Milleks on mehele vaja lapsi?

 (1)
Milleks on mehele vaja lapsi?
Milleks mehele lapsed?depositphotos.com

Selge see, et last ei tehta üksinda. Ja selge seegi, et lapsed vajavad mõlemat vanemat. Milleks aga vanematele lapsed? Neli meest mõtisklevad isaks olemise teemal.

Lapsed õpetavad inimeseks olemist

Hendrik Toompere juunior (37), ametilt lavastaja, tütar Üüve-Lydia(13) ja poeg Hendrik (17), abikaasa Viktoria (37).

Inimesel on imelik tarve, et inimest kui liiki oleks rohkem. See on sotsiaalsuse printsiibile üles ehitatud vajadus. Vajame omanäolisust, rohkem oma sisemist mentaalsust. See on selline üldistav põhjendus. Mulle on lapsed vajalikud, sest nende pealt saan aru, milline peaksin olema täiskasvanuna. Lapsed on puhtad, avatud, loomingulised - see on nende õpetus inimeseks olemisest.

Lasteta oleksin tunduvalt rohkem lagunenud nii füüsiliselt kui vaimselt. Lapsed korrastavad, ei lase kaosesse vajuda. Mind on nad kasvatanud enam kui mina neid. Võiksin rahus elada kusagil metsas ja mitte midagi teha, aga kuna on lapsed, siis ei saa. Olin 21, kui isaks sain, ja siis hakkasin tundma, et vastutan kellegi eest. Inimesena ma väga muutunud pole.

Olen vaimustusega vaadanud keskaegseid ikoone. Jumalapoega on seal kujutatud täiskasvanu näojoontega. Oleme naisega lapsi ikka võtnud kui täiskasvanuid. Suhtunud neisse kui suurtesse, respektiga... ei mingit titetamist. See on metoodiline tähelepanu, millega oleme neid kasvatanud.

Seotud lood:

Lastelt olen õppinud headust ja siirust. Kord, kui Hendrik oli neljane, sain shoki. Ütlesin irooniaga: "Oled ikka tubli poiss küll!" Tema aga võttis seda sõna-sõnalt, lapsed ju ei erista kahetähenduslikkust. Ehmatasin õudselt.

Tänaseni valin hoolega, kuidas midagi ütlen. Iroonia on nõrkade relv. Nii lood taganemise teed, mis annab märku sellest, et inimene ei tea, mida teeb. Otsustasime hiljuti saada kolmanda lapse. Esimesed on juba suureks saamas ja hakkame ennast muidu vanana tundma.

Olen õppinud eristama kaske elektripostist

Kristjan Sepp (27), Päästeameti rühmapealik, lapsed Reijo (5) ja Renno (3).

Lapsed on vajalikud selleks, et ühte meesterahvast saaks isaks nimetada. Ma pole lapsi konkreetselt plaaninud. Elu on lihtsalt nii läinud. Milleks lapsi vaja on? Minu jaoks on see asjade loomulik käik.

Lapsi kasvatades püüan leida neile aega. Kui lapsel on küsimus, siis peab ta sellele vastuse saama, isegi juhul, kui mul spordiuudised nägemata jäävad. Tahaksin neile õpetada eelkõige ausust. See on ainus asi, millest lähtudes elus hakkama saad. Olles enese vastu aus, oskad olla aus ka teiste vastu, ja see viib edasi.

Mind on nad õpetanud eristama kaske elektripostist. Kõndisime kord mööda tänavat. Olin hirmus väsinud ja poeg muudkui küsis: "Mis puu see on, valge mustade triipudega? "Kask," vastasin mina. Ja nii muudkui iga puu juures. Lõpuks tuli "kask" juba üles vaatamata. Kuni äkitselt teatas ta: "Issi, see pole puu, see on elektripost!"

Veel olen ma teada saanud, kuidas plastiliini vaiba sisse peita ja sealt jälle kätte saada. Ja kuidas panna riideid ära nii, et neid enam kunagi ei leia. Kindlasti on mul juurde tulnud vastutustunnet, muidu ei saaks lapsi kasvatada. Ilma lasteta? Ilmselt oleksin välimuselt sama, aga nii mõnedki närvirakud oleksid veel alles.

Ramulita poleks mind

Sander Kaasik (23), arvutioperaator, poeg Ramuli-Reon (3).

Laps on edasiviiv jõud. Sain lapsevanemaks, sain täiskasvanuks. Vähemalt teatud mõttes. Mõned on täiskasvanud ilma lasteta, teised jäävad lasteks kogu elu. Lapsevanemana on vastutus, millest taganeda ei saa. See on väga hea tunne.

Ramuliga sündisin ise uuesti, ma isegi ei mäleta endist mina. Tänu pojale olen jõudnud palju kaugemale, kui oleksin üksi. Mind lihtsalt poleks olemas.

Olen saanud tugevamaks. Pole võimalik ennast unustada, lüüa rasketel hetkedel asjadele käega. Sageli kardetakse, et laps piirab vabadust ja seetõttu ei mahu sünnitamine noorte plaanidesse. See pole asi, mida saaks panna või välja jätta mingist plaanist. Siiski saab igaüks oma lapsed siis, kui on õige aeg.

Ramuli-Reon on mulle õpetanud elurõõmu. Tahan teha kõik, et see temas ei kustuks. Tema rõõmust olen mina rõõmus ja tema on siis muidugi omakorda rõõmus selle üle, et mina olen rõõmus.

Püüan poega võtta võrdsena. Jagame oma probleeme ja leiame koos lahendused. Muidu kipuvad mul elus ikka halvemad ja kurvemad asjad meelde jääma, aga poja kõrval on vastupidi. Kui ta on teinud pahandust või jonninud, siis hetkel, kui ta jälle naeratab, unustan kõik halva. Ta pole ju oma tegudes ainuüksi süüdi. Igal asjal on põhjus ja tagajärg. Pole võimalik, et laps on pahatahtlik. Vanemad peavad alati enne ennast kontrollima ja endasse vaatama. Üldjuhul ongi põhjus just seal.

Saan öelda, et mul on pere

Linnar Viik (38), IT Kolledzhi õppejõud, Avatud Eesti Fondi nõukogu esimees ja E-Riigi Akadeemia nõukogu liige. Lapsed Alina Maria (2) ja Karl Johannes (4,5).

Ilmselt olime Kadiga lihtsalt valmis lapsi saama. Ma ei oska esile tuua spetsiifilist isa mõõdet, kuid tunnen, et lastega perekond on tervik. Ühine kodu, ühised asjad, huvid ja väärtused on tähtis osa perekonnast, kuid just tänu lastele julgen öelda, et mul on pere.

Püüan neile õpetada iseenda ja ümbritseva maailmaga kohanemist. Lapsed on ikkagi inimesed, kuigi nad ei saa veel paljude asjadega hakkama. Minu ülesanne on neid aidata. Tegelikult polegi üliinimest, kel kõik korraga õnnestuks.

Nemad on jälle mulle andnud kannatlikkust ja leidlikkust rääkida enda jaoks lihtsatest ja selgetest asjadest nende jaoks lihtsalt ja selgelt. Lapsed on õpetanud, mis on tähtis - tähtis on, et oleks mõnus.

Isaks saades olin maru uhke, et saime hakkama ning et minul oli selles oma osa. Lapsed vajavad eri vanusehetkedel erinevat tähelepanu ja abi. Mitme lapse puhul tuleb end pidevalt ümber lülitada vanema ning noorema vajaduste vahel. Ükski päev pole samasugune, kuigi pühapäeviti saab hommikul pannkooke (selle on avastanud mu nelja-aastane Johannes).

Lasteta oleksin pealiskaudsem ümbritseva maailma suhtes. Rohkem fokuseeritud kitsamale alale ning kõrgemale tulemuslikkusele. Hetkel võin suurema süümepiinata teatada hommikul, et mul on laps haige ning paluda päevakava kõigist kohtumistest ja kohustustest puhtaks teha. Olen tänulik, et mind selliste otsuste eest hukka ei mõisteta, vaid tahetakse endiselt koostööd teha.

Allikas: Perejakodu.ee

KOMMENTEERI!