Miks on nii väga raske öelda teisele inimesele, et ma armastan? Vastuse leidmiseks on vaja vaadata minevikku. Meil poleks lähisuhetes raskeid katsumusi, kui meil poleks kaasas oma vanemate mustreid. See ei tähenda, et me vanemad teeksid midagi valesti või meie teeksime midagi valesti. Samuti ei tähenda see seda, et meie vanemad ei armastaks meid või meie ei armastaks oma vanemaid. See muster kannab sadade eelnevate põlvkondade arusaamu.
Armastuse väljendamine ei ole olnud meie kultuuris olulisel kohal. Meil on vaja vabaks anda oma vanemate arusaamad ja hakata elama oma tõekspidamiste järgi. Me saame seda kivistunud mustrit ainult ise muutma hakata.
Üks naine, kes kannatab oma mehe despootlikkuse ja vägivalla all, ei näinud seost oma olukorra ja lapsepõlve vahel. Kui ma küsisin, kas teda karistati lapsepõlves füüsiliselt, vastas ta eitavalt. Natukese aja pärast lisas ta, et vist ikkagi karistati. Kui ta mõnda aega enda sees uuris, leidis ta, et karistati palju. "Kes viis tavaliselt karistuse täide?" küsisin mina. "Isa," oli vastuseks. "Jah, mu isa oli täpselt selline, nagu mu mees praegu," ütles naine kurvalt. Kas tõesti jääb selline seos inimesel endal märkamata? Jah. Selleks, et ellu jääda, mäletame valikuliselt, et poleks liiga valus. Lapsed loovad endale ellujäämisstrateegiaid. Kes võtab hirmu, kes häbi, kes viha. Paljud proovivad olla nähtamatud ja mitte kellelegi silma torgata. Väga paljusid aitab elust läbi vana hea tublidus ja teistele meele järgi olemine. Strateegia on aidanud meil ellu jääda, kuid segab terve ülejäänud elu meil olemast see, kes me tegelikult oleme. Strateegia mõjutab meie otsuseid, valib ja väldib vastavalt valusale kogemusele. See jääb niikauaks nii, kuni me julgeme uuesti vanale olukorrale või sündmusele otsa vaadata.
On palju erinevaid tehnikaid, kuidas oma lapsepõlvetraumadega hakkama saada. Enamus inimesi ei teagi, et õnneliku suhte loomist segab nende lapsepõlvest pärit ellujäämisstrateegia.
Jõulude ajal kohtusin mitme noore inimesega, kes elavad juba aastaid välismaal ja olid sünnimaal käimas. Nad pole võõrsil leidnud hingerahu ja kannavad endas ikka lootust, et lähedased neid tingimusteta aktsepteeriksid. Osad neist pole loonud peret ja lähisuhted ei toimi. Nad ootavad kannatlikult ikka veel oma vanematelt võlusõnu, mida nad pole nende suust kunagi kuulnud, aga ikka loodavad kuulda. Paraku ei juhtunud ka seekord imet ja nad läksid lennujaama või sadamasse nutetud silmade ja valust kisendava südamega. Teisele poole planeeti minek ja soe rannatuul ainult leevendavad valu ja aitavad unustada, kuid tühimik jääb hinge.
KOMMENTEERI!