Intiimne vestlus: pereterapeut selgitab, kuidas õppida kuulama ja mõistma oma partnerit


Intiimne vestlus: pereterapeut selgitab, kuidas õppida kuulama ja mõistma oma partnerit
Foto: depositphotos.com

Intiimses vestluses väljendab paar oma mõtteid ja tundeid mineviku, oleviku ja tuleviku kohta turvalises keskkonnas, kartmata, et pärast neid naeruvääristatakse või et sellele järgneb mingi karistus. Keskmise naise jaoks on intiimne vestlus suhtevajadustest teisel kohal ning mehe jaoks sageli mitte kõrgemal kui kuuendal. Sageli on mehe jaoks rääkimine seotud naise tundmaõppimisega ja kui see on saavutatud, kaob ka soov jätkuvalt "lobiseda", eriti suhetest ja sellest, kuidas üks või teine ennast tunneb. Ma ei imesta, kui mehed kardavad, et selle teema avamine ei tõota head, vaid pigem tulevad siis etteheited ning neil jääb tunne, et nad teevadki kõike valesti ja nende pärast on naine rahulolematu. Millega aga ei arvestata, on see, et kui see ongi tõsi, siis ega rahulolematus sellest ei kao, kui seda ignoreeritakse, vaid pigem süveneb hoopis. Ja mis siis, kui näiteks naisel on töö juures kolleeg, kes tunneb vägagi huvi selle vastu, kuidas tal läheb, ning käitub hoolivalt jne? Kas see kõik ennustab paarisuhtele pikka ja õnnelikku tulevikku? Nii kirjutab pereterapeut Kärt Kase oma raamatus "Kuidas hoida armastust?", millest ilmus äsja kordustrükk.

On arusaadav, et me püüame vältida ebamugavaid olukordi, aga kui me ei tunneta ära, millised neist on tegelikult olulised õppetunnid, võime lõpuks valusate tagajärgedeni jõuda. Loomulikult on aga mõlemal poolel vaja õppida rääkima nii, et see poleks süüdistav, vaid abi küsiv. Näiteks see, kui mees, kes kunagi ei nuta, avaldab oma suure hirmu tuleviku ees, endal pisar silmanurgas, võib tekitada suurt lähedust. See ei tähenda, et ta ei tule selle hirmuga toime, aga selle usaldamine naisele on suur kingitus, mille eest naine peaks meest tunnustama teda empaatiliselt kuulates.

Seotud lood:

Teraapia näide

Paula (42) on suure ettevõtte turundusjuht ning tal on ka oma meeskond. Talle väga meeldib see töö. Hobiks on talvel suusatamine, muul ajal jooksmine. Taavi (40) on palgatööl arhitektina, lisaks joonistab ta maju ka töövälisel ajal n-ö vabakutselisena. Nad on 15 aastat koos olnud ja neil on kümneaastane tütar Miia. Kohe, kui ma esimest korda Paulat ja Taavit näen, saan aru, et nende vahel on suur pinge. Nad on närvilised ja kärsitud. Kui küsin Paulalt, mis tema jaoks probleem on, siis ta nähvab, et tema probleem istub sealsamas, viidates Taavile. Taavi tõuseb selle peale püsti, teatades, et ta läheb nüüd ära, ja Paula vastab, et ega ta muud ei oodanudki kui seda, et mees jälle minema kõnnib, kui peaks kordki inimese moodi rääkima. Taavi põrutab vastu, et ta tõesti ei soovi jälle sellist vestlust, kus tema on kõiges süüdi ja kus tema arvamus mitte kedagi ei huvita.

Mainin neile rahulikult, et mul on hea meel võimaluse üle ise näha, kuidas nende tülid välja näevad, sest see on hoopis parem variant kui kirjeldus. Taavi seisab ukse juures. Ütlen neile peegelduseks: "Saan aru, et teil on raske omavahel rääkida, sest tüli tekib kergesti; see on juba nii kaua kestnud, et on tekkinud lootusetuse tunne ja käegalöömise meeleolu."

Paula hüüatab: "No kaua võib! Ma saan kogu aeg sõimata või jäetakse mind lihtsalt üksi." Taavi paneb vastu: "Sina aga vaikid nädal aega jutti - sama hästi võiksin ma mingi kummutiga koos elada."

Peatan nad ja tõden, et tülitsemine tuleb neil hästi välja, aga püüaks kohe teha midagi tavapärasest teisiti ja alustuseks võiks proovida mitte midagi vastu öelda sellele, mida üks ütleb. "Kas olete nõus?" Taavi seisab ikka uksel. Paula ütleb suhteliselt kurjalt, et tulgu ja istugu nüüd maha, aga ma luban mehel seal seista, kui ta seda soovib.

Paula kurdab natuke rahunenult, et ta ei saa Taaviga rääkida, sest igast asjast tuleb tüli ja see on ta lihtsalt nii ära kurnanud, et enam ei jaksa. Naine võitleb pisaratega, aga on näha, et ta ei taha Taavile neid näidata - ta on mehe nähes pigem vihane kui kurb. Taavi põhimõtteliselt kinnitab, et nende rohked eriarvamused on jah suur probleem. Kumbki ei anna järele, mistõttu asjad jäävad alati kuidagi õhku ning iga järgmine kord tulevad vanad teemad ka uuesti jutuks. Lõpuks ei saagi aru, mida parasjagu lahendada püütakse, kõik on segamini. Asi on läinud nii absurdseks, et nad suudavad tülli minna isegi sellepärast, mis kaste kotlettide juurde paremini sobiks, kas soe jahukaste või hapukoore-majoneesi külmkaste. Lisaks näeb Miia seda kõike pealt ja see ei ole hea.

Olen nõus ja kiidan neid, et nad on teinud ühise otsuse ning vastuvõtule tulnud. Jutu käigus selgub, et Paula jaoks on probleem olnud juba enam-vähem suhte algusest peale see, et ta tahab Taaviga rääkida, aga see ei tule kuidagi välja; Taavi ei räägi vastu või alati on mingi jama. See probleem on pidevalt kasvanud ja viimased neli aastat eriti hull olnud. Taavi on natuke üllatunud moega selle jutu peale, sest tema jaoks on see probleemiks olnud viimane aasta. "Mis siis teie elus veel toimus?" Paula mainis, et tema ema Katrin (74) kolis nende juurde elama, sest isa suri ja ta ei tahtnud enam maal üksi elada. Taavi lisas, et Paula hea sõbranna läks oma mehest lahku umbes aasta tagasi. "Kas te tülitsesite rohkem enne või pärast lapse sündi?" Mõlemad: "Pärast." "Kas tülitsesite rohkem enne või pärast ema kolimist teie juurde?" Mõlemad: "Pärast." "Kas te tülitsesite rohkem enne või pärast seda, kui sõbranna läks oma mehest lahku? Taavi: "Rohkem." Paula: "Sama palju."

Tundub, et vähemalt ühe jaoks on probleem alguse saanud juba väga kaua aega tagasi. "Paula, palun kirjelda natuke, kuidas see sinu jaoks probleemiks kujunes." Paula jagab, et tema mõtetes tekib selgus siis, kui ta need välja räägib. Hea oleks olla kellegagi, kes neid mõtteid peegeldab ja aitab teisi vaatenurki mõista. Tal oli üks lapsepõlvesõbranna Sigrid, kellega ta sai niimoodi rääkida, aga just siis, kui Paula rasedaks jäi, läks Sigrid välismaale õppima ja suhtlemine jäi harvemaks.

"Kas tundus juba enne seda, et Taaviga ei saa rääkida?" Paula ütleb, et enne ei olnud see üldse teema. "Kas võib olla, et Taavi sai pärast naise sõbranna lahkumist uue rolli, ilma et ta oleks seda teadnud või osanud täita?" Paula vastab, et pole enne nii mõelnud, aga nõustub, et võib-olla ta ootas siis küll sellist suhtlust Taavilt kui oma teiselt kõige lähedasemalt inimeselt. Ta tundis tõeliselt sõbrannast puudust, aga lohutas ennast sellega, et tal on ju oma pere ja sellest võiks piisata. Taavi räägib omalt poolt, et ta mäletab küll, kui Sigrid Saksamaale läks ja et Paula oli kurb, aga seda, kas ta pidi sellest ajast peale rohkem rääkima hakkama, ei suuda ta meenutada.

Selgub veel, et Paula ja Sigrid tegid kunagi plaani, et abielluvad samal ajal ja saavad ühel ajal lapse, aga nüüd on Sigrid abielus, Paula ikka veel mitte. Nad arutasid seda kunagi Taaviga ja mees väljendas oma seisukohta, et tema jaoks pole paber tähtis, nii see sinnapaika jäigi. Mul on tunne, et Paula jaoks on see tähtis teema, aga ta ei ole veel valmis seda sügavamalt käsitlema, nii et teen endale märkme abielu juurde tagasi tulla.

Kui laps oli väike, oli Paula väga ärev. Kuigi ta oli tööl olnud enesekindel ja edukas, kahtles ta emana kõiges, seda enam, et sai nii foorumites kui ka arstidelt kohati vastukäivaid soovitusi nii vaktsineerimise kui rinnaga toitmine kohta. Ta pidi täiesti uusi oskusi õppima ja samas tundis, et tal pole loomulikke instinkte, mis aitaks tal orgaaniliselt teha seda, mis on lapsele parim. Taavi käis ikka tööl edasi ja tegi lisaotsi. Mõnel korral Paula kurtis Taavile, et tal on raske, aga mees julgustas, et ta on hakkamasaaja ja ellujääja ning küllap leiab nüüdki lahenduse. Kui Paula tagasi tööle läks, oli see mõneti kergendus, ehkki ka ema rollis tundis ta ennast juba nüüd, kolme aasta järel mugavalt.

Paula ema kolis nende juurde, kui Miia oli kuuene, ja Paulale see sobis, sest nii sai vanaema last eelkooli viia ja sealt tuua ning esimeses klassis ka Miiaga kooliteel kaasas käia. Taavi katkestab Paulat siinkohal ja räägib, kuidas tal on olnud väga raske leppida sellega, et Paula ema neil elab. Katrinil on oma viis, kuidas asju teha, ja kohati tundub, et tema järgi peavad teised siis joonduma. Eriti palju on ta sõna võtnud teemal, kuidas Taavi ja Paula peaks omavahel suhtlema, et Miia mingigi positiivse eeskuju ellu kaasa saaks. Sellepärast on neil Paulaga palju tülisid olnud, aga naine ei soostu teemat arutama, vaid manitseb Taavit, et ta oleks lugupidav ja kannatlik ning tunneks pigem leseks jäänud vanemale naisele kaasa.

Taavi sõnutsi muutus Paula palju närvilisemaks, kui ta teine hea sõbranna Viki lahutas. Nad olid selleks ajaks sama kaua koos olnud kui Paula ja Taavi ning pealtnäha tundus, et neil on hea suhe - vähemalt nad ei tülitsenud.

Oleme pikalt rääkinud, nii et küsin lõpetuseks veel, mida nad on teinud, et probleemi lahendada. Paula ütleb, et ta on püüdnud rääkida, aga asjata. Taavi ütleb, et tema on püüdnud madalat profiili hoida, kuid ka see lõpeb kokkuvõttes tüliga. Pärast kohtumist mõtlen, et enne kui keskendun nende paarisuhtele, soovin teada, kuidas Paula ema ja tütar nende tülisid mõjutavad. Palun neil järgmisel korral kõigil koos tulla.

Päevikukatked

Paula Esimese korraga me väga kaugele ei jõudnud. Rääkisin ja kuulsin seda, mida ma niikuinii juba tean. Lootsin, et saame mingit reaalset abi, aga paluti lihtsalt nädala-kahe pärast tagasi tulla. Kuna mul mingit paremat mõtet pole, siis eks me teeme seda. Ma ei saa küll aru, miks on vaja mu ema ja Miia sinna tarida, aga üks kord võin nad kaasa võtta. Taavi tundub rahulikum, aga endiselt vaikne. Ma lihtsalt püüan õhtuti asjalik olla ja pigem Miiaga suhelda.

Taavi Ma ei tea kedagi oma sõpradest, kes oleks teraapias käinud, aga kui keegi küsiks, kas on jube, siis seda ma ei ütleks. Korraks tundsin isegi kergendust, et keegi mõistab mind ja seda, kuidas ma end tunnen, kuigi muidugi samas oli terapeut ka Paula suhtes empaatiline. See mind ei häirinud. Alguses arvasin küll, et lähen minema - nii piinlik oli, et hakkame võõra inimese ees samamoodi jaurama kui kodus, aga kuidagi see olukord lahenes ja vähemalt saime kumbki nõustajaga rääkida. Ma ei tahaks küll Miiat meie jamadesse segada, aga väidetavalt on ta niikuinii nende sees. Loodame lihtsalt, et see kohtumine kuidagi talle halvasti ei mõju.

Teraapia

Kohal on Paula, Taavi, Miia ja Katrin. Katrin istub Miia ja Paula keskel, Taavi teisel pool Miiat. Tutvun Miia ja Katriniga. Küsin Miialt, kes saavad omavahel kõige paremini läbi: tema ja emme, tema ja vanaema, tema ja issi, ema ja vanaema, isa ja vanaema, ema ja isa. "Mille pärast isa ja vanaema tülitsevad?" "Vanaema tahab ema-isa aidata, aga isa ütleb, et hoidku eemale, et see pole tema asi." "Mille pärast ema ja isa tülitsevad?" "Et nad ei saa omavahel normaalselt rääkida." "Kui nad on omavahel tülis, siis kuidas see sind mõjutab?" "Siis ma ei tohi issiga rääkida, muidu ta käratab ja läheb ära, aga emme ei taha, et ta ära läheks. Siis emme on vihane ja ta tuleb minuga mängima või lihtsalt juttu rääkima. Ma püüan teda lohutada." "Mida vanaema siis teeb, kui ema-isa tülitsevad?" "Paneb oma toa ukse kinni, kuulab raadiot, et muule keskenduda."

Uurin kõigilt, kuidas ema-isa tülid algavad ja kulgevad ehk mis siis toimub ja lõpuks juhtub. Vastused on sarnased. Üldiselt jääb mulje, et kui kunagi võis Katrin olla see, kes "sundis" oma sissekolimisega toimivat elukorraldust muutuma, siis pigem püüab ta nüüd eemale hoida, sest on näinud, et kui ta aidata püüab, siis läheb olukord hullemaks. Miia tundub ka pigem selline, kes püüab kõigile meeldida ja hea laps olla, nii et tema pärast need tülid ei tohiks alata.

Miia mainib, et emme räägib issiga närviliselt ja vihaselt ja siis issi läheb ka närvi, Paula aga näeb, et tema pöördub normaalselt Taavi poole, kuid mees on kohe automaatselt tõrges. Palun Paulal ette näidata, kuidas ta vestlust Taaviga alustab. Kui ta seda teeb, siis Miia ja Katrin raputavad kohe pead ja Taavi muigab. Paula ärritub ja nähvab Taavile: "Sinu jaoks on see muidugi naljakas!"

Küsin Paulalt, kas see ajab teda segadusse, et tema enda ja teiste pilt sellest on erinev. Paula pöördub ema ja tütre poole: "Mina ei ole ju see, kes alustab - ma püüan täiesti normaalselt rääkida." Katrin: "Kullake, sa oled mu tütar ja soovin sulle head. Loomulikult ma ei taha sulle ette kirjutada, kuidas sa oma mehega suhtlema pead, aga kui sa tõesti arvad, et sa räägid temaga viisakalt ja rahulikult, siis see ei ole see, mida mina näen ja kuulen."

Seega tundub viimase aja muster olevat järgmine: Paula on oma mehe peale pidevalt pahane. Ta tunneb, et ei saa temaga rääkida, aga samas on asju, millest peab rääkima. Ta juba kujutab ette, kuidas Taavi ei vasta või ütleb midagi ühesilbilist, ning see ärritab teda veelgi. Kui ta siis vestlust alustab, on tema toon ja viis süüdistav, vihane ning Taavi reageerib sellele omalt poolt ägestudes või püüab viha tõusu ära hoida, pakkudes välja, et nad võiks teinekord rääkida. Kumbki variant ei tööta, sest Paula saab seda, mida ootas, ning vihastab nii enda peale (miks ma üldse püüan) kui ka Taavi peale (kuidas mees ei suuda siis endast üle olla ja talle vastu tulla). Paula ütleb midagi halvasti, Taavi vastu ja tavaliselt siis lähebki Taavi ära. Ta on ka teise ruumi püüdnud varjuda, aga sinna tuleb Paula tänitades järele. Sel ajal kui Taavi eemal on, on Paula vihane, poriseb poolvaljult ning lõpuks maandab ennast nii, et läheb Miia juurde ja püüab tema päikselisel olekul lasta end nakatada. Ema juurde ta ei lähe, sest ta hakkab õpetama, et leppige ära, nagu oleks Paula midagi valesti teinud. Taavi tuleb tagasi lootes, et kõik on rahulikuks jäänud, aga Paula ei andesta. Ta on vahel peaaegu nädal aega Taaviga vait ja kui enne püüdis Taavi kasvõi argiasjadest juttu üles võtta, siis nüüd on käega löönud, et kui ei taha suhelda, pole vaja. Viimasel ajal käivitub taoline muster üle nädala ning on kindlasti ühist eluruumi jagavatele inimestele koormav ja kurnav.

Tänan väga Miiat ja Katrinit tulemast ja probleemi lahendusele kaasa aitamast. Annan Paulale ja Taavile koduse ülesande jälgida oma tülitsemise mustrit ning mõelda kasvõi pärast tüli, millisel hetkel oleks midagi võinud teistmoodi teha, et tulemus ei oleks sama mis tavapäraselt.

Päevikukatked

Paula Isver kui piinlik oli, kui terapeut palus, et ma demonstreeriks, kuidas ma Taavi poole pöördun, ja siis mu ema ja tütar andsid märku, et see pole nii, millest mina loen välja, et see on hullem. Mul on raske mõelda, et mina ise teen midagi, mis tüli õhutab. Olen nii kindel olnud, et kõik on Taavi süü, ja ma ei ole hetkel valmis situatsiooni küll teistmoodi nägema. Miiast hakkas kahju - ma vist panen osaliselt talle vastutuse oma tuju paremaks muutmise eest pärast järjekordset sõnavahetust Taaviga. Terapeut ka küsis, et huvitav, miks ma otsin pigem lohutust Miialt kui Katrinilt. Ma arvan, et äkki sellepärast, et Taavi on mu emale alati meeldinud ja ma vist olen arvanud, et kui peab n-ö valima, siis ema oleks tema poolt; et ma teen Taavile liiga jne.

Taavi Ma ütleks, et see oli ikka kohe täitsa paras Paulale, kui ta enda ema ja Miia põhimõtteliselt välja ütlesid, et see, kuidas ta minuga vestlust alustab, ei ole normaalne kõneviis. Kui ma Paulale ütlen, et vaata, kuidas sa minuga räägid, siis ta vaid puhiseb, et ära hiili teemast kõrvale. Kogu meie sõja taustal ma enne üldse ei mõelnud sellele, mida Miia võib tunda. Tema ju ei saa rahunema minna nagu suured inimesed, nagu mina. Ma vist just sain ühe motivatsioonilaksu seda probleemi lahendada ja kuna kodune ülesanne oli midagi teisiti teha, siis järgmisel korral, kui Paula minuga närviliselt mingi teema üles võtab, ütlen talle: "Palun räägi minuga rahulikult ja viisakalt."

Teraapia

Taavi jõuab vaevalt istuda, kui kibeleb alustama. Ta jagab uhkelt, et vahepeal oli üks situatsioon, kus ta püüdis mitte Paula paha tujuga kaasa minna ja manitses teda viisakamalt kõnelema. See ehmatas Paulat ja ta koguski end natuke, pöördudes hetke pärast palju rahulikumalt tema poole. See oli tühine teema ja nad saidki selle paari lausega räägitud. Siinkohal sobib vahele küsida, et kindlasti on teisigi situatsioone, kus nad tülli ei lähe - mida nad siis teisiti teevad. Paulal tuleb meelde, et ta oli kord nädal aega Soomes uue töökoha kaudu väljaõppel. See oli hästi tore aeg: kaaslased olid vahvad, sai palju nalja, loengud ja rühmatööd olid huvitavad, ümbrus kaunis, päike paistis, keskkonnavahetus oli kasuks - kodumured jäid kaugele. Paar korda rääkis ta Taaviga telefonis, aga pigem sellest, kui äge kõik on. Taavi kuulas, rääkis koduseid uudiseid, et kõik on korras, ja nii need kõned lõppesidki. Ja mis siis oli teisiti kui tüli polnud? Hea tuju, distants. Mis veel? Pärast pikka pausi ütleb Paula kerge irooniaga hääles: "Ma olin Taaviga rääkides rõõmus." Taavi muide mäletas sama juhtumit. Küsimuse peale, mis oli teisiti, vastab ta, et nagu Paula juba ütles, oli ta heatujuline, võttis asju kergemalt.

Vaat kui palju mõjub see, kuidas vestlust alustada. Mis aitaks vestlust teisiti alustada? Mõlemad on vait. Vastan ise: "See, kui mingid jutud, mis rahu ei anna, saavad räägitud." Teen ettepaneku alustada Imago teraapias kasutatava dialoogi vormis kõigepealt sellest, mida Paula vestluses hindab ja miks vestlus talle oluline on. Teadupärast toimub Imago dialoogis nn papagoitamine: üks räägib, teine püüab võimalikult samade sõnadega seda tagasi peegeldada ja kui see õnnestub, saab esimene samal teemal jätkata, kuni kõik on öeldud. Seejärel vahetatakse rollid: teine räägib oma teemal või vastab mingile süüdistusele või väitele ning esimene peegeldab. Taoline vestlemise viis sunnib kuulama, selle asemel et oma vastuse või argumendiga sisse sõita. Kuulamise kaudu on võimalik mõistmist suurendada ning loomulikult on see hea tunne, kui sind tähelepanelikult kuulatakse - see on hoolivuse ja lugupidamise märk. Ekstravertsemad inimesed saavad ühtlasi välja öeldes oma mõtted selgemaks.

Paula jutustab seda, mida mina juba tegelikult kuulsin, aga Taavi veel lõpuni mitte. Mehel on alguses raske keskenduda, sest käivitub mõte: ma tean kõike seda, mida Paula ütleb. Rahustan teda, et see on okei: automaatselt läheb käima see muster, mis on neile harjumuspärane, aga proovime teadlikult skripti järgida. Juhendan Paulat kasutama mina-sõnumeid - neid on kergem peegeldada, sest tekitavad Taavilt loodetavasti minimaalse vastureaktsiooni. Paula tunnistab, et Taavi sai tõepoolest ehk Sigridi lahkumisel tema asemikuks, vähemalt ootuste tasandil. Ta ootas beebi kõrval rohkem tuge ärakuulamise, mitte niivõrd lahenduste näol, aga selle asemel Taavi nagu tühistas tema tunde. Tundus, et mees püüdis kiiresti vestluse lõpetada, öeldes, et "küll sa hakkama saad".

Nüüd on Taavi kord. Ta rõhutab, et tema eesmärk pole see, et "ärme üldse räägime", aga tema jaoks on väsitav, kui Paula püüab iga emotsiooni Taaviga jagada; kui ta iga mõtet Taavi peal kontrollib, kogu tööpäeva detailsusteni ette kannab. Seda kõike on liiga palju. Paula võiks rääkida mõnest asjast emaga, mõnest lapsega ja säästa Taavit n-ö olulisemate teemade jaoks. Kuna Paula on alati väga hästi kõigega hakkama saanud, siis Taavi arvab, et see ongi toetus, kui ta julgustab, et küll nii jätkub ka edaspidi. Ta ei osanud arvatagi, et see mõjub hoopis vastupidiselt. "Naised on minu jaoks ikka täielik müstika!"

Paula toob jutu sisse kodutöö, kus ta mõtles sellele, kuidas teha nii, et Taavi poole jutu pealt ära ei läheks, sest see on tema jaoks kõige raskem koht, aga ei mõelnud midagi välja. Siinkohal katkestan neid korra. Räägin, et üldiselt on parem tüli ennetada kui seda lahendada ja tegelikult peaksid nad mõlemad kasutama argumenteerimise juures võtteid, mis neid ennast või teist rahustavad. Üks neist ongi eemaldumine situatsioonist, aga sellisel moel, et sa annad märku, millal oled valmis jätkama. Põhjus, miks üks ei lase sageli teisel taanduda, on hirm, et sellega kaob võimalus probleemi adresseerida; hirm, et jäädakse sellega üksi ja ei osata seda üksi lahendada. Kui küsin inimeselt, kes rahuneda püüab, kui kaua see aega võtab, siis tavaliselt on vastus kas viis või viisteist minutit. Usun, et tegelikult kaldub see pigem sinna viie minuti poole, nii et kui hagu mitte alla panna, siis suudame päris kiiresti rahuneda sellele tasemele, et vestlust jätkata. Kui see nii ei lähe, siis on vestlusest keelduja vastutus pakkuda välja uus aeg, et asi lõpuni rääkida. Paula ja Taavi saavad koduse ülesande: kui Taavi vajab rahunemiseks ruumi, siis Paula võimaldab tal olla teises toas viis minutit, sest mehe sõnul sellest piisaks. Kunagi kui ta suitsu tegi, siis oli see ühe suitsu aeg. Pärast pausi tuleb Taavi ise ja ütleb, et on valmis jätkama. Ühtlasi saab Paula ülesande mõelda välja viis, kuidas oma ärritust maandada.

Jätkame Imago dialoogi vormis abielu teemal. Palun Paulal Taavile selgitada, mida abielu tema jaoks tähendab ja miks ta tahaks just Taaviga abielluda. Paulal on kohati raske sellest rääkida, kuna ta ei näe hetkel Taavit selle inimesena, keda ta endale abikaasaks ihkaks. Palun tal meenutada aega, mil abiellumine Taaviga oli talle oluline. Paula räägib, et Taavi oli esimene mees, kellega ta tundis ennast intellektuaalselt samal tasemel ja tegelikult tunneb siiani. Ta nii nautis nende vestlusi ükskõik mis teemal ja tunneb neist väga puudust, sest need on suhete halvenemisega ära kadunud. Paula kartis, et ei leia meest, kellega igav ei hakka, ja jääbki eluks ajaks otsima, aga Taaviga tutvudes tekkis lootus, et äkki ta ongi selle õige leidnud, ning abiellumine tundus täiesti iseenesestmõistetavana. Paula sõnul on ta mõelnud sedagi, et ehk Taavi ei taha sellepärast abielluda, et siis on kergem lahku minna. Arvasin, et Taavi vastus sarnaneb sellega, mida olin juba varem kuulnud, aga ta hoopis avab, et pole enne mõistnud, et Paula nii abiellumist näeb, ja kui endalt küsida, miks olla nii väga selle vastu, mida naine tahab, siis ei tule tal ühtegi mõistlikku argumenti pähe. Ta ei ole kunagi varem mõelnud, et ei taha naisega koos olla, lihtsalt viimane aasta on neil väga keeruline olnud. Korraks puudutame ka seda teemat, kuidas Paulale sõbranna lahutus mõjus. Paula oli mõelnud, et kui need, kes absoluutselt omavahel ei tülitsenud, ka lahku läksid, mis lootust siis neil üldse on. Ja kui lisada sinna veel abiellumise vältimise teema, siis järeldus ongi valmis: ta ei taha mind, aga ise ka ära ei lähe, lihtsalt teeb mu elu põrguks.

Taavi saab võimaluse väljendada oma pahameelt seoses sellega, et Paula otsustas ilma temata ema nende juurde elama kutsuda. Selgub, et ta ei ole ema kui inimese vastu, vaid just selle vastu, et temaga ei arvestatud. Paula selgitab, et selleks ajaks nad väga enam ju ei arutanudki asju, sest alati tuli sellest tüli. Dialoogi vormis töötasime kahel kohtumisel, mis toimusid nädalase vahega. Nad said lõpuks rääkida sellest, kuidas Paula jaoks on vanematest hoolimine ja lugupidamine nende vastu väga oluline ja ta ise sooviks ka, et Miia võtaks ta kunagi enda juurde, kui tal raske on. Paula oleks hea meelega ema ja Taaviga maha istunud, kui kolimine hakkas, ning ühised reeglid ja piirid paika pannud, aga Taavi oli kuri ja vait. Taavi oleks hea meelega maja selliseks kujundanud, et neile oleks privaatsus jäänud, ning ta oleks soovinud arutada ka Katriniga selle üle, et mis ta tunneb, kauaks ta peab neile jääma. Samas tundus talle selline vestlus ilma Paulata vale ja Paulaga ei tohtinud üldse tõstatada varianti, et ema kunagi neilt ära läheb... Kurb, kui head kavatsused mattuvad aastatega kujunenud negatiivse suhtlemise spiraali sisse.

Päevikukatked

Paula Meiega on tehtud tõsist teraapiat. Praegu on selline läbiraputatud tunne, et see, mis enne kehtis, enam ei kehti, aga uut pole veel ka paigas. Mul on segased tunded. Ühelt poolt mind vihastas Taavi jutt, et ma lämmatan teda oma lobisemisega - ma arvan, et see on tugev liialdus, et ma üldse suud kinni ei pane. Teisalt, kui tema vaatevinklist võtta, siis ma tõesti võiksin ka teistega rääkida, eriti emaga, kellega ma olen kuidagi vähe suhelnud, kuna ma vist süüdistan teda meie tülide tekkes. Kas on võimalik õppida omavahel normaalselt rääkima? Kui terapeut pärast Imagot küsis, kuidas tunne on nii suhelda, siis ma tõdesin, et see on meeldiv ja ma olen sellisest suhtlusest puudust tundnud. Isegi kui mulle ei meeldinud mingid asjad, mida Taavi ütles, siis ma natuke hindasin seda, et ta need välja ütles. Ma saan ju aru, et kui ma kujundlikult tahan pidevalt tal pead otsast ära hammustada, siis ta väga ei jaga minuga enam midagi. Kas ma siis ise olen tõesti kuidagi sellele kaasa aidanud, et ma ei saa seda, mida tahan?

Taavi Olin natuke üllatunud, kui kohtumisel selgus, et Paula ema tegelikult ei olegi meie probleem või teema, vaid meie Paulaga: me võime ükskõik mis teemal vahutada. Ma kuidagi olen hakanud Paula ema nägema kui meie suhte vaenlast, aga täiesti üllatav mõte on see, et äkki ta tõesti siiralt tahab meid aidata. Ei saa väita, et ta püüab meid lahku ajada, ja enne kui ta veel meil ei elanud, sain temaga väga hästi läbi. Pigem kohtles ta mind kui oma poega, keda tal endal pole - tegi mulle head süüa ja puha. Nüüd, kus ta meie juures elab, on see kõik ära jäänud, aga võibolla hoopis sellepärast, et ta ei taha Paula positsiooni endale võtta. Samas tõenäoliselt hoolib ta minust endiselt ja ehk ei teagi, kuidas olla. Kui nii võtta, siis ma olen temaga küll halvasti käitunud.

Paula Mul paluti mõelda sellele, kuidas saaksin ennast tüli tekkides rahustada, eriti siis, kui Taavi on juba läinud teise tuppa ja meil on n-ö paus. Tuli meelde üks lugu, mida mu Kanada sugulane tädi Helmi rääkis, kui neil külas käisime. Tema oli oma abikaasaga vist 50 aastat abielus. Kui küsisin, kuidas te teineteist välja kannatate, siis ta jagas, et kui ta ärritub ja tahab midagi halvasti öelda, siis läheb ta enne kööki teed keetma. See võtab aega, kuni vesi keema läheb ja tee tõmbab, ning kui tal joomise ajaks on endiselt soov teemat tõstatada, siis ta teeb seda, aga rahunenult. Kui tung on vaibunud, siis järelikult polnud asi nii tähtis. Hetkel tundub see kuldaväärt nõuandena, mida mina vist pole kunagi järginud. Sigrid ütles, et üks tema sõbranna kirjutas oma viha paberile ja põletas ära. Mulle vist pigem sobiks see tädi Helmi variant - võiksin piparmünditeega proovida, mis üldiselt chilli olemist tekitab.

Taavi Terapeut küsis millalgi, mida ma teen siis, kui Paula vihastab mu soovi peale tüli käigus ära minna. Vastasin, et lähen ära ja mitte teise tuppa, vaid päris ära. Olen ka asjad kokku pakkinud ja ööseks sõbra juurde läinud. Kas tagasi tulles on omavaheline läbisaamine parem olnud? Ei, halvem - siis ongi see, et ta ei räägi minuga päevi. Ja siis küsis terapeut, et miks ma seda siis teen, kui see asju hullemaks teeb? No kui nii küsida, siis jääb mulje, nagu ma oleks idioot. Saan aru, et see on nagu analoog, et löön käega seina ja kui see katki ei lähe, siis löön lõpuks nii kõvasti, et käsi on katki ja pean seda siduma hakkama. Imago mõte on väidetavalt teise kuulamine, mitte enda kuuldavaks tegemine. Saan aru, et olen vist siiani tahtnud Paulale selgeks teha, et ma ei suuda nii palju rääkida kui tema; et mulle ei meeldi see, kuidas ta minuga suhtleb, ja et olen teda põikpäisuses süüdistanud, et ta kõike seda kuulda ei võta. Ma ei imesta, kui tema arvab samamoodi, et suhtlen temaga inetult ning olen kange.

Teraapia Küsin paari käest, mis mõtted neil on vahepealsel ajal tekkinud. Taavi räägib, kuidas tema on siiani püüdnud probleemi lahendada sellega, et teeb veel rohkem seda, mis ei tööta - pole siis ime, et midagi paremaks ei lähe. Tunnustan teda innukalt selle mustri teadvustamise eest. Selgitan juurde, et inimesed sageli muudkui räägivad, et ennast kuuldavaks ja mõistetavaks teha, aga unustavad seejuures teist kuulata, et teda mõista. Kui see ümber pöörata näiteks Imago dialoogi kaudu (eesmärgiks teise kuulamine, et teda mõista), siis see on suur muutus. Annan Paulale ja Taavile ülesande vaielda mingil teemal, mis neil õhus on, nii nagu nad kodus teevad. Rohkem juhiseid nad ei saa, aga vaikselt loodan, et mõlemad püüavad pigem kasutada neid võtteid, millest me oleme oma kohtumistel rääkinud. Paulal tuleb meelde, et neil jäi suveplaanide arutelu päris alguses tüli pärast katki... Panen tähele, et Taavil on komme kohe, kui Paula midagi ütleb, tuua välja mingi põhjus, miks see mõte ei sobi või ei toimi. See tekitab Paulas frustratsiooni, mis iga lausega kasvab. Soovitan Taavil oma hästi arenenud kriitilist mõtlemist ja analüüsivõimet liialt mitte kasutada ning pigem tuua oma vastuses kõigepealt välja ühisosa ehk seik, millega ta Paula jutust nõustub, ning siis küsida luba teise poole või eriarvamuse välja toomiseks. Nii ei jää teisel muljet, et tema mõtted on ebaolulised ja neist sõidetakse üle. Paar korda teeme pausi, et Taavi saaks ennast korrigeerida, sest nii kiirelt tuleb see esimene "ei, ma..." Paula teeb kohati "Taavit" ning ma soovitan talle sama mida ennist mehelegi. Huvitaval kombel nad ei vaidle enam mingi aja pärast, vaid kasutavad väga ettevaatlikult mina-sõnumeid, peegeldusi, lasevad teineteisel lõpuni rääkida, küsivad teise arvamust, põhjendavad enda omi ning seda kõike viisakas toonis. On näha, et mõlemad pingutavad, Taavi peab isegi laubalt taskurätiga higi pühkima, sest ta nii kardab, et kohe tuleb see koht, kus ta tahab ära minna. Natuke juhendan neid, aga üldiselt saavad nad ise hästi hakkama ja ma kiidan neid ülivõrretes. Küsin, mil määral aitab skaalal 1-10 see, mida nad praegu teevad, nende suhet paremaks muuta. Paula ütleb 7, Taavi 8. Super! Oleme õigel teel!

Päevikukatked

Paula Mul on hea meel tõdeda, et me oskame, kui tahame. Kas siis tahtmises on seni küsimus olnud? Huvitav, miks peale jäämine ja viimase sõna õigus mingil hetkel nii oluliseks muutub, et kaalub kodurahu säilitamise üles? Tabasin, et minu jaoks on väga oluline, et Taavi minuga nõustuks, ja kui ta nüüd teeb nii, nagu soovitati, siis ma väga loodan, et suudan omakorda rahulikum olla.

Taavi Hetkel on see faas, kus minu vestlused Paulaga on väga kunstlikud ja konarlikud, sest ma püüan rääkida ja samal ajal meeles hoida kõiki neid soovitusi, mida kuulnud olen. Hea, et ma tahtejõuline inimene olen, see annab lootust, et suudan nii kaua vastu pidada, kuni uus harjumus tekib. Väidetavalt võtab see 21 päeva ehk siis viis päeva möödas, 17 veel minna!

Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Kärt Kase raamatust "Kuidas hoida armastust?".

KOMMENTEERI!