Need pannkoogilõhnalised inimesed, kelle jaoks me aega ei leia...


Need pannkoogilõhnalised inimesed, kelle jaoks me aega ei leia...
Foto: depositphotos.com

Minu vanaema ja vanaisa haigestusid korraga ja ootamatult umbes aasta-kaks tagasi. Vanaisa on meie hulgast juba lahkunud. Ma isegi ei kujuta ette, mida võib tunda vanaema, kes oli vanaisaga 53 aastat abielus, kui ta läheb nüüd üksi oma koju. Koju, kus enne elati kahekesi.

Minu vanaisa oli väga võimas mees. Tema elas loodusega kooskõlas. Tegi joogat, sõi põllu äärest korjatud rohttaimedest salatit ja tegi meile hommikuti kahtlast kahvaturohelist nõgesesmuutit. Ta rääkis alati, kuidas tuleb ärgata koos päikesega, minna vara magama, juua vett, süüa puhast toitu, mõelda häid mõtteid ja teha füüsilist tööd. Iga kord maale minnes jagas vanaisa oma ideid ja tagasi koju tulles oli suur entusiasm hakata ise ka hästi tervislikuks. Vanaisa oli peaaegu terve oma elu olemuselt minimalist, ta ei ostnud midagi (ja ei lubanud vanaemal ka osta), kandis oma auklikke pükse ja elas oma kummalises vanaisamaailmas.

Minu vanaisa oli oma teadmistega kõvasti ajast ees. Seda raskem oli tema jaoks see ootamatu haigus, mis võttis üle kogu ta keha. Selle keha, millele ta pühendas oma elu ja millega ta tegeles iga päev. Vaatepilt hommikuti 70-aastasest pea peal joogat tegevast vanaisast oli lapsena meile igapäevane ja nii südamelähedane. Mul on väga kahju, et ma vanaisale veel rohkem ei öelnud, kui lahe inimene ta on ja kui suur eeskuju meie peres kõigile. Ma väga loodan, et ta südames teadis seda.

Seotud lood:

Mida ma selle kurva kogemuse käigus olen õppinud, on see, kui vähe ma tegelikult oma perekonda tunnen ja kui vähe nendest tean. Alles nüüd on hakanud minu maailma parim vanaema mulle rääkima nende vahvaid seiklusi nooruspõlves, seda, kuidas nemad elu kogesid ja mida nägid ning tundsid. Ma üritan nii palju kui võimalik sõita vanaemale seltsi, aga väikese lapse kõrvalt ei saa teha seda nii tihti, kui sooviksin. See paneb ka mõtlema, kui kurb on, et perekonnaliikmed elavad tänapäeval üksteisest nii kaugel, et pean vanaemale külla minemiseks sõitma 250 km. Vanasti elati ninapidi koos ja nooremad aitasid vanu kodutöödes ning vanemad aitasid lapsi hoida ja kasvatada.

Tänu neile oli mul imeline lapsepõlv, kui sai vahelduseks linnaelule kolm kuud suvel paljajalu hoovis joostud. Teleri vaatamiseks me aega ei leidnud, sest olime ametis trihvaa, keerukuju ja pallimängudega, kanadele usside kaevamise, kummelite korjamise ja peenarde kitkumisega.

Mäletan veel, kui hea oli isegi pubekaeas minna maale ja visata maha kõik oma maskid ja linnaelu, lükata jalanõud nurka ja panna selga "maariided" ja lihtsalt olla päris laps päris keskkonnas, ilma nende asjadeta, mis justkui peaksid olema. Olla kolm kuud paljajalu.

Kui inimestelt küsida, mis on nende prioriteedid, siis enamik vastab, et perekond, tervis, värske õhk, sõbrad, kvaliteetaeg. Vaadates aga paljude päevaplaane, on seda raske uskuda, sest me kõik oleme tegelikult seal, kus ise oleme otsustanud olla.

Elu koosneb valikutest ning on igaühe enda teha ja suured muudatused on tihti ühe otsuse kaugusel. Kahju, et inimestel on kaelas nii suured laenud oma uhkete kodude ja kallite autode pärast, et nad peavad tegema meeletult tööd võlgade maksmiseks. Peavad istuma pikalt kontoris või mõnes poes või ärihoones või autos või jumal teab kus, et saaks oma üle võlli elu kinni maksta.

Kas poleks hoopis lahedam elada lihtsamalt, kuid kvaliteetsemalt? Nii, et jääks aega tegeleda rohkem tõeliselt olulisega. Meie pannkoogilõhnalised vanaemad ja puutöölõhnalised vanaisad, meie juured ja meie oksad, meie ilusad emad ja mehised isad, häbelikud vennad, haldjalikud onutütred ning filosoofilised onupojad, meie uskumatult targad lapsed ja elujanused mehed ning naised, meie päike ja õhk ja armastus.

Allikas: Kaisa Lattu "Asjadest lahtilaskmise kunst", kirjastus Pilgrim

Loe lisaks: Iga sündmus, mis elus juhtub, on meie hüvanguks

Mai-Agate Väljataga: juhuseid kui niisugused, ka kõige pisemaid, ei eksisteeri!

Inimesed ei kohtu üksteisega juhuslikult, meie teed ristuvad alati põhjusega

Iga teekond alaku südamest: usalda oma sisetunnet

KOMMENTEERI!