Osalesin kord ühel nädalalõpu seminaril, mille eesmärgiks oli arendada oskust armastada teisi kogu südamest. Enamus osalejaid pidas end selles küsimuses üsnagi arenenuks. Olime ju kõik maksnud korraliku summa ja loobunud tervest vabast nädalalõpust, et õppida, kuidas olla armastavam inimene. Kes siis veel selliseks asjaks valmis on kui mitte inimene, kes on sellel teel juba üsna kaugele jõudnud? Kuid kursuse juhendaja pani meie arusaama endast proovile, küsides: "Kui kaua hoiaksite oma südame avatud inimesele, kellele olete tunnistanud üles oma suure kire ja imetluse, aga tema ei kavatsegi teie armastusele samaga vastata? Kui kaua jagaksite suuremeelselt oma armastust edasi, arvestades sellist keeldumist?" Enamus meist tunnistas, et mitte eriti kaua. Meie kõige levinum automaatne kaitsemehhanism toob kaasa emotsionaalse vaakumi. Siis, kui me ükskõik mis põhjusel ei jaga oma armastust ja valgust teistega, jääme lõpuks ise armastusepuudusesse.
Marianne Williamson kirjutab oma raamatus "Imeline armastus": "Kui armastus kuivas mu elus kokku, oli alati selle põhjuseks minu enese koonerdamine kaastundliku suhtumisega teistesse. Ja kui armastus lokkas mu elus, siis alati tänu sellele, et olin seda piiramatult väljendanud, meelitades selle justkui südamesopis kössitava lapse päikese kätte."
Kui oleme tõrksad ja ei soovi armastust jagada, siis põhjustame niiviisi armastuse vaakumi oma südames. Meie soov leida seda "Õiget" muutub veelgi intensiivsemaks, kompenseerimaks üldist armastusepuudust meie elus. Igatseme meeletult ja sügavalt, et keegi meid armastaks. Januneme selle järele, et keegi meie eest hoolitseks - isegi tervendaks või annaks meile kõike seda, mida meil kunagi pole olnud.
Iyanla Vanzant tuletab meile oma raamatus "Vahepeal" meelde, et "Alustame suhet, otsides armastust, unustades ära, et peame ise selle kaasa tooma". Selle asemel et otsida kedagi, kellelt armastust saada, peame pigem keskenduma sellele, et kellele meie ise saaksime armastust anda - kes inspireeriks meid ületama oma enesekeskseid ning nartsissistlikke piiranguid. Ja see nõuab, et oskaksime jagada armastust isegi siis, kui see ei ole lihtne.
Suuremeelsus tuleb küllusest, kuid iga eneseohverdus pole veel heasoovlik žest. Teinekord on meie "suuremeelsuse" taga varjatud soov manipuleerida teist inimest olema selline, nagu meie seda soovime. Ja me peidame oma isekuse altruistlike ning ohvrimeelsete žestide taha, püüdes end näidata sellisena, nagu me tegelikult pole. Teate küll. Kindlasti olete mõne sellise inimesega ka kohtingul käinud. Sellisega, kes andis teile, soovides midagi kindlasti vastu saada. Veelgi enam, olete kindlasti ka ise selline olnud. Selline armas ... ja lahke ... ja meeletult mõistev ... kuni hetkeni, mil hakkate mõistma, et teie kaaslane ei suuda mingil moel anda teile seda, mida soovite.
Sageli pidin endale kohtamas käies meenutama, et kui see mees ei taha või ei soovi mulle anda seda, mida mina tahan, pole ta iseenesest halb inimene. Ta on lihtsalt minu jaoks halb variant.
Põlisameeriklastel oli tavaks otsustada inimeste rikkuse üle mitte selle põhjal, mis neil on, vaid selle põhjal, mida nad teistele annavad. Selleks, et anda ilma soovita midagi vastu saada, peab inimene olema heas ühenduses enda sisemise rikkuse ning heaoluga. Budistlik nunn Pema Chödrön on öelnud: "Teekond suuremeelsuse juurde seisneb selles, et oleme ühenduses oma sisemise rikkusega ja hindame seda niivõrd, et oleme valmis loobuma kõigest, mis meid sel teel takistab. Oleme valmis loobuma mustadest prillidest, pikkadest mantlitest ja kapuutsidest ja kõigist maskidest. Lühidalt, avame end ja laseme end puudutada."
Kui avastame end mõtlemast selle üle, miks meie elus pole rohkem armastust, siis võiksime kaaluda, kuidas saakisme ise seda rohkem jagada. Armastus, mis ei pääse meist välja, ei pääse ka meisse sisse. Blokeeringud pole kunagi ühepoolsed, sest mingil tasandil on andmine ja saamine üks ja seesama kogemus.
Kuigi see võib tunduda vägagi ebaloogiline, et peame otsima viise armastust jagada ka siis, kui meil endalgi on seda vähe; kui aga otsustame seda teha, toob see otsus kaasa selle, et armastus hakkabki meie ellu kuuluma.
Khalil Gibran nimetab oma esseede kogumikus "Prohvet" neid, kel on vähe, aga kes vaatamata sellele annavad, "elluuskujateks", kinnitades, et "nende varasalv pole kunagi tühi". Sest elul on komme end ise tasakaalustada. Ralph Waldo Emerson julgustab meid oma essees "Kompenseerimine" andma sellise suuremeelsusega, et Universum ise on valmis siis kompenseerima meie pingutusi. Ta soovitab "armastada, ja siis armastatakse ka teid", ja usub, et "armastus on alati matemaatiliselt õiglane, nii nagu matemaatilise võrrandi kaks poolt on võrdväärsed". Seepärast utsitabki ta meid elama nii, et "Jumal oleks meile tänu võlgu".
Suuremeelne inimene on suurepärane olla - andestada, esimesena vabandada, maskidest loobuda. Alati on alguses tunne, et me ei suuda või ei taha seda teha. Aga kui hingate sügavalt sisse ja ei aja enam oma õigust taga, ei karista kedagi sellepärast, et ta teile haiget tegi või ei anna enam hinnanguid, siis olete piisavalt vaba, et kogeda sügavat armastust, mis muutub eluviisiks ja mitte ainult eksklusiivseks kogemuseks kellegagi, kes hetkel veel te elust puudu on.
KOMMENTEERI!