Lapsepõlves olin pidevalt vanemate kontrolli all: ära küll söö üle 3 kommi, sefiir on külaliste jaoks jmt. Kadestasin teisi lapsi, kes võisid süüa rohkem jäätist kui mina. Ma olin õnnetu, kuid ei saanud midagi parata. Ema lemmikfraasiks oli: "Kes loobub paljust, võib endale palju lubada." Kuid lapse jaoks ei tähenda ju need targad sõnad mitte kui midagi, küll aga aprikoosimoos ja kommipakk. Pealegi polnud asi rahas, vaid tervises - sündisin jõukas perekonnas. Pole imestada, et ka täiskasvanud elus tundsin pidevat vajadust kõikvõimalike naudingut pakkuvate asjade: maiustuste, filmide, seksi järele...

Selles mõttes sarnanevad mehed šokolaadiküpsisega - ma suutsin maha rahuneda alles siis, kui kogu pakk on söödud või kõik poosid katsetatud. Ma otsisin lähedust ning tahtsin tunda võimalikult paljude meeste maitset. Mõõdukus tuli mu ellu alles 20 aasta ning 25 armukese tulemusel, pärast seda kui olin vastu võtnud elutähtsa otsuse.

Sellest hetkest on möödunud kaks aastat - pange tähele, kaks aastat ilma seksita. Oma elus järgin repressiivse seksimoraali põhimõtteid ning vaatamata arstidele, kes ähvardavad vähi ja teiste haigustega, soovitan sellist elu teistelegi.

Kõik sai alguse siis, kui mees, keda armastasin, jättis mu maha. Enne teda olid kõik romaanid nagu vorst kodutu koera jaoks: ta saab küll kõhu täis, kuid maitset ei tunne. Oli küll nii mõnigi hea mees, kuid mul puudus kannatus tema iseloomu uurimiseks, tema saladuse lahendamiseks. Kuid ükskord saabus see õnnelik päev, mil aeg polnud tähtis. Kuid siis sai kõik äkki läbi...

Tundsin end mahajäetuna. Üksindus oli minu meelest midagi eemaletõukavat ja häbiväärset ning ma helistasin kohe ühele austajale. Sellele järgnes tüüpiline stsenaarium: õhtusöök, suudlused... Kuid võrreldes seda õhtut tõelise armastusega, mõistsin selle võltsust.

Millal saabub mehe-naise suhte tõehetk? Julma keeldumise olukorras. Siis kui olete lahtiriietunud ning mehele tundub, et tagasiteed pole. Siis näitabki mees oma tõelist nägu: muutub agressiivseks, solvub ja lahkub. Selline mees pole mind väärt. Tundub banaalne, kuid mida rohkem keeldusin seksist, seda vähem kahetsesin.

Seksist loobumine sobib minu temperamendiga. Ei, ma pole passiivne ega külm inimene. Pigem agressiivne ja hüperaktiivne. Kuid ilmselt ongi seksuaalne kasinus egotsentriliste inimeste valik, väljavalitu illusioon. Ma suhtun meestesse kui jumalanna. Varem seda polnud. Ma arvasin, et seksis peab olema aus. Kui mees on sind välja kutsunud, pead talle midagi vastu andma. Mis on selle tulemuseks? Vähemalt 15 meest, kellega seksisin vaid kohusetunde pärast.

2 kuud ilma seksita. Hoidumisest sai kultus. Tundsin end füüsiliselt halvasti, mõistsin oma üksindust, kuid saavutasin tõelise emotsionaalse rahu, absoluutse võidu oma harjumuste üle. Mul oli rohkem energiat töö ja iseenda jaoks - elukvaliteet oli paranemas.

Oma kogemuste põhjal võin öelda, et seksuaalne anarhia on lihtsam viis meeste eemalepeletamiseks. Palju saladuslikum ning huvitavam on tagasihoidlik naine, kes tundub mehele olukorra ohvriks, vangis oleva printsessina või vaikse õpilasena. Mehed peavad sellist naist saatuse kingituseks ning on valmis tegema kõik, et see naine endale saada. Sarnane asi toimuski minu elus.

Meestele meeldis minu otsuse üle arutleda, nad tundsid ennast turvaliselt, kohusevabalt. "Ma hoidun seksist. Sul pole mingeid šansse." - "Nii kaua ilma seksita. Ma ei usu! Kas masturbeerid tihti?" - "Ei, ma ei oskagi seda teha..." - "Kuid siis mõtled pidevalt seksile, eks ole?" - "Jah, ka sind vaadates."

Ma olin meeste tähelepanu keskpunktis ning heitsin paljude üle nalja. Näiteks kutsusin mehe koju, me riietusime lahti ning magasime ühes voodis alasti, kuid seksi polnud. Ma rääkisin, kui väga ma teda tahan, kuid ei tohi seksida moraali pärast. Uskuge mind, see muutis meid palju lähedasemaks kui seks.

Kõik need austajad, kellega mängisin kassi-hiire mängu, on siiamaani minu omad. Sõbrannad ei toeta mind ning arvavad, et nii jään vanatüdrukuks. Kuid miks pean midagi tegema vaid sellepärast, et seda peetakse õigeks? Täpsemalt öeldes, peetakse õigeks 21. sajandil arenenud riikides. Ma tean kindlalt, seks ilma armastuseta muudab mind vanemaks. Võib-olla leian oma härra Õige juba homme, võimalik et pean ootama aastaid. Kuid needki 2-3 või 10 aastat veedan seksita, siis nii peabki olema. Õnn on individuaalne. Mõni nimetab mind õnnetuks ja frigiidseks. See on nende arvamus. Kui minu isiklik õnn peitub frigiidsuses, siis ma ei karda seda.

Allikas: Kirss.net