Kui aega on jäänud vähe...


Kui aega on jäänud vähe...
Foto: depositphotos.com

Inna Narro on kliiniline psühholoog, kelle igapäevane töö on seotud surma, leina ning erinevate haigustega, millest valdava osa moodustavad pahaloomulised kasvajad. Hiiul töötatud aastad on aidanud tal mõista armastuses avalduvat imet. Elu ja surma piirimaile sattunud inimeste lood on olnud tema jaoks just sellised vaimsed õppetunnid, milles avalduv tarkus on piisavalt väärtuslik selleks, et seda lugejatega jagada. Pakume lugemiseks katkendi raamatust "Kui aega on jäänud vähe".

Kristi (45): Mida ma oma elus valesti olen teinud?

Kristi ei olnud arsti poolt suunatud patsient. Ma valisin ta ise, või tegelikult oleks õigem öelda, et tema valis minu. See oli 2013. aasta augustis. Palatisse astudes nägin vasakult esimeses voodis nooremapoolset naist, kes pöördus mu poole palvega kutsuda õde. Ta oli liiga nõrk selleks, et vajutada kella - nuppu, mis valvelauas palati kutsungi registreerib. Ma ei küsinud rohkem midagi, sest piinatud pilk selle naise silmis rääkis iseenda eest. Kristi voodi kõrval asuval kapilaual märkasin mõningaid eneseabiraamatuid, mis jutustasid positiivsest mõtlemisest, alternatiivmeditsiinist ja hinge parandamisest.

Kui alustasin Hiiul tööd, lugesin isegi virnade viisi läbi alternatiivmeditsiini- ja eneseabiteemalisi raamatuid. Reiki, ajurveda, kanaldamine, pendeldamine, kristallid, metameditsiin ... Ma teadsin, et nendes raamatutes esitatud tõed ei ole enamjaolt tõendus- ja teaduspõhised, aga amet kohustab. Selleks et meditsiiniliste kriteeriumidega vastanduvate tõdede teemal diskussiooni pidada, tuleb nende tõdede meetodeid teada.

Seotud lood:

Kristi pakkus mulle huvi. See oli huvi tema kui isiksuse, mitte niivõrd patsiendi vastu. Paar tundi hiljem astusin palatisse ning küsisin, kas oodatud abi oli tulemuslik. Kristi jaatas, tänas ja naeratas. See oli ilus naeratus, mis muutis helgeks kogu tema valu varjus olnud olemuse ja see naeratus rääkis minu naera - tusega ühte keelt. Pärast meie tutvumisvestlust küsisin Kristilt luba teda ka järgnevatel päevadel külastada. Neist kohtumistest said lugudega jutuajamised.

Ma sain teada, et Kristil on kaks täiskasvanud poega, peatselt teismeikka jõudvad tütar ja poeg ning abikaasa, kellest ta väga lugu peab. Sain teada, et ta armastab väga oma tööd, mis oli seotud rõivaste ja kangastega. Kurvem teadmine oli see, et munasarja pahaloomulise kasvajaga oli ta võitlust pidanud viis aastat, lapsed ja abikaasa toeks. Selle viie aastaga prooviti ära kõikvõimalikud ravimeetodid. Nii nagu armastuses ja sõjas olevat lubatud kõik, on lubatud kõik ka võitluses elu ja surma vahel.

Kristi võitlus haigusega meenutas laevareisi tormisel merel. Kord oldi rõõmsate uudiste ja ravitulemustega laineharjal ning hetk hiljem laineoru põhjas. Ja need põhjas veedetud päevad muutusid ühel hetkel nädalateks, siis kuudeks ja nüüd, siin Hiiul tundus, et aeg pudeneb käest nagu rusikasse pigistatud liiv. Seda "rusikast liiva pudenemist" tuli Kristil meie vestluste ajal mõni nädal hiljem järjest sagedamini ette. Tundus, et iga tera sellest peotäiest liivast viis endaga kaasa nii lootuse kui füüsilise ja emotsionaalse jõu, mida ta nii kiivalt oli hoidnud ja kaitsnud.

Kuna Kristi luges haiglasse saabudes suure ja hiljem väiksema õhinaga eneseabiraamatuid, siis oli nende sisu üheks peamiseks vestlusteemaks. Me jõudsime arutada positiivse mõtlemise kasulikkuse, armastuse ja hingejõu olemuse ning raamatutes lubatud täieliku paranemise lubaduste üle.

Püstitasime koos küsimusi haiguse, ravi ja meditsiini ning paranemisvõimaluste kohta ... ja otsisime neile koos vastuseid. Kui arvasime, et täna leidsime mõnele küsimusele ammendava vastuse, siis homme osutus see ikkagi mitteammendavaks.

Ühel hetkel Kristi loobus nende raamatute lugemisest ja ma nägin tema pilgus ning tajusin hinges meeletut-meeletut pettumust. Lootus purunes selle pettumuse hoobi all kildudeks. Ja siis küsis ta minult, silmad veekalkvel: "Miks just minuga selline "asi" juhtus? Mida ma oma elus valesti olen teinud? Ma armastasin oma abikaasat, lapsi ja meie elu ... oma tööd."

Need küsimused on nii arstile kui psühholoogile kõige keerulisemad ainult ühel põhjusel - neile pole olemas õigeid või valesid vastuseid. Sellistele küsimustele võib leida vastuseid mineviku elusündmusi läbi kammides, geneetilistest uuringutest või keskustelust meditsiini võimaluste ja piirangute üle. Jah, need annavad meile mingil määral mõttelist tegevust, kuid miks-küsimus jääb ikka rahuldust pakkuva vastuseta. Ma soovitasin Kristil kasutada aega nii targasti kui võimalik, sest ta oli praegu veel olemas naise ja emana. Tal oli võimalus rääkida ja naerda ning oma hinges ja sõnades armastada nii meest kui lapsi.

Kui Kristiga tutvumise päevast oli möödas umbes nädal, sain telefonikõne tema abikaasalt, kes tundus pahane olevat selle peale, et "keegi võõras" tema naist tüütamas käib. Kui psühholoog patsiendiga tegeleb, siis mõnikord võib see tekitada lähedastes küsimusi, isegi pahameelt. Eriti juhtudel, kui patsiendi lähedasi ei teavitata sellest, et raviprotsessi on kaasatud ka psühholoog või hingehoidja. Kristi abikaasa telefonikõne õpetas mulle uue töövõtte: helistada alati patsiendi lähedasele pärast esimest vestlust patsiendiga. Ma tänan teda siiani selle õpetunni eest, mis on muutnud mu tööd patsiendi lähedastega efektiivsemaks ja avatumaks. Tunnistan, et olin ehmunud ja hirmul ning esimene küsimus, mis mulle pähe kargas, oli see, et kas ma olen teinud või öelnud midagi halvasti või valesti. Inimesed, kellel on keerulise ja pikaaegse raviga haigus, on kergesti haavatavad ja tundlikud. Nende psüühika, valu ja lootuse või lootusetusega tegelemine on sama, kui kõndida veepinda katval jääkirmetisel. Iga sõna, isegi pilk või hääletoon võib lüüa prao sellesse haprasse olemusse ning kogu inimese usaldus sinu vastu kaob. Kristi abikaasa küsimusele "Ja kes teie üldse olete?" vastasin vabandusega. Paari sõnaga selgitasin oma ameti sisu ning palusin võimalust lähiajal kohtuda. Õnneks ta nõustus ning me kohtusime minu kabinetis juba järgmisel päeval. Kodus mõtlesin pool ööd võimalikele küsimustele, mida minu käest sel kohtumisel küsitakse või mis laadi vastuseid nendele võimalikele küsimustele mul anda on.

Kristi abikaasa Jan oli teravapilguline, jõuline ja otsekohene mees. Sellistele meestele antakse alati konkreetsed, ausad ja otsekohesed vastused, sest õhulosside ning tühja jutu ajamisega nemad ei lepi. Vestlesime põhiliselt minust ja mu töökogemusest ning teemadest, mida ma tema abikaasaga arutasin või tulevikus arutada plaanin. Kristiga vestlustest andsin ainult põgusa ülevaate, sest patsiendi privaatsust ja usaldust tuleb austada. Janile ei meeldinud eriti eneseabiraamatute teema, kuna neis kajastatud teemad ja lubadused võivad haigel, kelle seisukord järjest halveneb, kutsuda esile hiljem pettumisega lõppevaid lootusi. Ilmselt oli Jan nagu minagi märganud Kristi juures nende raamatute nukraks tegevat mõju.

Esimesele kohtumisele Janiga järgnesid teisedki, mis avasid selle pealtnäha range olekuga mehe tegeliku loomuse. Jan oli armastav abikaasa, hell ja hoolitsev isa, range, kuid õiglane tööandja ning mulle tulevikus sõber, kelle peale loota. Aga sel hetkel ma seda veel ei teadnud. Mõnikord vestlesime palatis kolmekesi - Kristi, Jan ja mina. See võib tunduda uskumatu, kuid me leidsime isegi teemasid, mille üle naerda. Need olid head hetked. Kristi ja Jani suhtlemises ning teineteisele olemises väljendus selgelt nendevaheline armastus. Viisteist koos oldud aastat, millest viis möödus haigusega võideldes, ei olnud kirge ja tundeid kulutanud. Seda juhtub harva, kui haiglast antakse patsiendi lähedastele luba viibida palatis kauem, kui külastusaeg ette näeb. Jan ja Kristi said selle loa. Ma lootsin nii väga, et see paar saab numbrites tunde, päevi ja ehk nädalaidki selleks, et olla koos ning teineteist veel armastada sõna, pilgu ja puudutustega. Ma elasin nende armastusele siiralt kaasa, niipalju kui mul lubati sellest osa saada.

Enne Kristi juurde minekut rääkisime Janiga omavahel Kristi haigusest ja tervisest ning otsisime koos vastust igikestvatele küsimustele miks? ja kuidas?. Käisime läbi minevikuseiku, kus mõni hetk ei olnud nii helge, kui oleks võinud olla, ning analüüsisime võimalikke tehtud vigu. Mis tegelikult ei olnud vead, vaid õigeimad otsused tol ajahetkel ja olukorras.

Patsiendi lähedastel, eriti abikaasal, tekivad sageli süümepiinad. Nad teevad endale etteheiteid selle pärast, et ei armastanud oma kaasat piisavalt või olid ehk liiga järsud eriarvamuste avaldamisel. Haiguse süvenedes leitakse, et ravi otsimisega ei tegeldud piisavalt põhjalikult ning kindlasti oleks olnud veel mõni võimalus jne. Ma püüdsin kogu oma oskuste ja elukogemusega Jani süütunnet leevendada ning sisimas lootsin, et hetkelist kergendust ta meie vestlustest siiski leidis. Aga ma teadsin, et üsna pea tuleb süütunne tagasi ning me alustame selleteemalise aruteluga otsast peale.

Kui enamikule inimestest võib tunduda, et arutelud ühe ja sama teema ümber on igavad, siis mina suudan neid nautida. Iga "vanateemaline" vestlus on tegelikult alati uus, sest kunagi ei tea, missuguse lahenduse või mõtte sealt leida võib. Hea õnne korral võib ootamatult saada vastuse küsimusele, mis on pikka aega mõtteis keerelnud. Viimane kohtumine Kristiga on mul siiani meeles. See toimus vaikides, pilkude vahetamises ja teineteisele mõistvalt naeratades. Oma südames tundsin, et see naeratus jääb viimaseks, kuid ikka lootsin, et saan ka homme tulla palatisse, kus viimasel nädalal on olnud vaikust ja naeratusi rohkem kui jutuvadinat.

Hommikul tööle jõudes sain teada, et varane septembrikuu hommik oli Kristi endaga viinud. Läksin kabinetti nutma, sest olin vihane, kurb ja katki kogu selle ebaõigluse pärast, mida hetkel tundsin. Tundus ebaõiglane, et nii ilusa hinge ja sarmiga naine, kes oli oma parimas abikaasaks ja emaks olemise eas, ei näe lapsi ega lapselapsi sirgumas ega vanane kaunilt oma abikaasa kõrval. Ma ju teadsin Jani ja Kristi unistust vananeda koos oma maakodus, mida aastaid hoole ja armastusega üles ehitati.

Kui olin ennast emotsionaalselt piisavalt kogunud, helistasin Janile, et ehk saan ma midagi tema heaks teha. Õnneks sain ma tema jaoks teha sel päeval kõige olulisemat - lihtsalt olemas olla. Kui ta oma naise asjadele järele tuli, vestlesime veidi minevikust ja tegevustest, mis on inimese surma korral vaja ära teha. Kaastundeavaldus on sellise loo puhul liigne, sõnade asemel on puudutusel ja pilgul rohkem sisu ja siirust ning seetõttu lihtsalt kallistasime, enne kui ta autosse istus.

Kristi lahkumise päev oli jäiselt tuuline ja külm vaatamata sellele, et september ei olnud veel poole pealgi, kuid ärasaatmispäev oli seevastu suviselt soe. Ma pean oma töös enda jaoks suureks auks seda, kui olen palutud patsiendi matustele. Neisse kolme peotäite mulda, mis jäävad minu viimaseks hüvastijätuks oma patsiendiga, panen kogu tänulikkuse selle eest, et mul oli võimalus olla osa tema loost.

Janiga suhtlesime pärast Kristi muldasängitamist edasi. Esimesed neli kuud iga nädal. Ma teadsin, et ta ei ole kabinetis istuja tüüpi ning tema ettepanekul võtsime ette pikki paaritunniseid jalutuskäike. Me veetsime tunde erinevaid surnuaedu külastades, lugesime hauakividelt meeste, naiste ja laste nimesid ning aastaid. Mõtisklesime hauakivi all lebajate saatuste ja eluea pikkuste üle, jutustasime neist lugusid, mis meie endi jaoks olid sel hetkel tõesed. Soojemate oktoobri- ja novembriõhtute aegu istusime surnuaias mõnele pingile, et kuulata vaikust või rääkida elust ja surmast. Neil jalutuskäikudel rääkisime Janiga kõigest, mis oli seotud tema lapsepõlvega, kohtumisest Kristiga, laste sünni ning kodude ja ettevõtete loomisega.

Ühel päeval palus Jan, et sõidaksin koos temaga maale, tema ja Kristi maakoju. Jan ei olnud seal käinud naise lahkumisest saadik. Ma mõistan seda emotsionaalse valuga seotud hirmu ja üksildust nende inimeste juures, kes peavad minema paika, kus nad armastatud inimesega õnnelikud on olnud. Sõitsime majja, mis oli täis häid mälestusi ajast, mida oleks võinud olla rohkem. Seda õnnelikkust oli tunda isegi siis, kui Kristit seal enam ei olnud. Peen kunstitaju peegeldus igast detailist ja valitud värvitoonist. Kokku oli sobitatud nii linna- kui maaelule omaseid esemeid, modernseid ja aastakümneid seisnud tööpinke. Kristi ja Jan austasid minevikuga esemeid ning mulle sai osaks põnev ekskursioon kodu ja ühe armastuse loo muuseumis.

Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Inna Narro raamatust "Kui aega on jäänud vähe".

Kuula Vikerraadio "Peresaadet" Hiiu järelravi kliiniku kliinilise psühholoogi Inna Narroga.

KOMMENTEERI!