Paula jutustab seda, mida mina juba tegelikult kuulsin, aga Taavi veel lõpuni mitte. Mehel on alguses raske keskenduda, sest käivitub mõte: ma tean kõike seda, mida Paula ütleb. Rahustan teda, et see on okei: automaatselt läheb käima see muster, mis on neile harjumuspärane, aga proovime teadlikult skripti järgida. Juhendan Paulat kasutama mina-sõnumeid - neid on kergem peegeldada, sest tekitavad Taavilt loodetavasti minimaalse vastureaktsiooni. Paula tunnistab, et Taavi sai tõepoolest ehk Sigridi lahkumisel tema asemikuks, vähemalt ootuste tasandil. Ta ootas beebi kõrval rohkem tuge ärakuulamise, mitte niivõrd lahenduste näol, aga selle asemel Taavi nagu tühistas tema tunde. Tundus, et mees püüdis kiiresti vestluse lõpetada, öeldes, et "küll sa hakkama saad".
Nüüd on Taavi kord. Ta rõhutab, et tema eesmärk pole see, et "ärme üldse räägime", aga tema jaoks on väsitav, kui Paula püüab iga emotsiooni Taaviga jagada; kui ta iga mõtet Taavi peal kontrollib, kogu tööpäeva detailsusteni ette kannab. Seda kõike on liiga palju. Paula võiks rääkida mõnest asjast emaga, mõnest lapsega ja säästa Taavit n-ö olulisemate teemade jaoks. Kuna Paula on alati väga hästi kõigega hakkama saanud, siis Taavi arvab, et see ongi toetus, kui ta julgustab, et küll nii jätkub ka edaspidi. Ta ei osanud arvatagi, et see mõjub hoopis vastupidiselt. "Naised on minu jaoks ikka täielik müstika!"
Paula toob jutu sisse kodutöö, kus ta mõtles sellele, kuidas teha nii, et Taavi poole jutu pealt ära ei läheks, sest see on tema jaoks kõige raskem koht, aga ei mõelnud midagi välja. Siinkohal katkestan neid korra. Räägin, et üldiselt on parem tüli ennetada kui seda lahendada ja tegelikult peaksid nad mõlemad kasutama argumenteerimise juures võtteid, mis neid ennast või teist rahustavad. Üks neist ongi eemaldumine situatsioonist, aga sellisel moel, et sa annad märku, millal oled valmis jätkama. Põhjus, miks üks ei lase sageli teisel taanduda, on hirm, et sellega kaob võimalus probleemi adresseerida; hirm, et jäädakse sellega üksi ja ei osata seda üksi lahendada. Kui küsin inimeselt, kes rahuneda püüab, kui kaua see aega võtab, siis tavaliselt on vastus kas viis või viisteist minutit. Usun, et tegelikult kaldub see pigem sinna viie minuti poole, nii et kui hagu mitte alla panna, siis suudame päris kiiresti rahuneda sellele tasemele, et vestlust jätkata. Kui see nii ei lähe, siis on vestlusest keelduja vastutus pakkuda välja uus aeg, et asi lõpuni rääkida. Paula ja Taavi saavad koduse ülesande: kui Taavi vajab rahunemiseks ruumi, siis Paula võimaldab tal olla teises toas viis minutit, sest mehe sõnul sellest piisaks. Kunagi kui ta suitsu tegi, siis oli see ühe suitsu aeg. Pärast pausi tuleb Taavi ise ja ütleb, et on valmis jätkama. Ühtlasi saab Paula ülesande mõelda välja viis, kuidas oma ärritust maandada.
Jätkame Imago dialoogi vormis abielu teemal. Palun Paulal Taavile selgitada, mida abielu tema jaoks tähendab ja miks ta tahaks just Taaviga abielluda. Paulal on kohati raske sellest rääkida, kuna ta ei näe hetkel Taavit selle inimesena, keda ta endale abikaasaks ihkaks. Palun tal meenutada aega, mil abiellumine Taaviga oli talle oluline. Paula räägib, et Taavi oli esimene mees, kellega ta tundis ennast intellektuaalselt samal tasemel ja tegelikult tunneb siiani. Ta nii nautis nende vestlusi ükskõik mis teemal ja tunneb neist väga puudust, sest need on suhete halvenemisega ära kadunud. Paula kartis, et ei leia meest, kellega igav ei hakka, ja jääbki eluks ajaks otsima, aga Taaviga tutvudes tekkis lootus, et äkki ta ongi selle õige leidnud, ning abiellumine tundus täiesti iseenesestmõistetavana. Paula sõnul on ta mõelnud sedagi, et ehk Taavi ei taha sellepärast abielluda, et siis on kergem lahku minna. Arvasin, et Taavi vastus sarnaneb sellega, mida olin juba varem kuulnud, aga ta hoopis avab, et pole enne mõistnud, et Paula nii abiellumist näeb, ja kui endalt küsida, miks olla nii väga selle vastu, mida naine tahab, siis ei tule tal ühtegi mõistlikku argumenti pähe. Ta ei ole kunagi varem mõelnud, et ei taha naisega koos olla, lihtsalt viimane aasta on neil väga keeruline olnud. Korraks puudutame ka seda teemat, kuidas Paulale sõbranna lahutus mõjus. Paula oli mõelnud, et kui need, kes absoluutselt omavahel ei tülitsenud, ka lahku läksid, mis lootust siis neil üldse on. Ja kui lisada sinna veel abiellumise vältimise teema, siis järeldus ongi valmis: ta ei taha mind, aga ise ka ära ei lähe, lihtsalt teeb mu elu põrguks.
Taavi saab võimaluse väljendada oma pahameelt seoses sellega, et Paula otsustas ilma temata ema nende juurde elama kutsuda. Selgub, et ta ei ole ema kui inimese vastu, vaid just selle vastu, et temaga ei arvestatud. Paula selgitab, et selleks ajaks nad väga enam ju ei arutanudki asju, sest alati tuli sellest tüli. Dialoogi vormis töötasime kahel kohtumisel, mis toimusid nädalase vahega. Nad said lõpuks rääkida sellest, kuidas Paula jaoks on vanematest hoolimine ja lugupidamine nende vastu väga oluline ja ta ise sooviks ka, et Miia võtaks ta kunagi enda juurde, kui tal raske on. Paula oleks hea meelega ema ja Taaviga maha istunud, kui kolimine hakkas, ning ühised reeglid ja piirid paika pannud, aga Taavi oli kuri ja vait. Taavi oleks hea meelega maja selliseks kujundanud, et neile oleks privaatsus jäänud, ning ta oleks soovinud arutada ka Katriniga selle üle, et mis ta tunneb, kauaks ta peab neile jääma. Samas tundus talle selline vestlus ilma Paulata vale ja Paulaga ei tohtinud üldse tõstatada varianti, et ema kunagi neilt ära läheb... Kurb, kui head kavatsused mattuvad aastatega kujunenud negatiivse suhtlemise spiraali sisse.
Päevikukatked
Paula Meiega on tehtud tõsist teraapiat. Praegu on selline läbiraputatud tunne, et see, mis enne kehtis, enam ei kehti, aga uut pole veel ka paigas. Mul on segased tunded. Ühelt poolt mind vihastas Taavi jutt, et ma lämmatan teda oma lobisemisega - ma arvan, et see on tugev liialdus, et ma üldse suud kinni ei pane. Teisalt, kui tema vaatevinklist võtta, siis ma tõesti võiksin ka teistega rääkida, eriti emaga, kellega ma olen kuidagi vähe suhelnud, kuna ma vist süüdistan teda meie tülide tekkes. Kas on võimalik õppida omavahel normaalselt rääkima? Kui terapeut pärast Imagot küsis, kuidas tunne on nii suhelda, siis ma tõdesin, et see on meeldiv ja ma olen sellisest suhtlusest puudust tundnud. Isegi kui mulle ei meeldinud mingid asjad, mida Taavi ütles, siis ma natuke hindasin seda, et ta need välja ütles. Ma saan ju aru, et kui ma kujundlikult tahan pidevalt tal pead otsast ära hammustada, siis ta väga ei jaga minuga enam midagi. Kas ma siis ise olen tõesti kuidagi sellele kaasa aidanud, et ma ei saa seda, mida tahan?
Taavi Olin natuke üllatunud, kui kohtumisel selgus, et Paula ema tegelikult ei olegi meie probleem või teema, vaid meie Paulaga: me võime ükskõik mis teemal vahutada. Ma kuidagi olen hakanud Paula ema nägema kui meie suhte vaenlast, aga täiesti üllatav mõte on see, et äkki ta tõesti siiralt tahab meid aidata. Ei saa väita, et ta püüab meid lahku ajada, ja enne kui ta veel meil ei elanud, sain temaga väga hästi läbi. Pigem kohtles ta mind kui oma poega, keda tal endal pole - tegi mulle head süüa ja puha. Nüüd, kus ta meie juures elab, on see kõik ära jäänud, aga võibolla hoopis sellepärast, et ta ei taha Paula positsiooni endale võtta. Samas tõenäoliselt hoolib ta minust endiselt ja ehk ei teagi, kuidas olla. Kui nii võtta, siis ma olen temaga küll halvasti käitunud.
Paula Mul paluti mõelda sellele, kuidas saaksin ennast tüli tekkides rahustada, eriti siis, kui Taavi on juba läinud teise tuppa ja meil on n-ö paus. Tuli meelde üks lugu, mida mu Kanada sugulane tädi Helmi rääkis, kui neil külas käisime. Tema oli oma abikaasaga vist 50 aastat abielus. Kui küsisin, kuidas te teineteist välja kannatate, siis ta jagas, et kui ta ärritub ja tahab midagi halvasti öelda, siis läheb ta enne kööki teed keetma. See võtab aega, kuni vesi keema läheb ja tee tõmbab, ning kui tal joomise ajaks on endiselt soov teemat tõstatada, siis ta teeb seda, aga rahunenult. Kui tung on vaibunud, siis järelikult polnud asi nii tähtis. Hetkel tundub see kuldaväärt nõuandena, mida mina vist pole kunagi järginud. Sigrid ütles, et üks tema sõbranna kirjutas oma viha paberile ja põletas ära. Mulle vist pigem sobiks see tädi Helmi variant - võiksin piparmünditeega proovida, mis üldiselt chilli olemist tekitab.
Taavi Terapeut küsis millalgi, mida ma teen siis, kui Paula vihastab mu soovi peale tüli käigus ära minna. Vastasin, et lähen ära ja mitte teise tuppa, vaid päris ära. Olen ka asjad kokku pakkinud ja ööseks sõbra juurde läinud. Kas tagasi tulles on omavaheline läbisaamine parem olnud? Ei, halvem - siis ongi see, et ta ei räägi minuga päevi. Ja siis küsis terapeut, et miks ma seda siis teen, kui see asju hullemaks teeb? No kui nii küsida, siis jääb mulje, nagu ma oleks idioot. Saan aru, et see on nagu analoog, et löön käega seina ja kui see katki ei lähe, siis löön lõpuks nii kõvasti, et käsi on katki ja pean seda siduma hakkama. Imago mõte on väidetavalt teise kuulamine, mitte enda kuuldavaks tegemine. Saan aru, et olen vist siiani tahtnud Paulale selgeks teha, et ma ei suuda nii palju rääkida kui tema; et mulle ei meeldi see, kuidas ta minuga suhtleb, ja et olen teda põikpäisuses süüdistanud, et ta kõike seda kuulda ei võta. Ma ei imesta, kui tema arvab samamoodi, et suhtlen temaga inetult ning olen kange.
Teraapia Küsin paari käest, mis mõtted neil on vahepealsel ajal tekkinud. Taavi räägib, kuidas tema on siiani püüdnud probleemi lahendada sellega, et teeb veel rohkem seda, mis ei tööta - pole siis ime, et midagi paremaks ei lähe. Tunnustan teda innukalt selle mustri teadvustamise eest. Selgitan juurde, et inimesed sageli muudkui räägivad, et ennast kuuldavaks ja mõistetavaks teha, aga unustavad seejuures teist kuulata, et teda mõista. Kui see ümber pöörata näiteks Imago dialoogi kaudu (eesmärgiks teise kuulamine, et teda mõista), siis see on suur muutus. Annan Paulale ja Taavile ülesande vaielda mingil teemal, mis neil õhus on, nii nagu nad kodus teevad. Rohkem juhiseid nad ei saa, aga vaikselt loodan, et mõlemad püüavad pigem kasutada neid võtteid, millest me oleme oma kohtumistel rääkinud. Paulal tuleb meelde, et neil jäi suveplaanide arutelu päris alguses tüli pärast katki... Panen tähele, et Taavil on komme kohe, kui Paula midagi ütleb, tuua välja mingi põhjus, miks see mõte ei sobi või ei toimi. See tekitab Paulas frustratsiooni, mis iga lausega kasvab. Soovitan Taavil oma hästi arenenud kriitilist mõtlemist ja analüüsivõimet liialt mitte kasutada ning pigem tuua oma vastuses kõigepealt välja ühisosa ehk seik, millega ta Paula jutust nõustub, ning siis küsida luba teise poole või eriarvamuse välja toomiseks. Nii ei jää teisel muljet, et tema mõtted on ebaolulised ja neist sõidetakse üle. Paar korda teeme pausi, et Taavi saaks ennast korrigeerida, sest nii kiirelt tuleb see esimene "ei, ma..." Paula teeb kohati "Taavit" ning ma soovitan talle sama mida ennist mehelegi. Huvitaval kombel nad ei vaidle enam mingi aja pärast, vaid kasutavad väga ettevaatlikult mina-sõnumeid, peegeldusi, lasevad teineteisel lõpuni rääkida, küsivad teise arvamust, põhjendavad enda omi ning seda kõike viisakas toonis. On näha, et mõlemad pingutavad, Taavi peab isegi laubalt taskurätiga higi pühkima, sest ta nii kardab, et kohe tuleb see koht, kus ta tahab ära minna. Natuke juhendan neid, aga üldiselt saavad nad ise hästi hakkama ja ma kiidan neid ülivõrretes. Küsin, mil määral aitab skaalal 1-10 see, mida nad praegu teevad, nende suhet paremaks muuta. Paula ütleb 7, Taavi 8. Super! Oleme õigel teel!
Päevikukatked
Paula Mul on hea meel tõdeda, et me oskame, kui tahame. Kas siis tahtmises on seni küsimus olnud? Huvitav, miks peale jäämine ja viimase sõna õigus mingil hetkel nii oluliseks muutub, et kaalub kodurahu säilitamise üles? Tabasin, et minu jaoks on väga oluline, et Taavi minuga nõustuks, ja kui ta nüüd teeb nii, nagu soovitati, siis ma väga loodan, et suudan omakorda rahulikum olla.
Taavi Hetkel on see faas, kus minu vestlused Paulaga on väga kunstlikud ja konarlikud, sest ma püüan rääkida ja samal ajal meeles hoida kõiki neid soovitusi, mida kuulnud olen. Hea, et ma tahtejõuline inimene olen, see annab lootust, et suudan nii kaua vastu pidada, kuni uus harjumus tekib. Väidetavalt võtab see 21 päeva ehk siis viis päeva möödas, 17 veel minna!
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Kärt Kase raamatust "Kuidas hoida armastust?".

KOMMENTEERI!