Kui sind juhatab armastus, siis sa tead alati, mida tahad


Kui sind juhatab armastus, siis sa tead alati, mida tahad
Foto: depositphotos.com

Olen õppinud, et loobumine ja lahtilaskmine on kaks kõige vajalikumat sammu siin elus, et saavutada tõelist õnnetunnet ning edu. Ma elasin juba pikemat aega kinnisideega, illusiooniga, mis mind samm-sammult aina rohkem poos. Ma ei tahtnud tunnistada, et tegelikult ma kulutan kogu oma energia ära sellele, mis mind absoluutselt ei teeni. Iga hommik oli nagu paganama elu lahinguväljal! Ühel hetkel otsustasin, et aitab, see kinnisidee juhatab mind täielikult rappa - jõgi jõesängis hakkas seisma jääma, lausa roiskuma, aga elu ei saa seista. Elus ei saa jääda ühte kohta toppama. Kui vesi ei liigu, siis on vaja takistus eemaldada.

Tihti nõuab see lahtilaskmist või loobumist. Tegin oma peas väiksed korrektiivid ja lubasin endale, et tahan suunda muuta, ma tahan jälle elada, olla jälle mina ise. Muutused toimusid vähem kui 24 tunni jooksul sellest hetkest, kui olin suhtumise oma mõtetes lahti lasknud. Ei mingit ­sõnalist osa, arvete klaarimist või sisulist arutelu kellegagi - lihtsalt oma peas tegin otsuse, et ma ei keela endale elu, ma tahan vooluga kaasa minna ja liikuda sinna suunas, kuhu vool mind kannab. Ma ei hoia kramplikult kinni mingist kuradi jõe ääres kõõluvast põõsast, sest see väsitab mind.

Elu ei tohi olla pidev võitlus. Mulle helistasid kohe õiged inimesed, ma tundsin, kuidas elu hakkas minus taas liikuma. Need korrad, kui sajaga tupikusse sööstan, on just need, kui ma ei usalda elu. Kui ma tahan elu kontrollida, ennast kontrollida, inimesi enda ümber kontrollida. Elul tuleb lasta voolata.

Seotud lood:

Mul on omad sihid ja unistused, ma ei lase neil moonduda kinnisideeks, vaid elan täiel rinnal edasi ja kõik, mis kuulub minu ellu, ootab mind juba järgmise käänaku taga. Kui ma aga lõpetan vooluga kaasa­mineku ja kükitan oma oksa küljes, siis ei pruugi ma iialgi sinna käänaku taha jõuda ja ega keegi sealt mulle ise vastu ujuma ka ei hakka. Lihtsalt elan, usaldan elu.

/…/

Kujutle, et sinu abikaasa või elukaaslase käest küsitaks seltskonnas, et: "Kas te oleksite koos ka siis, kui teil last poleks sündinud?" Ja sinu kaasa vastaks miskit stiilis: "Usun, et mitte!" või "Loomulikult mitte, ­ainult laps meid koos hoiabki". Mis tunne sul naisena oleks? Mina isiklikult nutaksin kolm päeva patja.

Mulle tundub, et ühiskonnas on ära unustatud, et me ei otsi mitte lastele vanemaid, vaid me otsime enda kõrvale õiget inimest ja lapsed on armastuse vili. Kui lapsi poleks, ka siis peaks suhe toimima. Aga võib-olla olen millestki valesti aru saanud, äkki minu roll oleks ka olla mitte Naine, vaid Emme The Titemasin. Tore muidugi, et minu laste isa armastaks last või lapsi sedavõrd, et saaksin ka sealt palukese hoolt ja armastust, aga ausalt öeldes ma ei sooviks tõesti olla kellegi kõrval vaid sellepärast, et loodus on andnud mulle võime sünnitada ja ma oskan mähkmeid vahetada. Ma olen ka isiksus, mul on ka teised omadused ning oskused, mida võiks hinnata ja märgata inimene, kellele olen oma JAH-sõna andnud.

Oleme ka oma tutvusringkonnas arutanud, et härra Õige leidmine on aeganõudev ja keeruline, samal ajal kui bioloogiline kell tiksub - äkki oleks tõesti arukas laps liht­salt n-ö ära teha. Aga kui ma mõtlen suhtele, mis põhineb ühistel kohustustel ja õigustel kolmanda isiku suhtes, siis tõusevad mul taas ihukarvad püsti. Olla emme on tore ja tänuväärne tiitel, aga see tiitel võiks saabuda siiski läbi selle, et olen ennekõike NAINE - naine, kes armastab, kes on armastatud, ja naine, kes suudab istutada armastuse puu, mis kannab imelisi vilju laste näol.

Loe veel

Olukord elust enesest. Naine ja mees. Mingi suhte moodi kooslus, kus räägitakse tagasihoidlikult tunnetest, aga samas täielikuks pühendumiseks ei olda valmis. Naine ütleb, et jõuame mingi otsuseni, kas asi toimib või ei toimi, kas anname endast maksimumi või laseme teineteisel minna. Ja siis mees hakkab nagu haava­leht värisema: "Ei, ei, ära ikka jäta mind, oota ja ole kannatlik!" Ma vaatan kõrvalt ja mõtlen, et kui kaua siis üks naine peaks üht meest ootama? Kaua võtab ühel mehel otsustamine aega? Ma olen näinud neid ootavaid mehi ja naisi küll ja küll. Olen ise ka olnud selles ootaja rollis, kus mees väidab, et ta on nii segaduses. Olen ka ootama pannud. Öeldakse küll, et armastus on kannatlik, aga mulle siiski tundub, et see kannatlikkus ei tasu end tavaliselt ära. See lõpeb ikkagi sellega, et kas lõpuks oled mingi haaremi liige või siis vallalise mehe puhul on ikkagi kuldreegel, et kui kohe ei ole seda tahtmist, siis ega seda kuskilt ei tule ka.

Kannatlik armastus on ilus asi küll, aga mis armastus see kahtluste meres ujub? Mis armastus paneb teise inimese enda järel ootama või jooksma, kannatama ja piinlema? Kas see siis on armastus? Mida siis õigupoolest oodatakse? Ootan seda, et teine ka igatseks? Et teine ka tahaks koos olla? Et teine saaks aru, et vot ma tahan ikka just seda inimest.

Ma vaatan enda ümber ja näen miljoneid mehi, üks parem kui teine, ma võiks panna kelle iganes ootama, sest väga raske on ju otsustada, kes neist miljonist kõige parem oleks, mul võtaks see otsustamine aega surmatunnini. Ma tean naisi, kes on kümneid aastaid oodanud, sest mees ikka ütleb, et ära jäta mind, ma ju armastan sind, aga ma veel ei usalda sind, ma veel ei ole valmis end siduma, ma veel ei taha oma naist ikka jätta jne. Enamik on ootama jäänudki, sest tulevad need, kes ei oota, kes ei lase enese peal tallata.

Kui sa ei tea, mida sa tahad, siis järelikult pole ükski variant õige, või kui sa ei tunne, et see konkreetne isik on sinule õige valik, siis jäta parem võtmata. Kui on armastus, siis külm kalkuleerimine kaob ära, armastus tõmbab sind magnetina, sa lähed ja sa ei kuku iialgi kaaluma ja analüüsima. Sel hetkel, kui sa kaalud ja valikuid teed, on süda ammu vaikinud, siis käib mõistuse töö, aga millal varem on armastus peas elanud?

Kui sa kahtled või sa ei tea, siis järelikult pole õige asi, sest armastus teab alati, mida ta tahab, armastus alati julgeb ja armastus ei tunne keerulisi olukordi, vaid näeb vaid lahendusi, sest see on inimese loomulik vajadus võidelda selle eest, mis on kõige olulisem.

Allikas: Kadri Luik "Julgus mõelda, julgus öelda", kirjastus Pilgrim

Loe lisaks: Sina oledki armastus

Teaduslikult tõestatud! Need on asjad, mis peavad su kodus olema, kui soovid tunda end õnnelikuna!

KOMMENTEERI!