Avatud südamega kuulamine on armastuse väljendus


Avatud südamega kuulamine on armastuse väljendus
Foto: depositphotos.com

Praegust ajalooperioodi nimetatakse tähelepanu hajutamise ajastuks, ärevuse ajastuks ja infoajastuks. Sõltumata terminist, mida kasutame, on selge, et meie tähelepanu on aina suurema surve all. Selles lõputus turundamise ja suhtekorralduse maailmas oleme unustanud, kuidas olla tõeliselt ja siiralt huvitatud teisest inimesest. Selle asemel on meil igal kohtumisel süda suletud ja kindel kava laual. Meie suhtlemine on enesekeskne, kuulame ainult seni, kuni saame teada, mida teine meie heaks teha saaks, selle asemel et kuulata ja avastada teist inimest tõeliselt.

"Kuidas kuulan ma teisi? Nii nagu igaüks neist oleks mu õpetaja, kes ütleb mulle oma viimased väärtuslikud sõnad." Hafiiz

Olin kahekümnendates aastates, kui üks mu sõbranna sai oma vanatädilt, kes oli juba üle üheksakümne, kingituseks märkimisväärse rahasumma. Tädi ulatas suure tšeki ja vaatas talle sügavalt silma. "Pea meeles, kullake," ütlesta vaikselt ja kindlalt, "suurim kingitus, mida saad kellelegi teha, on kuulata teda täie tähelepanuga. Ära kunagi alahinda seda, kui oluline on teisi ära kuulata."

Alguses ei pööranud ma siit ilmast lahkuma valmistuva vana naise sentimentaalsetele sõnadele kuigi palju tähelepanu. Aga mõne nädala möödudes olin ma imestunud, millise muutuse oli see esile kutsunud minu sõbras, kes püüdes austada oma tädi, muutus palju rahulikumaks ja keskendus nüüd iga kord inimesele, keda ta parajasti kuulas. Mulle tundus, et teised hindasid teda nüüd eriti ja tahtsid temaga koos olla ning ka ta ise oli muutunud palju rahulikumaks ja õnnelikumaks.

Seotud lood:

Kui ma märkasin, et ka mina ise naudin väga tema uut lahkemat olekut, hakksin ka ise sellesse päriselt uskuma. Hakksin uurima kuulamise kunsti. Humorist Erma Bobmbeck ütles kord: "On väga kummaline, et tänapäevases arenenud kommunikatsiooniühiskonnas on meil sageli puudu just kuulajatest." Maailmas toimub hetkel korraga väga palju ja seetõttu on meil raske keskenduda teistele. On oluline, et püüaksime aru saada asjadest, mis meid mõjutavad, isegi kui see on sama hea, nagu kala püüaks aru saada, mis asi on vesi. Praegust ajalooperioodi nimetatakse ka tähelepanu hajutamise ajastuks, ärevuse ajastuks ja infoajastuks. Sõltumata terminist, mida kasutame, on selge, et meie tähelepanu on aina suurema surve all.

Rebecca Shafir kirjutab oma raamatus "Zenilik kuulamine", et aastal 1991 ründab meie meeli päevas kuus korda rohkem reklaami kui aastal 1971. Ühe päeva jooksul saame me sama palju informatisooni kui sada aastat tagasi elanud inimesed ühe kümnendi jooksul. Mõeldes sellele, kui sageli meid tänapäeval katkestatakse, kui suuri teadmisi meilt oodatakse ja kui erinevatesse suundadesse meid tiritakse, siis on arusaadav, et sageli me ei kuula teisi ja lülitame end välja. Peame endalt küsima, mis juhtub meie kokkukuuluvustunde ja üleüldise emotsionaalse heaoluga, kui lülitume niiviisi välja ja ei kuula enam üksteist?

Miljonid inimesed võtavad igapäevaselt retseptiravimeid, et vähendada madalat enesehinnangut ja üksindustunnet. Kuigi rohtudel võibki alguses olla leevendav mõju, ei saa ma ikkagi esmalt küsimata jätta, kustkohast tuleb kogu see kollektiivne ärevus ja kurbus? Tahan mõista, milline sügavam tähendus on meie kollektiivsel hirmul ja kannatusel. Võib-olla tahavad need tunded meile mõista anda midagi meie eluviiside kohta. Võib-olla peaksime kuulda võtma seda hõimu appikarjet kui tagasisidet selle kohta, kuidas meil tegelikult läheb.

USAs on kõige suurem sotsiaalne probleem üksildus, seega on näha, et meie kiire ja katkendlik suhtlemisviis ei rahulda nähtavasti inimsüdames peituvaid vajadusi. Oma kiirustavas püüdes lükata jõuga oma elujõge edasi, et teha aina rohkem, saada aina enamat ja olla ise midagi veelgi enamat, oleme tugevalt alahinnanud meie lihtsat vajadust inimliku läheduse järele. Kõike seda tehes oleme unustanud, kui nauditav on tempot alla võtta, kellelegi silma vaadata ja head lugu kuulata. Me keelame endal kergendada oma südant lihtsalt jagades ausalt oma muresid silmast silma vestluses kellegagi, kes tõesti hoolib ja tahab teada. Igatseme leida hingesugulast, seda ühte inimest kogu maailmas, kes inspireerib meid aega maha võtma, et seda kõike kogeda. Aga mis siis, kui igalühel on mitu "hingepartnerit", nagu Thomas Moore oma raamatus "Hingesugulased" arvas? Mis siis, kui igalühel, kellega täna kohtute - kolleegil, pereliikmel, naabril, isegi võõral, kellest möödute tänaval - on teile tõeline kingitus ja teie ülesandeks on pöörata neile kõigile piisavalt täehelepanu, et seda vastu võtta? Selles lõputus turundamise ja suhtekorralduse maailmas oleme unustanud, kuidas olla tõeliselt ja siiralt huvitatud teisest inimesest. Selle asemel on meil igal kohtumisel süda suletud ja kindel kava laual. Meie suhtlemine on enesekeskne, kuulame ainult seni, kuni saame teada, mida teine meie heaks teha saaks, selle asemel et kuulata ja avastada teist inimest tõeliselt.

Me ei kuula, et mõista teist inimest, vaid pigem selleks, et aru saada, kuidas teda enda huvides ära kasutada. Mitte selleks, et õppida, vaid püüdes tuvastada, mis meile rääkija juures ei meeldi. Mitte uudishimust, vaid soovist anda nutikaid vastuseid. Otsustame keskmiselt esimese viieteistkümne sekundi jooksul, kas see inimene on meie aega ja pingutust väärt. Seega kõnnime valivalt ringi, suletuna enamusele inimestest, keda kohtame.

Pole ka ime, et nii paljud on üksildased. Pole ime, et retseptide hulk, millega määratakse antidepressante sotsiaalse ärevuse puhul, on meeletult kasvanud. Paljud meie seast kõnnivad ringi tundega, et nad peavad ennast iga kord müüma, kui igatsevad lihtsalt inimlikku kontakti. Kui tahame elada hingestatult ja tähendusrikkalt, siis on meil vaja teadlikult tempo maha võtta, loobuda oma varjatud plaanidest ja arendada oskust keskenduda teistele, püüdega neid mõista. On vaja elutervet uudishimu teistsuguste mõtteviiside suhtes. Peame end avama teistele ja sellele, mis neil on meile õpetada. Peame õppima olema kuulamisprotsessis, selle asemel et pidevalt keskenduda lõpptulemuse kasulikkusele.

Tõeline kuulamine tähendab tegelikult seda, et anname teisele inimesele oma jagamatu tähelepanu, ilma et suruksime talle peale oma soove, ja see vajab tõenäoliselt pisut harjutamist. Niiviisi suuremeelne olles annate teistele võimaluse olla täpselt see, kes ta on. Kui olete meisterlikult omandanud kuulamiskunsti kogu oma kehaga, tunnetades ka rikkalikku väljaütlemata allteksti, siis olete avastanud läheduse lätete võtme. Tegelikult on kuulamine armastuse väljendamine.

Harjutus

Täna teen teile ettepaneku pöörata tähelepanu teie enda varjatud eesmärkidele, mis teil teisi kuulates on. Sel viisil viite märkimisväärselt alla oma suhete kvaliteeti, ega lase ka teistel üle anda teile tõelisi kingitusi - armastust ja hoolivust. Vaadake läbi järgnev nimekiri ja proovige määratleda ära need teemad, mis teiega teisi kuulates haakuvad.

  • Kritiseerin kõnelejat.
  • Kritiseerin ennast.
  • Mõtlen sellele, kuidas peaksin vastama.
  • Püüan jätta endast head muljet.
  • Mõtlen kindla tulemuse peale.
  • Olen kaitsepositsioonil.
  • Püüan tõestada, et kõnelejal pole õigus.
  • Püüan tõestada, et minul pole õigus.
  • Kogun tõendust, et mul on õigus.
  • Olen hõivatud enese kaitsmisega.
  • Muretsen oma välimuse pärast.
  • Püüan juhtida vestlust teatud radadele.
  • Püüan lahendada probleemi, mida tajun.


Kasutades seda nimekirja inspiratsioonina, kirjutage oma päevikusse vastus järgmisele küsimusele: Mis minuga toimub, kui ma teisi kuulan?

Praktiline ülesanne

Püüdke täna vähemalt ühe vestluse jooksul teadlikult aeg maha võtta ja teist inimest täie tähelepanuga kuulata. Pange tähele, kas teil on mingeid isiklikke varjatud eesmärke teda kuulates. Kui avastate mõne, siis püüdke sel minna lasta ja keskenduge jälle sellele hetkele koos selle inimesega, kes teiega räägib. Pingutage täna, et olla ühenduses nendega, kes on teie ümber ja proovige leida igast kohtumisest üks kingitus.

Allikas: Katherine Woodward Thomas "Kuidas leida seda õiget", kirjastus Pilgrim

Loe lisaks: Vaid vaikuses saame puudutada oma hinge

Üksi olemine võimaldab olla hetkes ja end paremini tundma õppida

Üksildus: märka teist inimest enda kõrval

Elu ei mõõdeta mitte hingetõmmete, vaid nende hetkede järgi, mil hing kinni jääb

KOMMENTEERI!