. Organism blokeerib vee väljutamist neerude kaudu läbi erinevate signaalainete. Eesmärk on vere ja lümfi mahu hoidmine ning rakkude hävimise ärahoidmine. Normaalse veesisaldusega vere- ja lümfiringe on otseselt vähivastase toimega. Tursete tekkimine tähendab, et organism hoiab vett kudedes kinni. Vesi on vereringest väljas ja paks, voolavus halveneb, tekib trombioht. Ka siin on lahendus - jooma peab õige soolasusega vett. See on 0,9%!

Vee väljaajamine muudab organismi olukorra veel halvemaks - veri pakseneb, arteriaalne vererõhk tõuseb, tekib trombioht, võivad tekkida põletikulised haigused, mille hulka kuulub ka tasapisi arenev veresoonte aterosklerootiline kahjustus. Juua oleks mõistlik 100-200 ml korraga, jagades nii päevase veekoguse ühtlaselt, kuna neerud vajavad uriini tootmiseks pidevalt tegevust.

Tuletan veel kord meelde - kõrgvererõhutõbi on krooniliseveepuuduse haigus, kus arteriaalse vererõhu näitajad tõusevad veelgi, kui kasutada diureetikume. Veepuudusest kõnelevad ka limaskestade sagedased põletikud (nohu, kuiv köha, allergiad, põiepõletikud jne), mida limaerituse, turse ja valu tõttu seostatakse pisikutega ja kiirustatakse ravima antibiootikumidega. Kui juua vett vajalikus koguses, ei teki ka põletikulisi nahahaigusi: ekseeme, psoriaasi, aknet, atoopilist dermatiiti, naha seenhaigusi, leukoplaakiat. Ka nahk on siledam ja elastsem.

Vee joomine on siiski juba küllalt levinud. Aga millist vett juua? Kindlasti on Eestis regiooniti vesi erinev. Sageli võivad kraanivees olla kloor, pestitsiidid, nitritid, nitraadid jt kemikaalid ning tuleb leida võimalusi veekvaliteedi parandamiseks. Organismi sisekeskkond on kergelt soolane (0,9%) ja rakkude elutegevuseks on erinevad soolad vajalikud. Happelis-põletikuliste protsesside raviks tuleb vett aluselisemaks muuta bikarbonaatsooladega, mis töötavad hapete neutraliseerijana kõikides kudedes. Nad on ka kudede happelis-põletikuliste seisundite likvideerijad, ei lase luudel hõreneda, hammastel laguneda, limaskestadesse haavandeid tekkida ega vähki haigestuda ehk takistavad haigusteteket üldse.
Seotud lood:

Autor: Riina Raudsik

Katkend pärineb perearst dr Riina Raudsiku äsjailmunud raamatust "Energiakriis. Keha häirekell. Millest saavad haigused alguse?"Kuula doktor Riina Raudsikut sel pühapäeval, 14. veebruaril kell 14 Raadio 2 saates "Hallo, Kosmos!"




KOMMENTEERI!