Südantpuudutav kiri isale: ole ükski kord elus isa! Palun hooli!


Südantpuudutav kiri isale: ole ükski kord elus isa! Palun hooli!
Foto: depositphotos.com

See on kiri, mille kirjutasin oma isale. Peale vanemate lahutust lapsepõlves isa lahkus ja kontakt meie, lastega jäi väheseks. Suhtlen ja olen suhelnud isaga stabiilselt, kuid üsna vähe ning meie suhe on jahe. Iga kord temaga suheldes on minu jaoks taustal kõik see, mida ma alljärgnevas kirjas välja ütlen. Ning see tekitab iga kord minus emotsiooni, pettumuse ja valu. Kuna teema ei lõppenud, ega lõppenud, panin oma tunded paberile. Minu eesmärk oli mõtted ja tunded välja öelda, välja kirjutada. Et lahti lasta. Et saada vabaks. Et ISE terveneda. Ma ei ootagi vastust isalt, vaid soov on ise oma eluga edasi minna nii, et mind enam ei mõjuta minevik, ega suhe isaga. Saadan selle kirja lootuses, et see kõnetab või puudutab, aitab või toetab kedagi. Sest usun, et meie põlvkonnas on suur osa inimesi kasvanud sarnases keskkonnas.

Armas Isa,

olen pikalt otsinud aega, mil saan rahulikult ja segamatult kõneleda. Praegu enam ei kannata oodata. Helistades jälle lähevad asjad meelest ja mõne aja pärast justkui kaotavad aktuaalsuse, et siis veel tugevama emotsiooniga ühel hetkel naasta.

Olen ammu tahtnud küsida, kes MINA Sulle olen? Tütar? Võõras? Seostuvad minuga Sulle mingid kohustused, ebamugavused? Äkki ma küsin jälle abi?

Ma olen täiskasvanud naine, ema oma lastele ja Sinu tütar.

Minus on ootus siiamaani, mis pärineb lapsepõlvest - et minu vanemad, antud juhul Sina - hoolitsed minu eest. Lootus, et Sa hoolid minust. Ma vaja(si)n oma vanemaid - ma vajan, et hoolivad minust, armastavad mind. Ma vajan, et nad tunnustavad mind. Et ma olen piisav. Et ma olen väärt ja ma olen väärtuslik. Et ma olen täielik ja täiuslik, nii nagu ma olen.

Seotud lood:

Seda tunnet pole ma kunagi kogenud, seda tagasisidet pole Sinu, ega ema poolt kunagi olnud. Olen üritanud ennast kogu elu tõestada Sulle ja kõigile teistele, et ma olen piisav. Ka täna veel.

Sellelt pinnalt olen ma oma elus teinud valikud suhetes ja suhtlemises. Ka suhetes meesterahvastega. Igakordne valik on olnud eemaldujad ja hülgajad - mitte soe, toetav, hooliv suhe, vaid külm vaikus ja emotsionaalne hülgamine. Mu laste isa puhul lisandub sinna ka agressiivsus ja süüdistamine. Järgnevad suhtlemised on aina paremad olnud, kuid samamoodi on inimesed siiski olnud emotsionaalsed hülgajad.

Kas sa saad aru, et ka minu esimene käest kinni kõndimine oli noormehega, kes mulle ei sümpatiseerinud!!! Esimesed suhted, suhtlemised olid meestega, kes üldse ei meeldinud, keda isegi põlgasin!!! Kas teades seda, oleksid Sa tõesti soovinud selliseid valikuid oma tütrele?!

Ja sellised valikud ainult seepärast, et ma tundsin, et ma pole piisav, pole väärt armastust, hirmust, et keegi mind ei taha, ma pole väärtuslik. Sellepärast, et lapsepõlves pole olnud isa, kes annab turvatunde, kindluse ja on eeskujuks. Kes väärtustab, hoiab ja armastab oma naist ja lapsi. Kellelt saan sõnumi, et ma olen piisav, et ma olen väärtuslik ja ma ei pea vähemaga leppima.

Mul pole KUNAGI olnud tunnet, et ma olen piisav ja olen väärtuslik, et keegi minu kõrval võib ja saab olla hooliv ja väärtustada mind sellisena nagu ma olen.

Kõige suurem viha tuli minu sees üles veel nüüd, kus ma tundsin, et vajan kaitset Sinu poolt.

Laste isa eest. Või ükskõik kelle eest. Ja pole seda kunagi saanud. Ma olen ALATI tahtnud tunda end kaitstult ja turvaliselt - et üks inimene, minu Isa - ei luba ühelgi inimesel öelda minu kohta halvasti, kohelda mind halvasti. Seisab minu eest. Lapsest saati olen seda vajanud. Kõige enam tuli see välja suhetes laste isaga, eriti peale lahkuminekut.

Laste isaga kokku läksin ja koos olen ma olnud (mõistes seda juba siis), ainult ühel põhjusel - ma vajasin meeleheitlikult, et keegi armastaks mind. Sest seda ta toona tegi. Ja mina teda.

(Elu)terve, teadliku noore neiuna poleks ma seda valikut teinud. Täiesti kindlalt. Kuid toona oli mul teadmine, et mitte keegi mind ei armasta, ei ema, ega Sina ja minu vajadus oli olla armastatud. Ükskõik kelle poolt. Ning sellelt pinnalt sündisid siia maailma minu lapsed. Kohe kindlasti mitte tervesse peresse.

Ning laste isaga - ma näen, kuidas Sa ei valiks justkui poolt, aga tihti oled Sa oma sisimas tema poolt. Sest Sa oled ju olnud ise samases olukorras, teinud ka sarnaseid valikuid. Ja niipalju elutark Sa oled, et tead, et igal asjal on kaks osapoolt. Kuid selles kohas, vajan mina ainult seda, et Sa oled TINGIMUSTETA minu poolt ja toetad mind. Ja KAITSED mind, seisad minu eest. Sest on ka arusaadav, et naine ja mees pole võrdsed, ei füüsiselt, ega suutlikuselt. Ning minu jaoks ei ole vaidluse ega mõistmise, mõistlikkuse koht see, kui laste isa ei maksa elatist lastele. See tähendab reaalselt seda, et meil polegi söögiraha, ega raha elamiseks. Ja ma ei lähtu siin iseendast, räägin lastest. Süüa on ju vaja. Selleks et elada, elus püsida.

Kuid ka Sina ise oled seda teinud. Meie perele.

Selle kõige pinnalt olen oma elus ja oma laste puhul teinud just sellised valikud, nagu olen teinud - võimalikult hooliv ja toetav keskkond - nii kodu, kooli kui kõige muu suhtes! Selleks, et minu lapsed terveneksid võimalikult palju ja võimalikult pehmel ja turvalisel viisil katkisest perest ja suguvõsast.

Olen ammu aru saanud, et ei julge siiamaani (vanust ju 40a) Sinuga rääkida nagu võrdse täiskasvanuga. Ei julge. Ei julge olla avatud, vaba ja siiras, olla see, kes ma päriselt olen, öelda otse välja, mida mõtlen. Ma olen Sinuga nagu võõraga - kontrollides seda, mida räägin ja kuidas olen. See ei ole loomulik.

Mul on ka ootus, et sa tunned huvi, kuidas minul läheb, kuidas lastel läheb (nemad on ju Su lapselapsed), kuidas ma hakkama saan, kas ma/me vajame abi.

Ning siis kui mul on vaja abi, ja küsin ise seda Sult ja tunnen, kuulen, kuidas sa tahad öelda "ei"... Isegi kui vastad "jah", tuleb see ebamugavalt ja mitte loomulikult, veel vähem rõõmsalt. Tead, kui raske on seda kuulata.

TEGELIKULT ei taha ma KUNAGI Sinu käest abi küsida. Sest ei taha tunda seda, kuidas Sa väga vastumeelselt nõustud. Sest sa tegelikult ei taha. Ja siis vaikselt ära "unustad" need justkui lubadused ja jätad need vaikusesse. See teeb nii haiget... sest tunnen, et tegelikult Sa pöördud must ära - hülgad. Taas.

Olen teinud tugevat tööd iseendaga, et lahendada enda sees ootusi Sinu suhtes ja lasta lahti neist ootustest, kuid pole senini õnnestunud.

See kõik saab alguse lapsepõlvest. Nii nagu iga laps, ka mina unistasin sõbralikust ja hoolivast perekonnast. Et mu vanemad armastavad, hoolivad ja märkavad. Et nad tunnevad huvi, kuidas mul läheb, mis on mu soovid ja unistused. Seesama soov kestab siiani. See on soov ja vajadus... et meil on lähedane ja hooliv perekond, kus tuntakse huvi üksteise suhtes, toetatakse ja aidatakse... kus hoolitakse üksteisest.

Aja jooksul olen sellest ootusest lahti lasknud oma vanaisa, vanaema, su õe ja kõigi teiste suhtes. Kuid Sinu suhtes ma ei saa seda teha. Sest sa oled mu isa! Seda vähemalt paberil.

Sa oled ka vanaisaks mu lastele. Ma olen kindel, et Sa jätkuvalt ei tea, kui vanad nad on, kuid usun, et nimed on nüüdseks juba meeles. Veel vähem tead Sa nende huvidest ja unistustest, muredest, hirmudest. Ka nemad vajavad vanaisa. Ka nemad on küsinud minult, miks nad ei saa Sinuga koos olla, miks meie pere suhted on sellised, miks me jõulude ajal koos pole jne. Ka nemad on rääkinud oma igatsusest lähedaste, soojade ja hoolivate peresuhete osas. Kui neil on kõrval sõprade pered, kelle suhted on sõbralikud ja soojad ning sugulased suhtlevad omavahel, kes kohtuvad ja toimetavad koos.... Nad küsivad: "Miks meil ei ole sellist peret ja suguvõsa?" Mida vanemaks nad saavad, seda vähem nad küsivad. Ka nemad loobuvad ... ootustest, lootustest lähedaste peresuhete osas.

Ma olen üritanud Sind võtta sellisena nagu Sa oled. Ma olen üritanud olla tänulik selle eest, et ma olen olemas. Et Sina oled minu isa ja vanaisa mu lastele. Kahjuks ma ei ole suutnud päriselt sellele pinnale jääda, sest haavad ja ootused lapsepõlvest siiani, et Sa oled isa ja hoolid minust ja oled valmis aitama, seisad mu eest, ei jäta mind. Iga kord, kui sa ütled "ei", või tajun su vastumeelsust, tekib minus tunne, et sa pöördud must ära - hülgad taas. Nagu lapsepõlves. Tunnen taas end lapsena. Olen pettunud, pahane, solvunud ja vihane. Nendest tunnetes, selles mustris olen keerelnud kogu oma teadliku elu - ootus-lootus-pettumus-viha.

Seda sürreaalsem oli minu jaoks see, kui Sa peale pensionile minekut ütlesid, et Sul on ju neli last ja sa saad selle võrra pensionile lisa. Veeretasid seda lauset enda suus ja mul tundus, et Sa oled ise ka üllatunud, et Sul ongi neli last. Tundub, et Sa polnud seda varem teadvustanud. Küsisid emapoolse toetuse endale. Mul pole sellest kahju. Loogiline.

Kuid... Sa pole olnud isaks ühelegi oma lapsele täielikult, täiskasvanulikult ja vastutaval moel. Seda mõlemas peres. Mul on kahju meist kõigist - Sinu lastest. Vähemalt minul on tunne, et Sa oled meid hüljanud. Senikaugele kui ma mäletan.

Sa oled elanud oma elu ja lapsed on selles eksisteerinud. Mul on tõesti meist kõigist kahju.

Jah, ma saan aru, et sa ise tuled samasugusest, mitte-elutervest, mitte-soojast ja mitte-lähedasest perest. Jah, ma saan aru, et need ongi minu isiklikud õppimise kohad olnud ning sain ja saan õppida just selliste vanemate lapsena kõige enam. Aga kurat... võta oma lapsi, oma täiskasvanud lapsi, tõsiselt! Pane ennast nende olukorda! Empaatia on selle nimi.

Ja kui meiega on puusse pandud, siis nüüd on Sul uus võimalus lapselaste näol. Ja neid on Sul juba hulgi. Kuid hea külg on see, et Sa ei pea kellegagi neist koos elama ning seda igapäevamelu ja kohustusi ise kandma.

Ole palun olemas kõigi oma laste ja kõigi oma lastelaste jaoks. Pühendudes neile.

Su lapselaps elab igapäevaselt Sinuga samas linnas. Palun tunne huvi tema suhtes, suhtle temaga. Tunne huvi tema ja ta huvide, sõprade, kooli suhtes. See, et Sa pole nõus tema või minu valikutega, polegi oluline. Oluline, et Sa võtad teda inimesena, kes on piisav, kel on oma mõtteviis ja omad suhtumised. Ja Sa annad talle ruumi kasvamiseks ja Sa toetad teda.

Ja samamoodi tüdrukud - neil on samasugune oht teha oma elus samalaadseid valikud, nagu mina. Olen teinud maksimaalse oma teadmiste, oskuste ja suutlikkuse pinnalt, kuid tähtis on isakuju. Laste isa seda rolli ei võta. Kuid see on see koht, kus Sina võid ja saad selle rolli võtta. Teadlikult!

See kiri võib olla süüdistav, vihane ja irooniline, kuid ma tunnen, et ei saa enam tagasi hoida kõike seda, mis on nii tugevalt mõjutanud mu elu ja millega olen püüdnud läbi elu toime tulla. Ma tahan olla AUS. Iseenda suhtes, teiste suhtes, Sinu suhtes. Ma tahan, et ka Sina näeksid ja teaksid.

Selle kõigega kaasnevad emotsioonid. Täna olen sealmaal, kus tegelen teadlikult oma elu elamisega iseenda väärtustest ja põhimõtetest lähtuvalt. Sellest tulenevalt ka see kiri.

Samas... Ma tean, et Sa oled alati teinud kõige parema, mida oled osanud. Ja enamaks polnud oskusi või suutlikkust. Ma tean seda. Ma ei süüdista Sind selles, et minu elu on kehv olnud. Ka mina olen teinud parima oma oskuste, teadmiste ja suutlikkuse koha pealt. Samuti ema. Ja Sinu ema ja kõik teised siin ilmas. Seepärast ma ei süüdista, vaid olen tänulik kõigile võimalustele, mis läbi selliste lugude mind vorminud on. Minu jaoks pole miski juhuslik olnud. See kõik on olnud väga vajalik, et olla see inimene, kes ma täna olen. Täna olen ma uhke selle üle, kes ma olen, kuidas ma olen. Vanasti oleks ma iga hinna eest üritanud Sulle ja kõigile teistele seda tõestada ja kinnitust saada, et ka teie märkate ja olete uhked mu üle. Täna mitte. Täna ma olen.

Sellest kõigest hoolimata, olen ma tänulik, et just Sina oled mu isa. Ma olen tänulik, et mina läbi Sinu olemas olen! Aitäh Sulle!

Sinu Tütar

Loe lisaks: Kõik saab alguse lapsepõlvest

Lapsepõlves kogetud hingehaavad mõjutavad meie suhteid täiskasvanueas

Päranduseks armastus või allasurutud tunded?

Depressioon võib alguse saada lapsepõlvest

KOMMENTEERI!