Elu jätkuvuse mõistmine: surmajärgse elu müsteerium

 (4)
Elu jätkuvuse mõistmine: surmajärgse elu müsteerium
Foto: depositphotos.com

Sa oled elanud lõpmatus minevikus. Sa hakkad elama lõpmatus tulevikus. Ja seetõttu ei peaks sa muretsema elu lakkamise pärast füüsilises kehas. Sinu suurim mure peaks olema see, kas sa oled teinud kõik, mida tahad teha - Jumala jaoks, enda jaoks, oma perekonna jaoks, oma lemmikhuvide kaudu inimkonna jaoks -, enne kui su keha enam ei toimi ja sinust saab nii-öelda vaim. Ja nagu me igapäevaste uudiste põhjal näeme, ei tea inimene kunagi, millal selle elu võimalused tema enda või ta lähedaste jaoks lõpevad, kirjutab Elizabeth Clare Prophet oma raamatus "Elu pärast surma".

Teadvusetu hing usub surmajärgsesse ellu. Carl G. Jung, Šveitsi psühhoanalüütik

Surmale pööratakse suurt tähelepanu, aga tegelikult pole surma olemas. Seda räägivad meile surmalähedased kogemused. Surm on nimetus protsessile, mil füüsilises kehas tegevus lakkab - kõigepealt ajus, südames, seejärel mujal. Aga see ei tähenda elu ega teadvuse ega hinge lõppu. See ei tähenda, et sinu eksistents lõpeb. See pole nii, et sa lähed kas taevasse või põrgusse. Sul lihtsalt pole enam füüsilist keha. See on peamine muutus.

Kui hülgame oma füüsilise keha, oleme juba valmis järgnevaks. Läbi kogu elu on iga meie mõte, emotsioon ja tegu kantud Jumala energiast. Me teeme oma tegusid valgusega, mis tuleb meie südame Jumalikust Allikast. Ja see energia on kristallselge elu hoovus. Me lisame omalt poolt sellesse hoovusesse kas puhtust või midagi negatiivset nagu kadedus, viha, hirm, kahtlus ja masendus. Need vastuolulised vibratsioonid koormavad teisi. Need takistavad ka meid ennast ja tekitavad negatiivsuse kogumi. See negatiivsus püsib, kuni muudame oma vihkamise armastuseks, südamekalkuse halastuseks ja andestuseks, võitlevad energiad rahuks. See, kuidas me kasutame jumalikku energiat, kuhjub meie elude jooksul ja määrab paljuski ära selle, mis juhtub meiega elude vahepeal.

Seotud lood:

On väga tähtis, et me saaksime sellest protsessist aru. Paljudest teguritest sõltub, mis juhtub pärast keha mahajätmist ehk üleminekuprotsessi, mida nimetatakse surmaks. Ma tahan sulle tutvustada neid võimalusi - ning võimalikke lõkse. Samuti selgitan, mida sa peaksid teadma, et nendeks valmis olla.

Surma järel siseneb enamik sinust vahepealsesse perioodi - vaheolusse ehk vahepealsusesse -, kus sa valmistud taaskord oma järgmiseks eluks. Väike protsent inimesi on täitnud oma maa peal oleku eesmärgi. Nad ei tule tagasi, vaid liiguvad edasi oma spirituaalse arengu teel. Sinu ülim eesmärk on lõpetada taaskehastumine, saavutades ühenduse oma Kõrgema Mina ja Jumala Kohalolekuga. Inimesed, kellel on olnud surmalähedasi kogemusi, naasevad teadmisega sellest jumalikust ühendusest. Nad igatsevad selle õndsuse järele, mida kogesid teisel pool, isegi kui neile on antud uus võimalus praegust elu edasi elada.

Kuhu me läheme ja miks?

Ma olen palvetanud paljude hingede eest, kui nad on surnud, ja sageli on mul lastud näha, mis nendega juhtub. Kui Kesk Idas toimus Lahesõda, palvetasin nende eest, kes surma said, ja mitte ainult ameeriklaste ja meie liitlaste, vaid ka iraaklaste ning kõigi teiste sõjas osalenute ning süütute tsiviilelanike eest, kellelt elu oli võetud. See, mida ma nägin, oli väga huvitav. Inglid olid juba viinud nende hulgast vagad inimesed - mis tahes rahvusest sõjaväelased, kes olid olnud oma elus tõeliselt spirituaalsed, palvetanud, pühendunud ja kelle süda oli puhas - spirituaalsetesse varjupaikadesse taevasesse ilma. Mõnel neist oli selline valguseimpulss, et nad olidki kohe sinna jõudnud. Mõnel oli küll valgus, aga nad ei suutnud sinna jõuda, niisiis kutsusin ma ingleid, et nad võtaksid ka need hinged kaasa, ning nad tervitasid ingleid ja läksid nendega kaasa. Nende seas oli väga pühendunud moslemeid, kes palvetasid oma keha kõrval ega suutnud selle juurest ära minna. Nad põlvitasid oma surnukeha juures ja palvetasid. Nad olid vahetpidamata palvetanud alates hetkest, mil nad tapeti. Aga siis nägin ma midagi eriti huvitavat. Ma nägin, et mõnedel sõduritel (ja neid oli igast rahvusest, kaasa arvatud ameeriklased) polnud soovi minna valguseilma. Nad olid väga vihased, et olid tapetud, ja väljendasid seda viha raevutsedes, needes või ropendades. Nad olid kohutavalt vihased ja seetõttu ei viidud neid harmoonilisse paika puhkama või õppima. See polnud nii mitte ainult seetõttu, et nad sinna ei sobinud, vaid ka sellepärast, et nad keeldusid minemast koos inglitega, kes neile järele tulid. Sõdurid ütlesid, et nad ei taha minna valguseilma, kus nad saaksid õppida. Sellest oli väga kahju, sest kindlasti on inglid meie parimad sõbrad. Niisiis näeme, et sõjas osalemine mis tahes poolel ei määra ära seda, kust need hinged end pärast surma leiavad. See sõltub nende teadvusseisundist.

Sinu surmajärgne elu on unikaalne

Ma olen jälginud surnud inimestega juhtunud igasuguseid hämmastavaid olukordi. Nagu ma ütlesin, viivad inglid mõned hinged kohe pärast surma otse taevasesse ilma. Neil on nii tugev vaimne impulss ja armastus Jumala vastu, et nad lihtsalt tõusevad sellisele tasandile, mis on nende loomusele juba omane. Mõned hinged lähevad neile järele tulnud inglitega meeleldi kaasa. Nad ärkavad, näevad tõde ja saavad aru, et peavad minema koos inglitega kõrgemasse ilma, kus nad saavad teha seda, mida nad peavadki surmajärgses elus tegema: valmistuma taassünniks. Aga mõned lükkavad inglid tagasi või ei tee neist välja, sest need inimesed jätkaks palju meelsamini sedasama, mida nad teevad madalamates ilmades, illusioonitasanditel, mis ei kuulu taevasesse ilma. Või on nad segaduses ja arvavad, et on ikka veel füüsilises kehas, sest ümbrus tundub neile tuttav. See võib surmajärgse elu madalamatel tasanditel kergesti juhtuda. Mõnedel hingedel pole piisavalt spirituaalseid oskusi, et jõuda ise taevasesse ilma. Nad peavad ootama, kuni keegi maa peal palub ingleid, et nad läheksid ja need hinged päästaksid.

Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Elizabeth Clare Propheti raamatust "Elu pärast surma".

KOMMENTEERI!