Armastus on nii suur ja oluline, et sellest on raske rääkida. Aga ma teen seda, sest pole olemas midagi sellest tähtsamat.
Vahel, kui ma ärkan ja mõtlen enda elu erinevatele külgedele, siis tunnen äkki, et ükskõik, kuhu ma ka ei vaataks - igast küljest vaatab vastu mure. Oled võib olla midagi sarnast kogenud. Sellistel hetkedel tunnen, et minu peas, kehas ja südames koguneb mingi seletamatu raskus ning ma vajun selle koorma all oma enesetundes järjest madalamale. Siis tunnen, et ei jaksa ja ei taha nende murevaldkondadega üldse tegemist teha, mul justkui poleks enam midagi sinna lisada, pole energiat, mida jagada, pole soovi jätkata. Olen püüdnud seda seisundit analüüsida ja tänaseks olen veendunud, et tegemist on armastuse puudumisega, kuigi mure põhjuseid võib olla ju väga erinevaid.
Ravida olen saanud kirjeldatud sisetunnet sellega, et keskendun oma mõtetes muusikale, perele, sõpradele ja publikule - kõigele, mis mind rõõmustab. Täitun seejärel tänulikkuse ja armastuse tundega, kuigi viimase kohta pole sõna "tunne" vast kõige õigem kasutada. Adun seejärel, et täitun tohutu energiaga, suutes armastada ka neid, kes mulle suuri muresid valmistanud on. Tajun, et suudan selle armastusega kõik mured ravida, et mul on jõudu ja soovi tegevust jätkata. Mul on, mida jagada.
KOMMENTEERI!