Lugeja kiri: ema on see, kes vastutab pere harmoonia ja hingelise tasakaalu eest


Lugeja kiri: ema on see, kes vastutab pere harmoonia ja hingelise tasakaalu eest
Ema on see, kes vastutab pere harmoonia ja tasakaalu eestFoto: depositphotos.com

"Mõnes peres ei saa kõik lapsed omavahel läbi ja iseenestki mõistetav, et inimeste iseloomud on erinevad ja vahel ei klapigi ka ühe ja sama pere lapsed. Leian, et ebakõlad ja ebaklapp ühes peres on ainuõiguslikult emade tegelik süü ja "pärand". Kui sa oled õige ema, siis sa tõepoolest armastad lapsi ühtmoodi ja ei tee kellelgi vahet, jagades oma tähelepanu kõigile. Hetkest, mil sa hakkad kedagi eelistama ja üht või teist last tõrjuma, tekib konfliktolukord kogu peres ja halvemal juhul on see jääv.... isasid siin süüdistada ei saa, sest hingelises pooles on ema pere hoidja, isad lähevad kaasa sellega, mida neile "ette söödetakse" ja nii ka arvamust ühest või teisest lapsest kujundatakse, sest isadel pole aega hingeliselt süüvida," kirjutab Alkeemia lugeja Kanela Kaiser.

Härdalt mõeldes ja vaikselt pisaratel voolata lastes, samal ajal süda armastusega nii üle valatud, et saates seda suurt tunnet ka kõigile osalistele, kes mõtteis liiguvad. Jah, seda juhtub ikka ja mida vanemaks saad, seda enam. Sellisel hetkel sa nagu ühelt poolt oled enda ja oma kasvatuse ning väärtushinnangutega rahul, kuid tunned, et äkki ei ole ikka piisavalt palju endast andnud. Samas tead, et see kõige kallim on niivõrd suur osa sinust endast, et niisamuti nagu tahad sina, et temal kõik hästi oleks ja ta ei muretseks, teeb nii hinges kui tegudes ka tema. Kui sa oled ise täis tõelist ja siirast armastust, siis on seda ka su laps/lapsed.

Seotud lood:

Lapsi tuleb armastada võrdselt nii, et see poleks ema enda arvamus, vaid et ka lapsed seda tunneksid, siiralt. Isade armastus oma laste vastu käib aga alati läbi emade. Võiks ju öelda, et see on lollus, et isad ikka ka panevad tähele, olles perepead. Tegelikkuses lihtsalt on nii juba seatud, et mehed ei ole nii emotsionaalsed ja nad ei anna lastele edasi tundeid sellisel viisil nagu seda teeb ema. On ju ka olemas kõikvõimas väljend emaarmastus... Mehed ja nende armastus oma laste vastu on teistsugune, kui emad on rumalad, siis armastavad isad oma lapsi tingimustega. Kahjuks on see lapse jaoks koormav ja allasuruv, ka alandav ja alavääristav. Selline pidev soov end tõestada ja tunne, et ma ei ole ikka kunagi piisavalt hea, jääb sellisel juhul lapsega seniks kuni ta on täiskasvanu, lootuses ja ootuses, et see isa tuleb ja ütleb sulle, et tead, ma olen su üle uhke.

Just isa roll peres ongi suurem siis, kui lapsed on täiskasvanud. Siis lihtsalt on aeg sealmaal, et lapsed ei peaks olema enam kellegi mõjuvõimu all ja teevad oma otsuseid ise. Kui ema on olnud rumal naine, siis lapsed pööravad talle selja, sest ema, kes käitub oma lapsega ebaõiglaselt, hoolimatult, alavääristavalt.....ei ole ema, keda peaks täiskasvanuna püüdma mõista. Julm? Aga kui sind ei ole eluaeg mõistetud, siis sa võtad selle, mõtled läbi ja lähed edasi. Siinkohal tuleb lapsel südames andestada ja lahti lasta, kuid edasi on see õppetund emale... Lapsed on sellisel murdepunktil juba oma valiku teinud ja liiguvad edasi, parimal juhul oskusega oma lastele pakkuda vastupidist ise kogetule.

Ma tean väga hästi, millest ma räägin, sest olen ise olnud laps ja oma vanematele seda kindlasti igaveseks. Olles nüüd ise ema, püüan ma kasvatada emotsionaalselt tugevaid inimesi, samas ümbritsedes neid tohutu armastuse kaitsega. Lapsel peab olema koht igaveseks, kuhu ta saab alati tulla nii rõõmu kui murega. Olles laps või täiskasvanu, ema või isa või ka vanavanem, kui ainult on olemas tark ema ja isa, kes kodus alati ootavad... siis on see suurim õnn kogu järeltulevalegi põlvele.

Kui sul armas lugeja on samuti tark ema, siis võid kindel olla, et sul on õnnistus ka armastusväärse isa näol olemas. Selline armastusväärne isa on Sul täiskasvanuna ka siis, kui isa ei ela enam koos selle rumala ja lapsi hingeliselt lõhkuva naisega. Mõelge sellele ja aina rohkem te veendute ka ise, et pere emotsionaalsuse eest vastutab naine.

Emad on ka vahel väsinud ja pahurad, võibolla ka tõstavad häält laste või mehe peale, kuid hea ema kas nutab selle öösel patja...analüüsib läbi ja tunnistab oma eksimusi.... ta tuleb ja vabandab laste ees, et endast välja läks, sest ka tema on vahel nõrk, ta paneb käed ümber oma abikaasa ja nad mõistavad teineteist. Ka austus oma laste vastu tuleb vanematel välja teenida, meie järeltulev põlvkond ei ole iseenesest mõistetav.

Muidugi parem kui neid nõrkushetki oleks harva või üldse mitte, kuid alati ja igas peres juhtub ka selliseid asju. Tähtis on seejuures enda vigu tunnistada ja võtta lastelt ära hirm selle ees, et ema on nõrk või katkine ja sellega peab kuidagi kohanema tunnet... sest kõik saab alati korda. Kui ema on õnnelik, siis on seda kogu pere, mehed peaks seda eriti hästi teadma! Õige ema võtab end kokku, korjab oma emotsioonid üles, analüüsib need läbi ja õpetab lapsi, miks ühed või teised asjad on teinekord nii või naa. Selge on see, et alati ei saa naeratada ning lapsed peavad nägema ka ema pisaraid selleks, et mõista, olla kaastundlik ja leida ise tulevikus lahendusi analüüsides läbi lapsepõlves toimunut.

Ema on au sees siis, kui ta tõeliselt on olemas, mitte ei mängi vaid nn."maaletooja" rolli. Kui sa oma last ei armasta, teda hingeliselt kahjustad ja tahad ta põrmustada, siis võrdub see abordiga lapse hinges. Sellisel juhul ei pea sellisest emast midagi ka laps ja täiskasvanuna ei näe ta ka sellise ema ees kohustust. Tuleb loota, et siis on olemas isa, kes näeb ja suudab armastada ning tunda uhkust nii oma lapse kui lapselaste üle.

Nii nagu ei ole halba ilma heata ja ka vastupidi, nii on kogu elu üks suur õppimine ja vigade parandamine. Teinekord juhtub, et mõned emad ei soovi oma vigu tunnistada ja veel vähem neid parandada, kuid jääb loota, et ehk saavad nemad siis uue võimaluse olla püüdlikum järgmises elus.

Autor: Kanela Kaiser

KOMMENTEERI!