Kadri Luik: meie suhted on meie endi kätes ja tööd ei tule teha mitte niivõrd suhtega, vaid ikka iseendaga

 (2)
Kadri Luik: meie suhted on meie endi kätes ja tööd ei tule teha mitte niivõrd suhtega, vaid ikka iseendaga
Kadri LuikKadri Luik. Foto: Laura Strandberg

Loe varalahkunud blogija ja armastatud autori Kadri Luige mõtteid armastuse ja suhte värskena hoidmise kohta.

Kujutlege, et olete noored ja ilusad. Kirg on äsja süttinud, silmi jätkub vaid teineteise jaoks. Olete enese hinnangul võrku püüdnud küla kõige kirkama isase või emase. Saabub hall argipäev. Naise figuur hakkab suurest vaaritamisest kannatama, mehe saunaõlled teevad oma töö. Enam pole vaja end ehtida, seksikas miniseelik vahetub koltunud kodukitli vastu, muidu meeliköitvalt hästi lõhnanud mees ujub parfüümipilves ainult siis, kui sinust tükk maad noorem naabri-Sille ka seltskonnas on.

Tuled töölt koju ja ikka see kitlis naine või teleka ees õlut libistav mees. Kui erutav on? Kui mind erutaks õllekõ-huga, lõuani dressides mees, siis ma oleksin ju endale kohe sellise isendi kaaslaseks valinud. Või kui meest huvitaks kitlis ja karvaste jalgadega tädi Maali, siis poleks ta ilmselt vaadanud sind, vaid võtnud kohe sellise karvase tädi. Ja siis ühel hetkel on kodutüli, et mille kuradi pärast sa tänaval sellele lehtsabale järgi vaatasid või miks sa flirdid selle lipsu kandva bussijuhiga. Kortsude eest pole meist keegi kaitstud, vanaduse vastu ei saa, aga pole hullemat suhtesurma kui hoolimatus iseenda vastu, enese käestlaskmine.

Seotud lood:

Me tahame uskuda, et meie partneril on kohustus meid armastada igas pakendis ja vormis. Aga kas see pole pisut egoistlik mõtteviis? Olen nagu olen - jätan pea pesemata, tõmban jalga oma vanad head puuvillased trussikud -, tema kohustus on mind armastada. Mul on mitmeid tuttavaid, kes muidu olid sellised kahvatunud hallid hiired, aga kui lahku mindi või oldi lahkumineku äärepeal, siis järsku oli aega ja raha ilusalonge mööda tuulutada. Aga miks me pöörame endale tähelepanu alles siis, kui meid juba nurka on visatud? Mitte partneri kohustus pole meid igas kitlis või dressipaaris armastada, vaid meie kohustus - kas siis mehe või naisena - on pakkuda oma kaaslasele alati parimat. Kui ma austan iseennast ja oma partnerit, siis ma leian need mõned minutid päevas, et enda eest hoolt kanda. Ma leian need kolm minutit, et valida, mis ma selga panen, mitte ma ei viska esimest ettejuhtuvat hõlsti selga.

Iga mees tahab oma naise üle uhke olla ja iga naine soovib, et tema mees oleks tema au ja uhkus. Aga need asjad ei sünni, kui me ise ei pinguta. Meie enda kätes on meie suhted ja tööd ei tule teha mitte niivõrd suhtega, vaid ikka iseendaga. Minu asi on hoida vaim kirgas ja oma füüsis särav ning ma teen seda eelkõige iseenda pärast. Kuid samal ajal näitab see ka minu suhtumist oma partnerisse - ma soovin talle pakkuda alati parimat. ALATI, mitte ainult seniks, kuni olen saagi kätte saanud.

Ära kahetse kunagi midagi, mida oled teinud armastusega. Kuni sa end ei müü, kuni oled läbinisti aus, kuni kuulad oma südant ja su kirg on süttinud armastusest, kuni oled kooskõlas Allikaga, pole olemas pattu. On vaid elu ja selle imeline võlu.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Kadri Luige raamatust "Julgus mõelda, julgus öelda".
Kadri Luige kirjutisi ja mõtteid leiad tema blogist "Julgus mõelda, julgus öelda" facebookis ning kirjastuselt Pilgrim on ilmunud tema lood kolmes raamatus:"Julgus mõelda, julgus öelda", "Julgus mõelda, julgus öelda 2" ja koosLauri Luigega "Must ja valge luik".

KOMMENTEERI!