See, kui palju meie ümber iga päev rohelust on, mõjutab meid mitmel moel. Puud ja taimed aitavad siduda kahjulikku õhusaastet, summutada linnamüra ning parkide rohkus elu- ja tööpiirkonnas meelitab enam sporti tegema. Harvardi ülikooli evolutsioonibioloog E. O. Wilson on välja tulnud "biofiilia" hüpoteesiga, mille kohaselt on inimestel psühholoogiline vajadus roheluse järele, kuna inimliik on algselt sellises keskkonnas välja arenenud. Seetõttu on looduskeskkonnast eemaldumine meie vaimsele tervisele kahjulik - kontakt loodusega on inimloomuse põhivajadus.

Kui iga hetk ei ole võimalik keset tööpäeva minna ennast õue tuulutama, siis piisab ka sellest, kui korraks tõsta pilk ja vaadata loodusesse. Hea vaade aknast oleks parim, kuid ka pildist piisab. Melbourne'i ülikooli teadlased Kate E. Lee juhtimisel uurisid, kuidas mõjub üksluiste ja pidevat tähelepanu nõudvate tööülesannete sooritamisele see, kui võtta 40 sekundi pikkuseid mikropause ning vaadelda nende hetkede jooksul rohelusse. Teadlased leidsid, et see on aju värskendava toimega ning aitab tähelepanuvõimet parandada.

See kehtib ka koolilaste tähelepanuvõime ja kognitiivsete võimete kohta. Hispaania teadlaste juhtimisel testiti laste kognitiivsete võimete arengut aasta vältel Hispaanias, Norras ja USA-s ning samas vaadeldi satelliitfotode põhjal seda, kui palju on nende koolide ümbruses rohelust. Lastel, kelle kooli ümber ja kooliteel oli enam puid, põõsaid ja parke, olid paremad tulemused kognitiivsete võimete, mälu ja tähelepanu osas.

Jalutuskäik looduses võib ennetada depressiooni

Ühe värske uuringu käigus aga vaadeldi mitte ainult seda, milline on looduses viibimise tagajärg, vaid ka seda, millised on selle kogemuse neuroloogilised signatuurid ajuskaneeringul. Stanfordi ülikooli teadlase Gregory Bratmani ning tema USA ja Rootsi kolleegide koostöös läbiviidud uuringusse kaasati 38 inimest, kellel ei olnud esinenud vaimse tervise häireid. Need inimesed jagati kahte gruppi ning saadeti jalutuskäigule. Üks grupp jalutas 90 minutit Stanfordi ülikoolilinnaku lähedal looduskeskkonnas ning teine grupp Palo Alto tiheda liikusega tee ääres. Enne ja pärast jalutuskäiku vastasid osalejad küsimustikule, mis mõõtis kalduvusi negatiivsele sisemonoloogile. Samuti tehti enne ja pärast jalutuskäiku ajuskaneering, vaadeldes selle piirkonna aktiivsust, mis aktiveerub kritiseeriva enesevaatluse korral. Leiti, et looduses viibinud inimestel vähenesid sedalaadi mõtlemismustrid ning aju aktiivsus, mida peetakse depressiooni riskifaktoriteks. Ajuskaneeringud aitasid sealjuures toetada ja kinnistada seda, mida kognitiivsete uuringute ja terve mõistuse abil on varemgi leitud: looduses viibimine on kasulik nii meie füüsilisele kui ka vaimsele tervisele.

See võib omakorda selgitada, miks on urbaniseerunud keskkondades nii palju depressiooni ja ärevushäireid ning rõhutab, et linnakeskkonda roheluse toomine on väga oluline väga mitmel eesmärgil. Linnakeskkondades elab tänapäeval peagu 50% elanikkonnast ning see number aina kasvab. Küsimus, kuidas muuta linnakeskkond selliseks, et see pigem toetab kui halvendab meie vaimset tervist, on olulisem kui kunagi varem.

Allikas: Telegram.ee

Loe lisaks: Puudekallistamise kasulikkus on teaduslikult tõestatud

Emakese Maa meditsiin: mis on maandamine?

Loodus on meie ema. Me haigestume, sest elame temast äralõigatuina