Kas tingimusteta armastus või eneseohverdus?

 (2)
Kas tingimusteta armastus või eneseohverdus?
Tingimusteta armastamine ei ole eneseohverdusdepositphotos.com

Kas suhetes on üldse tingimusteta armastus võimalik, arvestades seda, et juba suhe ise on tingimuslik seisund? Kuidas eristada tingimusteta armastust eneseohverdusest?

Ma tean, et mina olen oma elus ajanud need kaks sassi, ning kui keegi veel, siis ehk on järgnev kirjatükk abiks.

Kõigepealt, miks me pruugime ajada sassi tingimusteta armastuse ja eneseohverduse? Noh, me tahame olla väga tingimusteta armastavad ning sellest johtuvalt unustame ära enda vajadused. Unustame ära, et elu on tingimuslik ning tingimusteta armastus ei nõua meilt tingimuste eiramist vaid pigem nende omaks võtmist.

Tingimusteta armastus ongi lihtsalt armastus. Armastus on kõik, mis on ning sinna hulka kuuluvad ka tingimused. Ütleme nii, et tingimusteta armastus ehk armastus ehk valgus on meie hingekodu, koht, kus me oleme kõik üks. Tingimusteta armastuse väljendus siin maa peal võiks olla kõige aktsepteerimine just sellisena nagu see on, kõige vastuvõtmine sellisena nagu see on, kõige nägemine sellena, mis see on - kõik on, mis on, ilma hinnanguteta.

Kas suhetes on tingimusteta armastus võimalik, arvestades seda, et suhe on tingimuslik seisund? Jah, tingimusteta armastus on seal olemas, kuid selleks, et kogeda tingimusteta armastust enda ja teise suhtes on tarvis suhte tingimuslikkus teha täpselt sama oluliseks, kui tingimustevabadus. Armastus on see, mis ühendab kõik - musta ja valge, ilusa ja koleda, õige ja vale, tingimuslikkuse ja tingimustevabaduse. Armastus on seal, kus kõik on üks.

Seotud lood:

Siin maa peal on meil väga palju tingimusi, me oleme kaassõltuvuses kõigest ja kõigist. Siin maa peal on meie kõige põnevam mäng just kaassõltuvus, millest peaks välja kasvama oskuslik tiimitöö. See, kuidas me oleme kõik näiliselt eraldiseisvad, ent ometi ühenduses üksteisega. See, kuidas me sõna otseses mõttes vajame kõik üksteist ja paljusid muid tingimusi täisväärtusliku elu elamiseks. See pole vabaduse puudus. Vabadus on armastusega sarnane seisund, vabadus on siis, kui me võtame omaks kõik piirangud ning mõistame, et me oleme neist sõltumata ja nendest sõltuvalt vabad. Kui me mõistame, et piirangud on olemas, kuid nad ei piira meie vabadust, sest me juba oleme oma olemuselt vabad.

Kas puu on vaba? Kas vesi on vaba? Kas muld on vaba? Tundub nagu oleks. Aga nad on kõik üksteisest kaassõltuvuses ja mõistavad seda. Nad kõik annavad endast tingimusteta ning näevad enda rolli kogu selles protsessis. Nad teavad, et nad on üks ning selleks, et nad kõik saaksid elada on neil üksteist tarvis. Nende jaoks on see loomulik, sest nad ei ole sotsialiseeritud nagu meie. Meil elu on selles osas põnevam, et meil on tarvis õppida tegema koostööd arvestades seda, et meil on olemas ego ehk individuaalne ellujäämismehhanism, mis ei tunne koostööd.

Millal me siis ajame sassi tingimusteta armastuse ja eneseohverduse? Seda teeme me siis, kui jätame enda soovid ja vajadused tagaplaanile, üritades väljendada oma tingimusteta seisundit teisele. See on siis, kui me oleme nõus enda peal taluma emotsionaalset või lausa füüsilist vägivalda, nimetades seda tingimusteta armastuseks. See on siis, kui me paneme enda tundeid eirates ennast ebameeldivatesse ja ebamugavatesse olukordadesse, sest me arvame, et seda tingimusteta armastus teekski. Näiteks, kui meie jaoks on tegelikult selgelt kahjulik olla mõnes suhtes, kui meie soovid ja vajadused on selles suhtes rahuldamata, kui see suhe ringleb ainult ühe osapoole elu ja probleemide ümber jne, siis me jääme sinna öeldes, et me oleme tingimusteta armastavad...

Tingimusteta armastamine ei ole eneseohverdus. Me saame vabalt tingimusteta armastada igat inimest temaga isegi kokku puutumata. Kuulsin kunagi ühte väga head lauset selle kohta, kahjuks ei mäleta kellelt. Aga see kõlas "Love is sometimes telling someone I love you and I can´t stay here and watch You kill Yourself." Eestikeeses siis "Vahest on armastus see, kui Sa ütled kellelegi Ma armastan Sind ja ma ei saa jääda siia vaatama, kuidas Sa ennast tapad."

Inimene, kellel on tendents eneseohverdusele ei oska endaga arvestada, ning loomulikult on ta suurepärane kaaslane inimesele, kes ei oska teistega arvestada. Mõlemad tulevad enesearmastuse puuduse kohast ning mõlemal on tervete suhete ja koostöö õppimise seisukohalt tarvis õppida ennast väärtustama.

Hakake ära tabama oma elus, kuidas te maskeerite eneseohverduse tingimusteta armastuse taha, ning jälgige, millest tulenevalt te seda teete. Saate vaid selle pisikese harjutuse tulemusena väga palju teadlikumaks endast.

Kui saate, olge endaga leebed. Ja kui ei saa, siis olge leebed selle endaga, kes ei oska veel olla leebe enda vastu.

Allikas: www.annastarsophia.com