Keskaja ravimaagia alused

 (2)
Keskaja ravimaagia alused
Foto: depositphotos.com

Igal ajastul ja kogukonnal on olnud neid, kellel on olnud tervendaja või ravitseja roll. Ühine tänapäeval ja keskajal on see, et inimesed otsivad oma ellu heaolu ja rõõmu. Juba keskajal oli oluline arsti või tervendaja ja patsiendi omavaheline suhtlus. See, et keegi kuulaks ja võtaks patsienti tõsiselt, oli kindlasti sama oluline kui praegu. Juba toona nõudsid arstide käsiraamatud patsiendi terviklikku käsitlemist.

Tänapäeva meditsiiniteadus koos oma aparaatidega on kahtlemata vajalik ja teeb palju head, kuid peame paraku ka tunnistama, et meditsiiniajaloos pole olnud teist sellist aega kui oli 19.-20. sajand, mil hüljati ja unustati nii palju varasemaid meditsiiniteadmisi, kuna uute teadmiste ja tehnika pealetung oli väga jõuline.

Paar aastasada kestnud akadeemilise meditsiini pealetung hävitas tolleaegse iidse süsteemi pea täielikult. See on tänapäeval tekitanud olukorra, kus ravitakse sümptomeid ilma haiguse tekkepõhjusteni jõudmata. Tegelikult tuleks astuda pikk samm ajaloos tagasi ja uurida sellist keskaegset akadeemilise meditsiiniharu nagu - kloostrimeditsiin.

Juba keskajal osutati ennetavat tervishoiuteenust. Rõhutati, et õige toitumine, puhkus, uni, liikumine, eritusprotseduurid ning hinge eest hoolitsemine peavad olema tasakaalus. Teada-tuntud tõed ju ka tänasel päeval, kas pole? Kuigi sel ajal veel mikroobide olemasolust ei teatud midagi, rõhuti ka puhtuse olulisusele hea tervise osas.

Seotud lood:

Keskaegne meditsiin oli omapärane tervik, kuhu kuulusid taimeravimid, astroloogia, rituaalid ja religioon. Keskaja meditsiini ja ravi eesmärk oli säilitada ja parandada inimeste tervist ning seeläbi saavutada hea elu. Kloostrites on aastasadu ravitsetud süstemaatilise ja loogilise ravimiskonseptsiooni alusel, milleks on nelja elemendi õpetus ehk sapimahla teooria. See sarnaneb traditsioonilise India ajurveeda ja Tiibeti ning Hiina meditsiini põhimõtetega.

Kloostrite juures asuvad ravilad olid eeskätt mõeldud küll kloostrielanike endi põetamiseks, kuid siin-seal - ja ajapikku üha enam - sattus neisse ka kloostrivälist rahvast. Arheoloogilised leiud näitavad patsientide puhul eeskätt mehi.

Keskajal olid tehnoloogilised võimalused loomulikult väikesed, kuid seevastu muud oskused oluliselt paremini välja kujunenud kui tänapäeval. Ilmselt tunnetasid inimesed paremini seda, mis toimus nende enda kehaga ning oskasid loodusega paremini kooskõlas olla.

Tolleaegsed teadmised ravimtaimedest ja peensusteni läbimõeldud koostisega retseptid hämmastavad veel tänapäevalgi. Kloostrites säilitati antiikaja meditsiini teadmisi ja oskusi, samuti tõlgiti ladina keelde arstide teoseid ning koguti rahvameditsiini teadmisi.

Retseptikogudest selgub, et teada oli üllatavalt palju erinevaid haigusi. Keskaja kirjandusest võib leida haiguseid alates sünnitusjärgsest depressioonist ja segadusest kuni hulluseni.
Retseptikogudest ilmnevad levinumad tervisehäired on palavik, nahahaigused, kõhulahtisus, vaimuhaigused ja mitmesugused kurgu, kõrvade, silmade ja hammaste hädad. Kliiniline uuring hõlmas patsiendi üldise seisundi, aga ka uriini kvaliteedi ülevaadet.

Ravi hõlmas tavaliselt looduslikke ürte ja usulisi ravimeetodeid, nagu amuletid, õnnistatud vesi ja mitmesugused rituaalid ning palved. Sageli oli arsti kirjutatud retsept lihtsalt patsiendi juhendamine teatud viisil tegutsema. Näiteks võis retsept juhendada teid ravimtaimi koguma ja neid regulaarselt võtma. Alates 14. ja 15. sajandist olid teada ravimid, mida on kasutatud tänapäevani.

Südamepuudulikkuse ja arütmia raviks kasutati muu hulgas tüümianilillest pärit digitaalist. Kasutati ka oopiumi, kummelit ja aloe verat.

Keskaja retseptikogudes võib lugeda veel, et vein oli oluline ravimtaimede siduja. Teisest küljest räägiti juba tol ajal ka alkoholismist kui haigusest. Ravijuhendis soovitati muu hulgas kreeka pähklit (Stachys officinalis), mida küll siiski pole mõtet proovida.

Retseptikogudes oli vaimse tervise probleemide raviks otsitud üllatavalt palju lahendusi. Juba tol ajal mainiti psühhiaatrilistes ja neuroloogilistes häiretes epilepsiat, samutii depressioonitaolist melanhooliat, unetust, pearinglust ja meeleolumuutusi. Samuti uni ja unetus mängivad retseptide kogumikes olulist rolli. Melanhoolia raviks näiteks soovitati mett, aniisi, safranit ja ingverit. Üldiselt oli melanhoolia muudest hullustest eraldatud, kuna selle põhjuseks arvati olevat sisemised emotsioonid, näiteks hirm ja kurbus.

Nii kloostrimeditsiini ajaloos kui ka meditsiinieriala väljakujunemise puhul mängisid naised üllatavalt suurt rolli. Üks keskaja mitmekülgsem ja mõjukam naisterahvas oli kindlasti - Bingeni Hildegard (Hildegard von Bingen).

Hildegardi ravikunst on süsteem, mida tänapäeval võiks nimetada terviklikuks ehk holistiliseks meditsiiniks. Tema ravikunst rajaneb maailmavaatel, mille järgi inimene haigestub siis, kui ta vaim, hing ja keha ei ole kooskõlas. Tänapäeval teame hästi, et mõtetel on suur osa selles kui terved või haiged oleme. Hildegard ühendas oma ravikunsti-õpetuses kreeka-ladina traditsiooni teadmised haigustest ja nende ravist kohaliku rahvameditsiini ning oma uurimuste-kogemustega ravimtaimede ja nende toime kohta. Me võime temalt õppida seda, kuidas ühendada tervislikke eluviise vaimse eluga. Oluline on olla igas asjas mõõdukas.

Kokku kirjutanud Merle Liisa Ilves, loodusravi ja Tiibeti meditsiini praktik

Artikli kirjutamisel on kasutatud teksti lehelt ksml.fi

Soovides kloostrimeditsiinist rohkem teada saada, tule 8. detsembril Kloostrimeditsiini pühapäevale.

KOMMENTEERI!