Mees ja naine inimese seljataga - oma vanemate vastuvõtmine


Mees ja naine inimese seljataga - oma vanemate vastuvõtmine
Foto: depositphotos.com

Mitmete inimest kiusavate teemade lahenduseks öeldakse olevat, et võta oma ema ja isa enda sees vastu, anna neil koht oma seljataga. Kuid, kuidas võtta neid vastu, kui nad on sellised või teistsugused ning inimese enese poolt mõistetud isa ja ema tähendus ei lähe kokku reaalsusega. Me ihkame oma ema ja isa endaga kaasa võtta, me tahame, et nad oleksid meiega eile, täna ja homme, kuid me ei taha neid enda sisse võtta, kui me ei suuda neid tänada tehtu eest, sest vaatame seda, millised nad olid.

Oma vanemaid, armatusest avatuna, iseendas vastu võtta on vahel üsna raske, sest sageli vaatame neid läbi selle, mida nad vähem, valesti või liiga on teinud. Need on inimese sisemised puudujäägid, valud ja pisarad läbi aja - lapsena olles lapsele haiget teinud kogemused. Vanemad on side, mis seob kokku, kuid ei kohusta kõigeks.

Lapse sees elab uskumus "Kui mina kord juba tulin, siis pean saama kõik selle, mis mina väärt olen - st kõik - täpselt nii, kõik, mida mina iganes võisin või võin kunagi vajada!" - see on armastuse tähendus, lapse olemasolemise sünonüüm. Kuidas võtta endas vastu teadmine, et isa ja ema annavad endast täpselt nii palju - ei vähem ega rohkem - kui neil endil oli ja on võimalik anda? Seda, mida ei ole, seda ei saada anda. Isa ja ema olid ja on lihtsalt inimesed, kes ei saanud ega saa olla need, kes nad ei ole.

Seotud lood:

Lapsena elades on inimesel keeruline mõista, et isal ja emal on oma aeg. Nemad olid enne last olemas, on ja saavad olema ka ilma temata, sest nad on Mees ja Naine, kaks hinge, kes kõnnivad maailmas inimestena ja aja sees hingedena oma enda teid mööda. Laps on ainult üks kohtumine, üks ülesanne sellele teel. Isa ja ema ei tähenda tervet lapse teekonda ühes käiduna, vaid ainult seda osa, mis on neil ühine. Mees ja naine - kaks inimest, kes andsid koos olles ühele lapsele elu - olid, on ja saavad olema mees ja naine, kuid maailm nimetab neid kokkuleppeliselt, selguse mõttes, emaks ja isaks. See on roll, mis kohustab inimesi oma lapse eest vastutama. Kuid emaks ja isaks olemine on tegelikult juba hoopis teine lugu, sest üks konkreetne lugu oli see, kus kaks said üheks ja sellest sai alguse kolmas

Sageli on lapse sees valus igatsus kogeda vanemate puudutust - soov kogeda füüsilist puudutust ja hoidmist tõestamaks, et side on tema reaalsuses olemas ja ta on omaks tunnistades vastu võetud. Üksindus ja hülgamine käivad lapsega kaasas, kui vanemad ei ole tema sees - laps tahab enne välises kogeda ja alles siis saab ta sisemuses tunda. Kuidas tunda vanemate puudutust enese sees, kui puudutust ei ole olnud ja võib-olla ei ole see enam ka selle Aja sees võimalik? Kui üks ema või isa, lapse pikas aja loos, ei ole olnud lapse kõrval, siis ei tähenda see seda, et ema või isa poleks üldse olemas olnud. Ema ja isa on ainult sõnad, millele on oma tähendus antud, kuid seda nime kandvatelt inimestelt oodatakse vastamist parameetritele - see on kitsaskoht, mis saab takistuseks ja tõestuseks, et hinnata Ema ja Isa nime kandavaid inimesi.

Haiget saanud lapse sees elab uskumus - "Kui mina olen olemas, kuid ema või isa ei ole minuga, siis järelikult olen mina vähem ja väärtusetu." Ennast oma elu ohvrina tundes ja sellest solvudes usub laps, et tema vanemad on talle võlgu kõik selle, mis temal on kunagi saamata jäänud - see on tema sisemine otsus, et vanemad on süüdi - sest keegi kusagil peab olema süüdi ja võtma vastutuse selle eest, et lapse elu on olnud just selline, aga mitte teistsugune. See oleks pidanud olema ilusam, parem ja õnnelikum - täiuslikum. Miks toodi laps siia maailma, kui temale ei antud kõike? Laps ise tuli siia selleks, et tema ise saaks oma elu elada.

Lapse sees käib kaasas solvumisest kantud uskumus - "Kui mina oma olevikus oleksin saanud, siis oleksin võtnud oma ema ja/ või isa vastu." Kuid laps ei vaata tagasi ega endale otsa - tema sai juba - tema sai oma Elu läbi ema ja isa - see oligi parim võimalik, mille tema vanemad said temale anda - kogu särava maailma võtme - tema enda selleks, et tema saaks maailma sees olemas olla.

Loe veel

Lapsel on valus, kui tema aeg pole olnud ema või isaga ühine - meie aeg - sest vanem oli puudu sealt, kus ta pidi olema - oma lapse kõrval, nähtavalt. Teadmine ja mõistmine, et vanem andis täpselt ja ainult selle, mida tema sai lapsele anda - laps on täna, siin ja praegu olemas - see on tõsi. Last ei oleks ilma temata. Aus tunnistus iseendale ongi see läbi mille võetakse, andes isale ja emale endas koht, oma ema ja isa enda sees vastu - armastades iseennast ja armastusega vastuvõttes iseendana olemas olemist.

Laps usub, et tema on oma vanemate oma, sest ta on nende looming. Laps hindab ennast selle järgi, kui väärtuslikuks peavad teda tema vanemad. Laps vaatab, kas ja kuidas tahavad tema vanemad teda omada ja hoida. Laps tahab, et teda omataks ja hoitaks selliste tundemärkide järgi, mille tähendust ta mõistab ja ise väärtuslikuks peab. Laps usub, et ta on väärtuslik, kui vanemad hoiavad teda selliselt nagu tema ise seda teeks, kui ta oleks enda oma. Kuid isa ja ema ei ole tema, nad on täiesti teistsugused oma näoga inimesed. Laps ei pea ennast väärtuslikuks, kui see, kelle looming ta on ei tunnista teda omaks ega võta teda vastu st ei taha omada ega hoida - kui looja ei hinda oma loomingut, siis järelikult pole tulemus olnud väärtuslik.

Kelle looming on üks laps, üks inimene - ta on iseenda loome tee. Kui vaadata oma aja sees ringi, siis on ühe lapse kõrval erinev hulk teisi inimesi, kes kõik, vähemal või rohkemal määral, nö kasvatavad, juhendavad või saadavad teda. Last võib drillida, teda saab hirmutades ja armastades suunata, kuid see, milline ta tegelikkuses on - on tema enese loominguline interpretatsioon iseendast.

Inimene on oma loomuselt mugav, sest tal on olemas ema ja/ või isa, kes täidavad tema vajadusi, kelle kohustus on teda hoida, sest nad omavad teda ja tema saab ennast õigustada ning leida vanemates süüdlased siis, kui tema elu ei ole selline nagu tema seda tahaks või ta usub, et see võiks/ peaks olema. On antud ja on saadud, peaks olema tänu ja koha andmine. On kohustused ja on tänuvõla küsimine ja/ või maksmine.

Ühe inimese teekond on üks lugu, täis erinevaid lugusid. Ühe hinge teekond on täis erinevate inimeste lugude lugusid. Kui mees ja naine andsid ühiselt lapsele elu, siis oli see üks lugu, mis võib saada läbi, kuid võib jätkuda siis, kui mees ja naine valivad olla isa ja ema. Isa ja ema on kuvandid ja osa elust, mida laps tahaks nähtavalt omada, et olles osa tervikust olla ise tervik. Laps tahab, et tal oleks olemas need, kes peaksid ühel lapsel ja inimesel olemas olema - isa ja ema. Ühe inimese teel on palju erinevaid lugusid ja erinevaid inimesi teda saatmas. Mõnel on mitu isa nime kandvat meest, kuid teisel ei pruugi mitte ühtegi olla - see on elu.

Öeldes, anna oma emale ja isale koht enda sees ja seljataga, tahab inimene luua endas pildi sellest protsessist, kuid selleks vajab ta kujutlust emast ja isast. Kuid, kuidas anda troon sellele, kes ei ole olnud see, keda tahetakse, vaid on see, kes ta tegelikult oli ja on. Inimene tahaks, et tema südames ja seljataga olevad isa ja ema, oleksid isa ja ema, kuid kui neile mõistetele ei saa anda soovitud tähendust, anda õiget nägu ega sisu, kuidas siis teha see samm ja võtta nad endas vastu.

Öeldes endale - minu seljataga seisavad mees ja naine - saabub rahu ja vabanemine, sest igal mehel ja naisel oma oma lugu ja tee. Iga inimese seljataga seisavad mees ja naine, kes andsid ühiselt kolmandale elu - see on energeetiline side läbi aja, milles voolab AEG nii, et moodustub IGAVIK.

Autor: Marianne Umborg

Allikas: https://marianneannemariblogi.blogspot.com/

Loe lisaks: Kõik saab alguse lapsepõlvest

Avameelne arvamus: laste loksutamine erinevate kodude ja perede vahel võtab lapselt viimsegi turvatunde

Suguvõsa seadused: pere vägi kui nähtamatu tugi

KOMMENTEERI!