Enamik eesti naisi seevastu eeldab mehelt nii nagu kiviajalgi, et mees peret üleval peaks. Mis tänapäevases mahedamas vormis tähendab seda, et mees oleks majanduslikus mõttes pere peamine alustala. Sellest hargnevad muud (vaikimisi või valjult) eeldatud kohustused: mees vastutab perekonna auto(de) eest, ta peab vahetama või vahetada laskma katkise aknaklaasi, ta peab tagama, et perekonna eluruumid oleksid soojad (kas ostab puid või lõhub ise või maksab gaasi- ja elektriarveid) - Eesti on ikkagi põhjamaa ja soe tuba on eestlasele sama vajalik kui kalale vesi ja inglasele tee.
Võib muidugi juhtuda, et kõiki neid asju teeb iseteadev ja hakkaja eesti naine. Seda juhtumil, kui tal meest ei ole või kui tal on vilets mees. Alati ja kõikjal on olemas olnud seegi naisetüüp, kellele vilets mees mõnes mõttes meeldib. Kui see vilets mees purjus peaga koju tuleb, ütleb naine nagu muuseas: Naera, naera. Homme saad tappa.
Ja siis on veel mõni paikkondlik iseärasus. Näiteks on rannarahva ja eriti Saaremaa naised olnud traditsiooniliselt iseseisvamad ja iseteadvamad. See ei ole Skandinaavia mõju, ehkki saared on Rootsile kõige lähem Eesti piirkond. Pigem on asi selles, et mehed olid tihti pikalt merel - või ka mandril ehk "suurel maal" hooajatöödel - ja naine pidi kasvatama nii lapsi kui juhtima talumajapidamist. Niisiis varitseb pahaaimamatut turisti oht sattuda Eestis "kange saare naise peale", kes ta laua alla joob, seejärel õlale viskab ja oma koopasse veab. Edasisest vaikib ajalugu.
Kui väga üldistatult ja kujundlikult kokku võtta, milline on ideaalne eesti pere enamiku eestlaste endi arvates, siis võiks öelda, et sellise pere hingeks on ema silmad ja südameks - majandusliku vereringe tagajaks - isa rahakott. Kuid nagu teada, on iga üldistus ka omamoodi liialdus. Eesti naised ei ole siiski pliidiraua külge aheldatud ning mehed saavad vähemalt pannkookide ja omletiga hakkama. Kui jällegi üldistada.
KOMMENTEERI!