Kas elame nähtamatus vanglas?


Kas elame nähtamatute seintega kongis?
Kas elame nähtamatute seintega kongis?

Kristjan Port kirjutab sellest, kuidas valitsevad jõud kontrollivad meid kohati meie lahkel loal ja kohati ilma meie teadmata. Mis paigutab meid elama justkui nähtamatute seintega kongi.

Aeg-ajalt, võibolla nõrkuse hetkel, võibolla segadusest, naiivsusest või koguni inimeseks olemise ekstaasist tingituna peetakse sporti ja eriti olümpiamänge ausa mängu, inimliku ideaali poole pürgimuse ja ürgselt ühise päritoluga rahvaste sõpruse avalduseks.

Sõdade ja muude inimlike koleduste loodud usaldamatuse keskel üksi vist enam ei julgeks, aga lasta siis kui ka vaenutsevad riigipeadki on staadionil, kõigiga ühes koos end korraks lõdvaks, usaldada end siira mängu meeleollu, seda ju võiks. Tore, mastaapne mäng aitaks kosutada kokkukuivanud usaldust. Ja usaldust on vaja, et elu oleks hetkekski odavam ja muidu kah lihtsalt parem. Aeg-ajalt võiks ju elu olla ilusam ja kui end petta siis vähemalt sadade miljonitega üheskoos.

Teisalt peetakse oluliseks võitlust terrorismi ja pedofiilia vastu, kuna nende nähtuste puudumine teeb elamise samuti paremaks. Kuigi kaasaegse elu põhjustatud enesetapud, liiklusõnnetused või isegi ebaterved eluviisid on inimestele kümneid kordi ohtlikumad, pingutatakse terrorismi ja pedofiilia vastu oluliselt tarmukamalt. Sest need on väge täis märgusõnad millega saab rahvast kontrollida ja poliitilisse ühiskassasse usaldatud raha juhtida.

Vähki surnutest ei kuule keegi suurt midagi, liikluses hukkunud ja osatud surnukuuri jõudnud depressiivid kedagi eriti ei eruta – neid on liiga palju. Rahva hirmude elustamise jaoks on vaja nõtkemaid märgusõnu.

Mustkunstnikud on vähemalt sada aastat kübarast jänest välja tõmmanud ja kõik teavad, et see on trikk, aga igal etendusel on alati rõõmsad kliendid, kes maksvad enda tüssamise eest koguni raha. Hea tunne on garanteeritud, sest kõik teavad, mis toimub.

Rahuarmastavate riikide julgeolek on juba aastataid teinud sarnast trikki - selles hüütakse: "Vaata, terrorist lendab!".  Ja siis kui rahvas vaatab osutatud suunda, sobrab illusionist lihtsameelse publiku taskutes, käekottides, nuusutab ning sildistab inimesi, et nende jälg pärast etendust üles võtta. Ega ta seda paha pärast tee, ikka kõigi huvides, sest terroristi või pedofiili leidmine pole naljaasi.

Selles etenduses on maksevahendiks privaatsus - "nohikute sõna", millele laiades massides arusaam ja väärtus puudub. Seetõttu paistab, et tegemist on hea diiliga – vahetada väärtusetu ja mõistetamatu asi lootusega, et täna sind terrorist ega pedofiil ei tülita.

Laisk ja mugav demokraatia on taolise diili tulemusel kasvatanud enda ümber nähtamatu paralleelmaailma, milles ta on vaba vaid tänu juhusele. Juhusele, et täna on tema riigis heatahtlik valitseja. Kogu Euroopa ja oluline osa sõjajalust Ameerikasse põgenenud inimesi teab kui petlik võib taoline eeldus olla.

Kõik teavad või vähemalt saavad hõlpsasti välja selgitada, kuidas riigi kodanike kohta informatsiooni kogumine lõppeb ühtede võimuga teiste üle. See juhtub sama seletamatult nagu psühholoog Philip Zimbardo kuulsas Stanfordi vangi katses, kus juhuslikult teiste üle võimu saanud vangivalvuri rolli täitnud üliõpilased muutusid vägivaldseteks tõbrasteks ja vangide grupi liikmed loobusid oma inimväärikusest.

Inimesed muutuvat õige ja vale suhtes ükskõikseks ning passiivseks olukorras, milles nad ei saa või ei pea vastutama, neil puudub anonüümsus ja isikliku valiku võimalus. Stanfordi vangi katse tõi esile kui hõlpsasti vangivalvuriks sattunud inimesed võtsid rolli omaks. Kahjuks ei tee hetkel keegi kasteid kui võikaks muutuvad inimesed, kelle kätte koguneb info iga riigi alama kohta, kes on sõna otseses mõttes nähtamatute seintega kongis, mille pelk tajumatus jätab mulje vabadusest. Igaüks elab vaid nähtamatule valvurile nähtavas kongis. Nähtamatute asjade pärast on raske muretseda.

Loe veel

Vahest on üheks kõigile tajutavaks märgiks tõsiselt mädast olukorrast rahvaste sõpruse sildi all toimuvate olümpiamängude osavõtjate süstemaatiline pealkuulamine. Hiljuti selgus, et talimängude võõrustaja USA tegi seda Salt Lake City’s, varakult oli teada, mis juhtub Pekingis ja nüüd tuli tänu Vene ajakirjanike julgusele ilmavalgele Sotši taliolümpia võõrustajate totaalne sidemonitooring, millest ei pääse praktiliselt ükski võistlustel viibiv isik, vabandust – ullikene.

Autor: Kristjan Port

Kuula Raadio 2 infotehnoloogiakommentaare Portaal SIIT

KOMMENTEERI!