Viktoria Raidos: perekonnas olgu esikohal mees ja naine, seejärel nende suhe ja alles siis lapsed


Viktoria Raidos: perekonnas olgu esikohal mees ja naine, seejärel nende suhe ja alles siis lapsed
Foto: depositphotos.com

Abielupaar on meheliku ja naiseliku alge liit. Mõistagi peavad nendevahelised suhted olema rajatud vastastikusele armastusele, nii vaimsele kui ka füüsilisele. Ilma armastuseta pole ka perekonda ennast, see on peamine vahend, mis kaitseb negatiivsete välismõjude eest. Ilma armastuseta võib mis iganes perekonda kergesti rünnata ning lahkhelisid ja tülisid põhjustada. Seetõttu tuleb mitte ainult püüda armastust hoida, vaid ka innukalt selle tugevdamise nimel tööd teha.

Armastus nagu iga energia ei saa olla pidevalt ühesuguses olekus ja kui see ei muutu tugevamaks või ei teisene, siis ta kahaneb. Perekonnas peavad rollid olema selgelt jaotatud ja nii, et need sobiksid kõigile. Kui keegi ei ole oma staatusega nõus (isegi mitte vaikides), siis on see viitsütikuga pomm, mis ootab mistahes ajendit, et lõhkeda.

Tavaliselt on perekonnas tahtekeskus, kelleks on keegi konkreetne inimene. Traditsiooniliselt arvatakse, et sellise tugeva tahtega keskuseks peab olema mees.

Energiatasandil on mehe ja naise keha erinev. See mõjutab nende bioloogilisi ja psühholoogilisi omadusi ning määrab nende tegevuse. Kui mehe ja naise tegevuste jaotumist tugevalt häirida (mehe jaoks tähendab see, et ta tegeleb naise töödega ja käitub nagu naine, ja naise jaoks vastupidi), siis võib see põhjustada mitte ainult perekonna energiaringluse, vaid isegi füüsilise organismi talitluse rikkumist, näiteks tekivad naisel hormonaalsed häired ning ta ei ole võimeline rasestuma ja sünnitama.

Seotud lood:

Algselt on mees looja, tema peamine roll on millegi uue loomine. Tema energiat tuleks kulutada kõige tähtsamatele asjadele ja perekonna sidemetele ümbritseva maailmaga: kaitsmisele, elatise teenimisele, ühiskonnas positsiooni saavutamisele. Mees peab ennast täiustama selles, mis teda paelub ja oma ülesanded tegelikus maailmas teoks tegema. Meesenergiat iseloomustavad teatud sööstud, mehel on raske teha pidevalt üht ja sama, tegeleda üksluise ja monotoonse tööga - sellisteks tegevusteks on vaja naisenergiat. Arhetüüpne mehe toiming on vägitegu, mille teostamiseks peab ta kogu oma jõu kokku võtma ja pärast puhkama, et koguda jõudu järgmiseks meheteoks.

Sümboolselt on mees seadus ja seetõttu on oluline, et just tema võtab perekonnas vastu otsuseid, mida ülejäänud pereliikmed tingimusteta tunnustavad. See on oluline mitte ainult õige energiavoo säilitamiseks perekonnas, vaid ka õige ja positiivse maailmatunnetuse kujundamiseks lastes. Isa peab olema laste jaoks mõistuse ja jõu kehastus.

Traditsioonilises ühiskonnas eksisteerib jaotumine emalikuks ja isalikuks kasvatusviisiks: ema peab aktsepteerima oma last sellisena, nagu ta on, temast vaimustuma, isa kohus on luua talle mõistlikud reeglid ja tagada väline kaitse. Kui laps kasvab tundega, et tema isa on nõrk ja austust mittevääriv inimene, on tal raske uskuda mõistuspärase eksistentsi enda võimalusse, sellesse, et elul on mõte ja et turvalisuse seisund on teostatav. Et suureks saades ei peaks pidevalt maailmaga võitlema ja igasuguseid katsumusi eluteel läbima, peab laps austama oma isa ning õppima temaga suhtlemise varal nõustuma teatud piirangute ja reeglitega. Mõistagi peab isa ise sellele rollile vastama, suutma enda peale loota ja mitte oma probleemides teisi süüdistama, olema võimeline oma sõnade eest vastutama. Eriti oluline on see lastekasvatamisel. Kui naine märkab mehes kahtlusi ja ebakindlust otsuste vastuvõtmisel, on ta võimeline teda mõistma ja andestama, kuid laps võib kasvada tundega, et isa, järelikult ka mitte ühegi teise täiskasvanu sõna ei tähenda midagi. Näiteks ei tohi ühel päeval lapsele midagi lubada ja teisel päeval sama asja eest karistada. Last ei ole vaja pidevalt karistamisega ähvardada, ent seejuures seda ka mitte tegemata jätta. Laps peab tundma ja seejärel ka aru saama, et tema suhtes tehtud otsused ei lähtu hetketujust ja karmusest, vaid mingist mõistuspärasest plaanist. Isasse austava suhtumise esimene eeskuju peab olema ema, naine. Kui ta ei austa oma meest, kritiseerib teda pidevalt ning on vastu tema arvamustele ja otsustele, teevad lapsed sama, vähemalt mõtetes.

Pärimuskultuuris oli vanematel keelatud laste juuresolekul tülitseda, nad pidid teineteise autoriteeti nende silmis pidevalt tugevdama. Lisaks eksisteeris teatud hierarhia: kui laps tahtis isalt midagi küsida, siis pidi ta kõigepealt pöörduma ema poole ja naine edastas tema soovi isale. Algselt on naise roll hoida ja säilitada seda, mida mees on loonud, äratada ellu tema teooriad ja kavad. Ta on looja muusa ja ka tema jünger. Tema energiat tuleb kasutada igapäevasteks töödeks, eluruumide sättimiseks, laste kasvatamiseks, lahkhelide leevendamiseks ja ennekõike perekonnas harmoonilise emotsionaalse õhustiku loomiseks.

Naise jaoks on kõige tähtsam armastus. Naise armastuse jõul on perekonnas tõesti määratu tähtsus, ilma selleta on mehel väga raske maailmas täisväärtuslikult tegutseda, ta võib saada hävitajaks või surra liiga varases eas. Naise armastus võib mehele olla suunatud mitte ainult südame, vaid ka mõistusega. Sageli väljendub see mehe soovis tegutseda ja midagi saavutada ning uutes võimalustes selle jaoks. Naisel on võime mehe psüühikat programmeerida, kuid selle võimega peab olema väga ettevaatlik. Naise peamine tööriist on emotsionaalsete kujundite (unistuste, soovide) mõtteline loomine, mis kujundab tegelikkust. Oma armastuse ja imetlusega peab naine innustama meest arenema, aga see ei tohiks olla egoistlik armastus, mis tahab alistada teise inimese tahet ja sundida teda toimima nii, nagu tema arvates on õige. See peab olema armastus, mis on täis usaldust mehe vastu ja valmis vastu võtma kõik tema ideed, ka sellised, mis esmapilgul veidrana tunduvad. Naise jaoks on väga oluline aktsepteerida oma mehe maailmavaadet, tema elufilosoofiat ja vaimseid teadmisi, suurendades seeläbi mehe usku endasse ja seega ka tema jõudu.

Abielludes seob naine oma elu mitte ainult mehe enda, vaid ka kogu tema suguvõsaga, seega peab ta heaks kiitma ka kogu tema suguvõsa maailmavaate. Kodukolde hoidjana peab naine olema võimeline ühendama ja lähendama kahte suguseltsi, enda ja mehe oma. Oleks vale arvata, et pärast pulmi läheb naine täielikult mehe perekonda. Loomulikult jääb ta oma suguvõsa järeltulijaks, jätkab selle liini ja on sunnitud lahendama omaenda suguvõsa probleeme ja ülesandeid. Abikaasa suguvõssa kuulub ta esiteks järeltulijate emana ja teiseks selle üldises ajaloos osalejana, mistõttu on tal suguvõsa enda loole väike mõju. Näiteks kui mehe suguvõsa pojad valivad endale ühtelugu abikaasadeks võimukaid naisi, kes nende elu rikuvad, siis ei saa naine lihtsalt otsustada, et tema küll selliseks ei muutu: olukord ise surub teda pidevalt sellesse rolli, kui teadlik iganes ta ka pole. See on mehe suguvõsa probleem ja lahendada saab seda ainult mees ise. Ehkki naine saab ja peabki teda selles aitama, ei suuda ta tema eest seda probleemi lahendada.

On võimalik, et patriarhaalse ühiskonna kriisi põhjustaski arvamine, et abielunaine lahkub omaenda suguvõsast täielikult mehe omasse. Tegelikult kuulus naine ka tema enda suguvõsasse (näiteks oli naise jaoks kohustuslik mälestada mitte ainult mehe, vaid ka tema enda esivanemaid, lisaks kutsuti teda isanime järgi). Kuna aga suguvõsa vaimu jaoks on väga oluline tähelepanu ja lugupidamine, siis kahandas see olukord tugevalt abi, jõu ja energia hulka naissoost järeltulijale, kes abielludes muutus otsekui "mitte meie omaks".

Abielunaisele on energiat aga väga vaja, sest ta peab olema oma mehe ja laste energiaallikaks. Seetõttu peab ta oskama korvata seda energiat mitte ainult oma ja abikaasa suguvõsadest, vaid ka muudest allikatest. Naine peab olema iseseisev, oskama nautida elu hoolimata probleemidest, mis tal konkreetsel hetkel tekkida võivad. Ta peab tegelema oma lemmiktöödega, realiseerima oma andeid, mis täidavad teda rõõmu ja energiaga. Kindlasti ei tohi see toimuda peret kahjustades.

Perekonnas on naisel oluline jälgida oma energia jaotamise õiget järjestust: esimesele kohale peab ta asetama iseenda ja oma armastatud mehe, teisele tema loodud keskkonna, kodukolde ja harmoonilised suhted ning kolmandale lapsed. Kui seda järjestust rikutakse ja näiteks lapsed hõivavad esikoha, on pere õige energiavoog häiritud ja selle all kannatavad kõik, sealhulgas ka lapsed.

Kui juhtub nii, et naisel armastatud mees puudub, peab ta rajama armastuse ruumi iseenda ja arhetüüpse mehekuvandi vastu üldiselt, siis ilmub tema ellu ka reaalne mees. Armastust, millele mees ei vasta, ei pea oma lapsele suunama: on selge, et kui laps on sunnitud mängima rolli, mis ei ole talle omane, ei saa sellest midagi head tulla.

Kui laps kasvab ilma isata, peab ta teadma vähemalt tema nime: siis on lapsel võimalus üles ehitada õige perestruktuur ja leida oma koht maailmas.

Üks keerulisemaid küsimusi tõelise naiselikkuse ja naiseliku jõu kohta on, et kust seda saada ja kuidas seda õppida. Vastan, et oma suguvõsast. Ühenduse kaudu oma naissoost esivanematega saab õppida ehtsat naiselikkust, naiseelu loomust ja harmooniat, mis oli omane mitte ainult pärimuskul-tuuri naistele, vaid ka neile, kes andsid meile üle oma geenid, neile, kellest me pärit oleme. On ju igas suguvõsas mõned traditsioonid ja saladused, mida antakse edasi põlvest põlve, sealhulgas ühelt naiselt teisele. Isegi kui see üleandmine on kunagi katkenud, mida juhtub tänapäeval sageli, siis on sinu ülesanne see taastada. Samamoodi on mehelikkuse ja tõelise meheliku jõuga: mees peab pöörduma esivanemate kogemuste poole, et saada aru, milline mehelik käitumine oli omane tema suguvõsale.

Paljudes pärimuskultuurides eksisteeris jaotumine mehe ja naise mõjusfääriks mitte ainult olmelisel, vaid ka vaimsel tasandil: mehed pidid teenima esivanemate, suguvõsa asutajate (suguvõsa mütoloogilise rajaja, sageli selle tootemi) pärandit ning naised kodu ja perekonna kaitsjate pärandit. Tavandinukkudega, mis kujutasid konkreetseid surnud esivanemaid, võisid vastastikku suhelda ainult naised, nemad pidid kummardama peret kaitsvaid vaime.

Autor: Viktoria Raidos

Allikas: Viktoria Raidos "Esivanemate pärand", kirjastus Pilgrim

Loe lisaks: Suguvõsa seadused: pere vägi kui nähtamatu tugi

Tasakaal perekonnas algab tunnete lubamisest

Kõik saab alguse lapsepõlvest

Selgeltnägija Viktoria Raidos: kolm reeglit, mille vastu ei tohi suguvõsas eksida

KOMMENTEERI!