Tom Valsberg: kui palju on vaja protsessida? Nii palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik!


Tom Valsberg
Tom ValsbergFoto: Taavi Arus

Olen märganud, et inimsuhetes on palju pinget, kuna pidevalt käib mingi protsess ja lõputu asjade klaarimine. Eriti paarisuhetes, sest me tahame ju, et meie kaaslane oleks kõige vingem, puhtam ja ägedam. Me tahame suhet, mis oleks täiuslik ja puhas, seepärast peab pidevalt ju kraamima. See olukord meenutab mulle natuke koroonahulluse debiilset kätepesemist ja kõige steriliseerimist. Kõik peab olema täiesti puhas! Koguaeg! Seepärast peseme kaheksateist korda päevas käsi! Niipea kui märkame, tolmukübet õhus lendamas, siis kohe tolmuimejaga kallale! Midagi musta ei tohi kuskil olla, ei ühtegi bakterit, ühtegi vale sõna, ühtegi energeetilist ebakõla, ühtegi viga, ühtegi hooletult tehtud tegu! Kui näeme teise suunurgas mingit hommikusöögist järgi jäänud toidujääki, siis lendame kohe luba küsimata peale ja hakkame seda vägisi nuustikuga maha nühkima!

Nüüd kui me kõik vaimsusega tegeleme, tahame ju ebakõlasid mitte lihtsalt üle lasta, vaid pidevalt kõik ära klaarida, areneda, vigu parandada ja kasvada. Eriti targad oleme me muidugi teise kasvatamises ja arendamises. Palki enda silmas ei näe aga imepisikest pindu teise tagumikus küll, seda tuleb kohe torkima hakata.

Avastatakse teises midagi, mis pole päris puhas, mis pisut närib, mis ta ütles vale energiaga või mitte kohal olles ja hakatakse kohe teist halastamatult piiderdama. Kasvõi teel õhtusöögile või kontserdile või mingil muul ilusal hetkel. Jooksupealt, luba küsimata. Midagi tuleb üles, hakkame aga teisele hagu andma! Teise ego peegeldama, puhastama, kraamima seda, mis meid häiris ja mis pole puhas. Ilusast hetkest saab mingi ego killimise protsess, mis loomulikult rikub ära ruumi ja meeleolu. Kergusest sai kangus! Siis jõuad õhtusöögile ja selle asemel, et nautida õhtut ja tähistada, oled jälle mingis protsessis, kõht krampis. Tegelikult tahtsid ju täna vabalt võtta, tähistada elu ja lihtsalt mõnuleda ja chillida.

Seotud lood:

Kui me võtame mõttelaadi, et probleemidega tuleb tegeleda alati kohe, siis palju õnne! Kui sul puudub võime luba küsida, aega valida, edasi lükata, siis sa rikud ära väga palju ilusaid hetki. Iga asjaga tuleb jah tegeleda, ja üldreegel on endiselt, et kui tuli üles, siis klaarime kohe ära, aga tuleb osata teha erandeid ja jälgida, mis energia praegu on, mis olukorras ja ruumis me praegu oleme. Tuleb osata luba küsida, kas teine üldse tahab, et sa teda praegu torgiks ja õpetaks. Eriti tuleb neid erandeid teha, kui protsessid hakkavad nii tihti üles tulema, et kogu elu ongi üks paganama protsess.

Kriitilisel ajal tuleks võtta päevas paar tundi konkreetse protsessimise aega ja ülejäänud osa ajast hoopis chillida, keskenduda positiivsele, üksteist kiita, mõelda kõigele, mille üle saab olla tänulik ja tegeleda argiste rõõmudega. Muidu sa lihtsalt upud protsessi sisse ära ja elurõõm kaob totaalselt. Kui midagi tuleb jooksvalt üles, siis küsi teiselt arvamust, kas praegu on hea aeg, et sellega tegeleda? Kui sa arvad et pole, siis pane kirja ja too see esile siis, kui selleks on valitud õige aeg, mitte lambist siis kui sulle pähe tuleb, sest sa ei suuda oma emotsioone tagasi hoida ega mõista, et kõike saab, aga igaks asjaks on oma sobiv aeg!

Nõnda nagu ei saa samal maalapil samal ajal kartuleid kasvatada ja jalgpalli mängida, ei saa sa samal ajal elu kergelt elu nautida ja ego grillides protsessida. Isegi kui sul on kõige ilusamad meetodid protsessimiseks on see üldiselt egole ebameeldiv, vajab kannatlikkust, kaastunnet ja selleks tuleks võtta kenasti eraldi aeg, teha see ära, panna punkt ja minna tagasi kergusesse. Vahel võib lihtsalt üle lasta, mitte teha kärbsest elevanti, teisele andestada ja mõista, et teine on tegelikult superäge ja täiesti piisav olenemata sellest, et ta vahel midagi veidrat teeb või ütleb. Isegi siis kui ta ütles midagi, mis sind õrnalt riivas või mis polnud päris puhas. Vahel on eluterve öelda: "Kuule, see mis sa ütlesid, tundus pisut veider aga tead, tegeleme sellega hiljem. Ma armastan sind ja naudime täiega seda mõnusat õhtut!"

Ja kurat, meie alateadvus on ju lõputu! Meie minevikus on lõputult detaile, mida puhastada ja kui me iga asja peale hakkame jooksvalt teist või kasvõi isennast torkima, siis on see hinge närimine. Kui liiga palju kellegi hinge närid, siis lastakse varem või hiljem jalga. Ajud kärssavad läbi. Tekib ülekoormus, pidev pushimine ja selline tunne, et koguaeg on mingi kuradi protsess. Ei sa rahus hingata. Ei tohi ühtegi viga teha. Peab olema koguaeg täiuslik ja ei tohi teha kunagi midagi, valest energiast või ebamäärasest kohalolust.

Kui sul on võime teisele märku anda oma tähelepanekust nii, et teine ei saa haiget, ei tõmbu krampi, ei võta isiklikult, siis võid loomulikult seda teha. Vägivallatu suhtlemise meetodeid kasutades on see täitsa võimalik ja mingid eriti teadlikud paarid võivad sellisel tasemel täiesti toimida ja täiesti jooksvalt asju välja tuua. Aga see on juba päris kõrge tase, kus enamus meist veel ei ole. Mulle meeldib väga, mida ütles Matt Kahn. "Kui sa ütled või väljendad midagi teisele nii, et selle tulemisel teine saab pihta, riivata või tõmbub krampi, siis SEE POLNUD ABIKS!" Not helpful! Isegi siis, kui see on sinu arvaates TÕDE! ✣ Truth without compassion is brutality! Not helpful.

Mida iganes sa teed oma soovist teist aidata, aga tulemus on see, et teise ego sai pihta ja ta tõmbus eemale, siis sellest pole tolku. Kõike on võimalik väljendada kergelt, kaastundega sellisel viisil, et teine tunneb, et temast hoolitakse, ta ei saa haavata saada, kui sa teda samal ajal hoiad. Nii ta taipab oma ebakõla ja tahab seda ise väga muuta. Saab väljendada end nii, et väljendad ainult enda tundeid ja võtad vastutuse täielikult enda tunnete ja kogemuse eest ilma teist süüdistamata, hukka mõistmata, ilma talle negatiivset energiat tagasi saatmata, isegi kui miski, mida tema tegi, sind kuidagi riivas! Leia see viis üles!

Elu on mäng ja kõige olulisem mängimise juures on ikkagi selle nautimine. No miks sa peaksid üldse mängima, kui äge ja mõnus ja põnev ei ole? Lapsed ei mängi ju mänge, mis neid kannatama või pidevalt sitasti tundma panevad. Miks meie siis arvame, et me peame täiskasvanutena mängima mingit pidevat pinget tekitavat lõputut protsessimise mängu. Mineviku mustrid, lapsepõlvetraumad ja kui nendest veel ei piisa, siis torgime veel eelmiseid elusid ka.

✦ Igal asjal peab olema tasakaal ja mina valin elada elu, kus on max 5 % protsessimist ja 95% nautimist, mängimist, huumorit ja tähistamist! Ilmselt varsti muudan selle ära 1% vs 99% peale.
✦ Iga hetk on valik!
✦ Vali kergus!
✦ Vali andestamine!
✦ Vali huumor!
✦ Vali õige aeg, millal probleemidega tegeleda!
✦ Vali kõige ilusam viis, kuidas midagi väljendada.
✦ Kuula ruumi, austa ruumi, väärtusta olukorda.
✦ Iga asja jaoks on õige aeg! Mis aeg praegu on?
✦ Küsi luba enne kui teist kommenteerima, parandama või piiderdama hakkad.
✦ Vali, et vahel on sul täitsa täitsa pohhui, kui keegi midagi jaburat teeb või ütleb. Eriti kui see on sinu kaaslane. Naera selle üle, kui totter ta võib vahel olla ja mõtle selle peale, kui palju sa teda tegelikult armastad ja kui tänulik sa oled, et ta sinu elus on koos oma ägeduse ja sõgedusega.

Kui palju on vaja protsessida? Nii palju kui vajalik, nii vähe kui võimalik!

Allikas: Tom Valsbergi Facebooki leht

Tom Valsberg on muusikust maailmarändur ja raamatute "Kuidas rännata ilma hirmuta" ja "Eluterve pohhuist" autor.

KOMMENTEERI!