Kas enda elu on võimalik õnnelikuks "programmeerida" ehk lihtne tee kvantmaailma saladusteni

 (2)
Kas enda elu on võimalik õnnelikuks "programmeerida" ehk lihtne tee kvantmaailma saladusteni
kvantdepositphotos.com

Me oleme harjunud kõnekäänuga, et inimene on ise oma õnne sepp, kuid kui paljud meist on mõelnud, kuivõrd fundamentaalse tähendusega see sõnakõlks tegelikult on?

Meist suurem enamus on harjunud mõtteviisiga, et me oleme füüsiliselt sündinud siia füüsilisse maailma ja peame toimetama meile õpetatud loodusseaduste alusel ning et teadlaste poolt formuleeritud füüsikaseadused on midagi lõplikku, mida ei kõiguta miski. 

Kuivõrd paljud on meist julgenud kahelda meile õpetatud loodus- ja füüsikaseaduste ülimuslikkuses ning mõelnud kasvõi korrakski, et äkki need seadused ei olegi kõigutamatud seaduspärasused, vaid hoopis meie teadvusesse juurutatud piirangulised arusaamad? Mida me teame reaalsusest ja selle tekkest? 

Enamaltjaolt kirjeldatakse meile reaalsust kui miskit, mis eksisteerib objektiivselt ja et inimene kui subjekt peab objektiivses reaalsuses toime tulema. Väidetakse, et reaalsust saab mõjutada vaid selles ulatuses, nagu meile teadaolevad objektiivse reaalsuse ettekirjutatud seadused seda võimaldavad. Aga kas me teame ikka kõike ja kui palju me üldse teame ning kui palju meil teada lastakse?

Juba enam kui sajand eksisteerib selline füüsikateaduse haru nagu kvantfüüsika, aga siiamaani pole selle teadusharu tegelikest fundamentaalseimatest avastustest räägitud laiemale avalikkusele enamat kui, et see teadus tegeleb millegagi, mis on enamvähem arusaadav vaid erilistele füüsikageeniustele ja et selle teadusharu saavutused on rakendatavad vaid üksikutes kõrgtehnoloogilistes tootmisharudes. 

Alates eelmise sajandi 70-ndatest saabus kvantmehhaanikat uuriva füüsikateaduse maastikule kummaline vaikiv ajastu ja seda alates hetkest, mil täiesti eksperimentaalselt tuvastati, et inimteadvuse osalemine füüsikakatsetes mõjutab otseselt eksperimendi tulemusi. 

Selleks pöördelise sisuga ja tulemiga katseks oli kuulus "kahe pilu katse", kus teadvusliku vaatleja osalemisel käitusid seni osakesteks peetud aatomi koostisosad, elektronid, vastavalt vaatleja olemasolule kas osakestena või siis jälgija puudumisel lainetena. Nõndanimetatud "kahe pilu katse" on tänaseks üks enimkorratud kvantfüüsika katseid maailmas ja seda kõikvõimalike erinevate skeemide järgi. Seda katset on meeletult palju kordi läbi viidud vaid ühel põhjusel - on püütud leida võimalust selle katse tulemusi ümber lükata ja varasemate eksperimentaatorite tulemusi diskrediteerida. Paraku on tulemused olnud ühesed - inimteadvus mõjutab füüsilist reaalsust üksnes vaatlemise ehk jälgimisega.

Akadeemilised teadlased väidavad, et kvantprotsessid piirduvad vaid nõndanimetatud mikromaailmaga ehk vaid aatomist väiksemal tasandil ja et kõik muu füüsika on endiselt njuutonlikult mehhanistlik, aga pidagem hoogu... kõik siin maailmas koosneb ju millestkist, mida nimetatakse molekulideks, molekulid koosnevad aatomitest ja aatomid... kvantidest! Järelikult koosneb kogu maailm kvantidest ja kvantmaailma omadused kehtivad ka kõige suuremas makroskaalas.

Teiseks oluliseks kvantfüüsika avastuseks on superpositsioon ehk kvantmaailma omadus, mil ilma jälgiva teadvusliku vaatlejata asetsevad kvandid laineseisundis ehk kõikide võimalike võimaluste seisundis. Ehk siis vaikiva potentsiaaliga seisundis, millest võib sündida ükskõik mis. Ja siin peitubki suurim potentsiaal muuta elu enda ümber!

Tervendamise puhul on oluline teada, et teadvusliku vaatleja tähelepanu on see, mis tekitab füüsiliselt tajutava reaalsuse. Uskumusraamistik, millega vaatleja jälgib, suurendab oluliselt tõenäosust saavutada just see seisund, millist eeldatakse. 

Meditsiinis tuntakse ammugi fenomeni, mida nimetatakse platseeboefektiks (on olemas ka notseeboefekt), mille puhul eeldatakse et ligi kolmandik ravimite ja ka füüsiliste operatsioonide ning manipulatsioonide toimeefektiivsusest toetub teadvuslikule vaatenurgale, mida nimetatakse ka usuks. 

Ametlik meditsiin püüab seda efekti mitte kasutada, sest puht äriliselt on see kasutu. Kuna see fenomen on ilmselgelt olemas, siis miks mitte püüda seda tervendavatel eesmärkidel ära kasutada. Sellele nähtusele seletuste leidmisel tulevad kasuks teadmised kvantmehhaaniliste protsesside alal.

Loe veel

Ennist oli juttu sellest, et alates 70-ndatest algas kvantfüüsikaalane vaikiv ajastu. Miks? Aga sellepärast, et esiteks ei sobitu avastused üldtunnustatud paradigmaga ehk njuutonlik-mehhanistliku maailmavaatega ja sellepärast, et uued teadmised kipuvad pikali lükkama kogu senist teaduslikku tõekspidamiste süsteemi ning teiseks sellepärast, et uued teadmised (ehkki tegelikult võib ka öelda, et meeldetulemised ja taasavastused) annavad inimesele selge sõnumi, et ta on suuresti sõltumatu kaasaegsest majandus- ning meditsiinisüsteemist. 

Hiljuti lugesin ühte kvantfüüsikat käsitlevat raamatut, mille autorit peetakse üheks kaasaegse teaduse tublimaks populariseerijaks. Ta kirjeldas väga detailselt kahe pilu katset ja selle erinevaid modifikatsiooniskeeme, kuid peatüki lõpuks tõmbas kogu eelpoolkirjeldatule vee peale lausega, et seni kirjeldatu on lihtsalt üks kvant-trikk, aga praktiliselt ei oma see katse oma tulemustega mingit tähtsust. Kuidas siis ei oma tähtsust kui see katse on selgeks tõenduseks, et teadvus täiesti otseselt mõjutab mateeria omadusi? Vaja oleks edasistes uurimustes vaid jätkata suunda, et teada saada, kuidas seda efekti kasulikult ära kasutada ja millist kasu sellest inimestele oleks.

Õnneks on olemas inimesi, kes selle suunaga tegelevad, kuid paraku ei mahu nad niinimetatud kaasaegse teaduse raamistatusesse.

Miks on oluline, et inimesed saaksid võimalikult detailse informatsiooni selle kohta, mida nad teadvusliku vaatlejana teevad ja kuidas mateeria omadusi mõjutavad? Väga lihtsal põhjusel: me jätame siin maailmas üüratult palju asju tegemata üksnes arvamusest, et miski pole võimalik või teadmatusest, kuidas miski on võimalik ning millised niiöelda mehhaanikad on mingite protsesside taga. Selline teadmatus omakorda tingib situatsiooni, et me usume pimesi ettekirjeldatud loodus- ja füüsika seadusi ega oska kahtlustadagi, et need seaduskirjeldused ei pruugi vastata tõele ning kogu see "seaduspakett" toimib hoopis meie tegelikku suutlikust piiravate raamidena.

Arvo Soomets

Reaalsusloome.com

Reaalsust looma ehk seda, kuidas kvantfüüsikat enda heaks kasutada, saab uurida lähemalt 14.-15. märtsil toimuval seminaril.

Vaata seminari kohta ka facebookist.

KOMMENTEERI!