Marek Koit: meeste ja naiste vahelise võimuvõitluse lõpp on uue ajastu algus

 (4)
Marek Koit: meeste ja naiste vahelise võimuvõitluse lõpp on uue ajastu algus
Marek KoitFoto: Maanteeamet

Milline oleks meie maailm siis, kui ta oleks hoitud naiseliku energiaga, tõeliselt naiseliku eluhoidva olemusega? Sellest kirjutab lähemalt ettevõtja ja insener Marek Koit, äsja kinodesse jõudnud Margit Lillaku dokumentaalfilmi "Südamering" üks peategelasi, kes jagab Alkeemia lugejatega oma taipamisi inimsuhete võimuvõitluse teemal, mida näeb nii kõnealuses filmis kui ka kõikide inimgruppide tasanditel meie ühiskonnas.

Küsin endalt - mida see film tahab mulle öelda? Mis on selle filmi sõnum täna minu jaoks?

Saan aru, et sügavamal tasandil ei ole see film üldse seotud kogukonnaga ja selle eksperimendiga, mis toimus Mõisamaal. Samuti ei ole see seotud ebamugavusega, et filmi algsest ideest jäädvustada kogukondlikku algatust kujunes lõpuks vaataja jaoks hoopis suures osas minuga seotud lähisuhete keskne lugu.

See film on suhetest ja nende keerdkäikudest: alguse elevus, põnevus, koosloomine, rahunemine, konfliktid, lahendamine, lahkumine - tüüpiline muster, mis enamasti leiab aset igas suhtes.

Filmi ilmumisega seotud protsessi käigus tekkis mul taipamine, et suhete teema on palju suurem - see film kajastab tegelikult igas suhtes aset leidvat võimuvõitlust. Võimuvõitlust sugude vahel, võimuvõitlust meeste ja naiste vahel.

Samasugune võimuvõitlus leiab tänases ühiskonnas aset igas inimgrupis - olgu see siis pere või suguvõsa, ettevõte või organisatsioon, sõpruskond või kogukond, ühiskond või mis iganes inimeste grupeering.

Seotud lood:

Nii ongi film "Südamering" selle teema kaudu palju suurem kui see kogukond, mis läbi linateose vaatajani jõuab. Kõnealune dokfilm tõmbab minu jaoks pildi palju laiemaks ja viib vaate kogu maailmale, globaalsele ühiskonnale, kus täna on võimul mehed. Mehed valitsevad maailma. Kogu võim on meeste käes ja enamasti ei ole naised seal täielikult vastuvõetud. Eriti ei ole naised vastuvõetud oma naiselikus energias - sest alateadlikult on see meestele pigem hirmutav. Naised oma mehelikus energias on veel vastuvõetavad, kuna see on meestele piisavalt turvaline. Mehed on loonud endale alateadlikult turvavõrgustiku igasuguste regulatsioonide, süsteemide, normide ja muude selliste "tugevam võidab"-mustritega.

Tooksin siia selgituseks oma nägemuse, mis on mehe olemuslikult loomupärane olek: mees on looja, ehitaja, rajaja, kes soovib pidevalt edasi liikuda ja arendada, püüelda tippude vallutamise ja vabaduse poole. Ebaküpses olekus tuleb siia juurde veel ahnus, konkurents, võistlemine, võitlemine (eriti just võitlus ebateadlikul ego-tasandil). Kui võtta see kirjeldus ja fakt, et meie maailmas valitsevad täna mehed, siis on arusaadav, et oleme inimkonnana ennast nurka mänginud. Mehed oskavadki just niimoodi elada - kasutamegi ressursse, et pidevalt edasi liikuda, arendada ja kui mingi ressurss lõpeb, siis leiame kiire lahendusena sellele kohe alternatiivi, vahet pole mis on selle hind elu kestlikkusele ja keskkonnale pikemas plaanis. Kui kivisüsi hakkab lõppema, kasutame puitu, kui puit hakkab lõppema, kasutame naftat, kui nafta hakkab lõppema, kasutame päiksepaneele, kui räni hakkab lõppema ... jne. Nii ongi mehelikus maailmas loomulike nähtustena sõjad ressursside pärast, ka liigtarbimine, lõputu majanduskasvu poole pürgimine. Enamasti me tagasi ei vaata ja statistika on pigem selle jaoks, et kuidas paremini edasi liikuda - veelgi tõhusamalt, efektiivsemalt, võimsamalt, suuremalt jne. See ei ole õigustus, vaid kirjeldus sedalaadi maailmavaate algloomusest.

Kui tuua siia kõrvale nüüd küpse naiselikkuse algne loomus, siis see on elu (ja kodu, peret, loodust) hoidev ja loov, hooliv, õrn, empaatiline, ka tundlik ja intuitiivse tunnetustarkusega, armastav. Need on väärtused, millest on tänapäeva enamasti edukultusest toidetud konkurentsiühiskonnas suur puudus. Ja see ongi täpselt see koht ja käesolev aeg, kus meie, mehed, peaksime saama teadlikuks ja tegema ruumi küpsele naiselikkusele, kelle loomulik omadus on hoida - kodu, peret, loodust, aga ka meie Maailma.

Naine on elu-kandja, naisest sünnib siia ilma uus elu - nemad tajuvad seda imet naistena loomulikult. Meie meestena seda ei taju, me võime seda ette kujutada ja mõistusega aru saada, kuid algloomuses meil samasugust võimet ei ole. Meestena oskame püüda maailma päästa omal moel: mõõtes CO2 kvoote, reguleerides metsaraie tihumeetreid, püüdes leiutada uusi tehnoloogiaid jms, see on meie parim oskus - statistika, regulatsioonid, süsteemid.

Paraku ei muuda see midagi meie algolemuses ja südametasandil - me lisame ja maksame maksud-trahvid, täidame kvoodid või nihverdame neist mööda - kuid maailm tervikuna muutub sellest väga minimaalselt. Lahendame ühe ja liigume sujuvalt teise ja veel suurema väljakutse juurde ning loome sellest endale võistluse (mis on teadlikkuse mõttes ebaküpsus), täidame norme ja vaatame, kes on tublim - teda premeerime. Ega selleski pole otseselt midagi halba, ja ilmselt on see parim, mida me meestena teha oskame, aga paraku toimub see kõik ebaküpsuses, ebateadlikkuses - protestides ja üles astudes ja võideldes. Kui tõstad mõõga - tõuseb ka teiselt poolt mõõk.

Nüüd kujutagem ette, milline oleks meie maailm siis, kui ta oleks hoitud naiseliku energiaga, tõeliselt naiseliku eluhoidva olemusega - siis ei tekiks teadlikul inimesel sisimas küsimustki, et kas visata koni või kommipaber maha või selleks ette nähtud kohta - oma elukeskkonna hoidmine oleks täiesti loomulik ja elementaarne nähtus. Me ei peaks seda reguleerima trahvide ja karistustega, vaid see oleks iga inimese loomuses. RMK juhina ei tekiks mul siis küsimustki, kuidas käituda, kui küsimus on ressursside jätkusuutlikus kasutamises, et elada ise hästi ja pärandada ka oma järglastele eluterve keskkond - see teadmine oleks mul juba algloomuses sees. Mul mehena ei tekiks küsimust, et kas ma ehitan odavaima tee või parima tee liiklejaile, odavaima või parima maja oma perele, kas valida kvantiteedi ja kiire kasumi või kvaliteedi ja kestlikkuse vahel.

Jah, ka täna on paljud naised jõudnud kõrgetele juhtpositsioonidele ja nad on selle nimel ka väga tublisti vaeva näinud. Kuid ma arvan, et kui naissoost tippjuhtide käest küsida, et kas nad on samal ajal oma tegemistes saanud olla kontaktis ka oma naiseliku olemusega, siis tõenäoliselt vastab sellele jaatavalt pigem väiksem osa naistest. Ja seda suuresti just seetõttu, et nad ei saa seda (ehk naiselikkust, olemuslikult oma loomulikku olekut) endale lubada, kuna mehed "notiksid" nad elusalt maha kogu nende õrnuses, sest tõeline naiselikkus tundub meestele ebaturvaline ja ohtlik - see on aastasadu-tuhandeid kestnud maailmavalitsemise võitlustandril justkui mingi täiesti uus ja ootamatu energia, millega tegeleda, energia, mida nad on harjunud nägema pigem kodus, mitte ühiskonnakorralduses ja muudes "meeste mängudes". Naised on võimu juurde hästi vastu võetud peamiselt mehelikus energias olles, sest niiöelda "pükstes naistega" on tuttavam ja turvalisem asju ajada.

Selline olukord on ebaturvaline mõlemale sugupoolele ning kumbki ei julge teha esimest sammu, et see võimuvõitlus lõpetada. Usaldada mehena naisi, et nad ei olegi salakavalad manipulaatorid ning usaldada naisena mehi, et nad ei olegi vägivaldsed võimuiharad julmurid - vaid tõesti kogu oma tugevuses ja väes kuulavad mehed naisi austusega ja lubavad võtta neil initsiatiivi, lubavad naistel muuta mängureegleid.

Kätte on jõudnud aeg, kus meil meestena oleks aus ja aeg peeglisse vaadata ning tunnistada endale: me ei oska siit enam edasi minna. Kodu on vaja hoida ja me ei oska seda teha. Me peame meestena leidma endas tugevuse, et usaldada naiselikku küpsust ja teadlikkust ning lubada sel meie ühiskonnas ärgata ja tõusta. Aga selleks, et küps naiselikkus saaks tõusta, peame me meestena tegema ruumi ja kõrvale astuma, jäädes samas oma meheliku loomuse juurde - me saame toetada küpset naiselikkust, et meie kodu oleks hoitud. Me oleme ju tugevad, teadlikud ja väekad mehed ja saame edasi liikuda koos väekate, küpsete, teadlike naistega. Andes naistele nende väe tagasi, suudame neile andestada ka nende ebakindlust või libastumisi, nagu nemad on seda meile läbi aegade teinud. Mina mehena saan anda naisele käe ja toetada teda uuesti ja uuesti tõusma - sest ma tean, et tema kannab elu, oskab seda kanda nii oma südames kui ka maailma laiemalt.

Kuna maailmas on väga pikalt domineerinud meeste ülemvõim, siis just nüüd ongi käes aeg, et anda naistele tagasi vägi ja võimalus valitseda, et maailma kandvaks alustalaks oleks lisaks (ideaalis ikkagi teadlikule) mehelikkusele ka küps naiselikkus, mis aitaks meie kodu ehk inimkonna poolt ülekurnatud Maad, meile eluks hädavajaliku loodust ehk tervikliku ökosüsteemi taas tagasi tasakaalu ja järje peale ning kujundada meie ühiskonnakorralduse ja eluviisi jätkusuutlikuks. Sel viisil saame juba rahulikumalt liikuda edasi harmoonilisema elu poole, kus on heas koostöös esindatud mõlemad pooled - teadlik mehelikkus ja teadlik naiselikkus.

Loomulikult tekivad sellise stsenaariumi puhul meestes kõikvõimalikud hirmud ebaküpse manipuleerimise ees: hirm ohust kaotada oma võim ja seega ka vabadus, kartus jääda justkui orjaks, hirm, et meestelt võetakse nüüd "munad maha" ja mehelikud rollid käest jms. Kuid mida on meil kaotada? Mida on meil võita? Mina mehena saan täna võtta vastutuse ja astuda selle sammu, et luua ruumi küpsele naiselikkusele. Nii raske on mehena endale otsa vaadata ja hinnanguliselt ka tunnistada, et ma olen Maailma Valitsejana läbikukkunud - aga see tõehetk tuleb varem või hiljem. Miks mitte teha see otsus ikkagi juba täna, mitte aastate pärast, vaadates siis oma lastele nõutult ja häbiga otsa. Aastate pärast, kui maailm kui egode võitlustanner on rüüstatud, prügistatud, mürgitatud ning muuta ei ole enam suurt midagi, vaid maailm peab end ise tervendama ja puhastama saastast, kes on teda ahnelt kurnanud ja hävitanud.

Kui me toome selle teema vaatevinkli nüüd maailma mastaabist tagasi väiksemaks, globaalsest mõõtmest tavalisse Eesti perekonda, siis näeme, et need võimumängude mustrid on samad sealgi. Kui ma näiteks vaatan ausalt endasse, siis näen, et tegelikult mingis osas need muutused, mida kirjeldasin, täna juba toimuvadki - me tajume ju üsna hästi, kuidas ja milliseid otsuseid me pereringis langetame kodu hoitusest ja kestlikkusest tulenevalt. Me saame seda teadliku mehelikkuse ja küpse naiselikkuse tasakaalu ja koostöö mudelit juurutada julgelt oma pereringis, võtta selle eeskujuks ja liikuda edasi suguvõsa, kogukondade, kollektiivide, organisatsioonide, suuremate inimgruppide ja ka riigi tasandile, muuta seeläbi kogu ühiskonda elutervemaks.

Kindlasti tekivad sellise teadliku tasakaalu loomise protsessi käigus ka kõikvõimalikud hirmud - teadlikkuse teel kulgejaid tabavad tihtipeale ju ka takistused, näiteks on tee peal risti ees meie suured egod (enesetähtsus), hingehaavad võivad lahti rebeneda ning valukehad, alateadvuse mustrid ja meie olemuse varjupooled aktiveeruda ja palju muudki. Aga see ongi loomulik osa arengust teel teadlikuma elu poole, millest tuleb lihtsalt läbi minna.

Miks see kodudes enamasti loomulikult esinev eluhoidev ja perehoidev ning kestlikkusele suunatud eluterve hoiak siis mingil hetkel otsa saab? Kas võib üheks põhjuseks olla see, et meil meestena on piinlik, et "võim" on naiste käes? Kas võib olla, et see on meie ego ehk enesetähtsus koos kõikide oma tööriistadega (hirmud, valud, ahnus, uhkus jms), kes pidevalt nõudleb, et kelle jalas siis ikkagi püksid on? Kas on võimalik ka selline maailm, kus küsimus pükstest ja seelikutest pole enam üldse oluline, vaid päevakorda tõusevad sellised väärtused nagu koostöö, tasakaal, harmoonia, empaatia, hoolimine, hävitamise asemel muutub loomulikuks loomine, raiskamise asemel tõuseb ausse arukus ning kõige selle kandvaks jõuks on püüd teadlikkuse poole?

On aeg ärgata suuremale teadlikkusele ning näha ka neid võimumängude mustreid, mis meie elu juhivad: alateadlikku konflikti meheliku vabaduseihaluse, looja ja valitseja rolli ning naiseliku hoolimise ja kodu-hoidmise soovi vahel - seda vastasseisu pole aga tegelikult üldse vaja, need poolused on loomulikus olekus mõlemad tasakaalus terviku võrdväärsed osad. Kui meil meestena on hirm teha laiemalt ruumi teadlikule küpsele naiselikkusele, kartes, et see piirab meie vabadust ja arvates, et milleks seda koduhoidmist siin üldse vaja on, kui mina, mees, tahan mägesid vallutada! Siis tekib juba palju suurem küsimus, mis puudutab meie kõigi ühist tulevikku ja inimtsivilisatsiooni jätkumist planeedil Maa. Vaadates meie tänast maailma ja seda, kuhu me teel oleme, tunnen ma selgelt, et aeg on küps muutusteks ja olemuslikult naiselike väärtuste tõusuks. Mina mehena olen valmis võtma vastutust ja vaatama pilti suuremalt, kus minu kui mehe kõrval on ka küps naiselikkus.

Autor: Marek Koit, mees, ettevõtja ja insener

*

Veebruarikuust kinodes jooksev Margit Lillaku dokumentaalfilm "Südamering" jälgis alates 2014. aastast Mõisamaa ökokogukonna dramaatilisi arenguid viie aasta jooksul. Kogukonnaloomise eksperimendi eesmärgiks oli katsetada väiksemas koosluses uut elukorraldust, mille tuumaks on vägivallatud harmoonilised suhted, loodushoid, permakultuur ja väike jalajälg.

Vaata lisa filmi kohta Allfilmi kodulehelt ja Facebookist.

KOMMENTEERI!