Teadmaratas sümboliseerimas Ameerika põlisrahvaste psühholoogiat


Teadmaratas sümboliseerimas Ameerika põlisrahvaste psühholoogiat
Foto: depositphotos.com

Ameerika põlisrahvaste teadmaratas (Medicine Wheel) on olnud külluslik allikas erinevaile inimese tervist ja psühholoogiat puudutavaile ideedele. Kuigi teadmaratta olulisust on tõlgendatud varieeruvalt ja enamasti oletuslikult, pakuvad need tõlgendused huvitavat ja isiklikul pinnal tähenduslikku raamistikku, mille toel mõtiskleda sellest, kuidas tasakaal ja harmoonia inimese vaimset heaolu toetavad. Käesolev artikkel kirjeldab teadmaratta algallikaid ning samatähenduslikkust selliste kujunditega nagu mandala ning C. G. Jungi ideed psühholoogilist arengut edendavatest sümbolitest.

Algsed teadmarattad olid kivist moodustised, mille rajajaiks olid pärismaised hõimud, kes elasid praeguste Ameerika Ühendriikide loode- ja Kanada edelaosas. Esmakordselt nimetati neid asju "teadmarattaks" 19. sajandil. Ameerika põlisrahvaste kõnepruugis tähistab sõna "teadma" (ingl. k medicine) kõike seda, mis soosib harmooniat ning haigusi vaadeldakse disharmooniatena, mis paiknevad kas inimeses endas või siis tema suhetes teistega (Cohen, 2003).

Teadmarattad võtsid mitmeid vorme, kuid enamikul neist oli keskne kivikuhil, üks või rohkem kontsentrilist kiviringi ning mitu kividest laotud sirget, mis sirutusid keskmest väljapoole. Pärismaiste mustjalgade rajatud Ellise teadmaratta süsinikmeetodil uurimine pakkus selle loomisajaks 15. Sajandit (Barnett, 2000). Keskne rõngas kattis matusepaika, millest leiti luustikujäänuseid. Paljudel teadmaratastel olid ratta territooriumil ka väikesed kiviringid (tipi ringid) (Barnett, 2000).

Seotud lood:

Kuna põlisrahvastest ei jäänud mingeid kirjalikke ülestähendusi, siis on teadmarataste algsest eesmärgist ja tähendusest vähe teada. Kõige levinum oletus on, et neid kasutati pühapaikade tähistamiseks, kuid tõenäoliselt oli neil mitmeid kasutusviise ning neil oli erinevate inimeste jaoks sajandite vältel erinev tähendus (Cohen, 2003). Osasid neid võidi kasutada tseremooniatakse, näiteks Päikesetantsus.

Bighorni ja Moose'i mäe teadmarattail oli 28 haru, mis võrdub kuukalendri päevade arvuga, see on tekitanud spekulatsioone, et neid võidi kasutada ka kalendri või päikese kulgemise vaatlusvahendina. Mõlemal rattal on kaks kivikuhikut paigutatud nii, et need joonduvad omavahel täpselt suvise pööripäeva päikesetõusu ning päikeseloojanguga. Sarnaseid joondusi võib leida ka Stonehenge'i kiviringidel (Barnett, 2000).

Teadmaratta tänapäevased tõlgendused

Oglaala-siuude pühamees Must Põder on öelnud: "Te olete märganud, et kõik mida indiaanlane teeb, teeb ta ringis, sest maailma vägi töötab alati ringidena ning iga asi püüab olla ringikujuline." (Tsiteeritud, Moodley & West, 2005, lk. 298).

Üks teine siuu vanem, Lombakas Hirv, on öelnud, et indiaanlaste sümbol on ring, püha rõngas, rõngas on ajatu ja voolav ning õpetab elu tähendust, mis on: uus elu tärkab surmast (Moodley & West, 2005). Seega võib teadmaratast vaadelda kui Ameerika põlisrahvaste kosmoloogilist mudelit. Paljudele põlisameeriklastele on teadmaratas iidne sümbol, mis aitab inimestel mõista kuidas elada elutervet elu ning näha oma seost kõige elavaga (Johnson, 2006).

Tänu eraldatud paikade asumisele, olid valged teadmarattaist teadmatuses kuni 1970-ndateni. Hyemeyohsts Storm (1972) märkas teadmarataste kiviringide sarnasusi Päikesetantsu tseremoonias kasutatavate sümbolitega (millel on neli jaotust, mis langevad kokku nelja ilmakaarega) ning kombineeris need omavahel, luues tänapäevase ratta. Storm kasutas oma versiooni teadmarattast kui suunavat raamistikku raamatus "Seitse noolt", mis kirjeldas teadmaratast kui "inimeste elu rada" ning "arusaama universumist" (Storm, 1972, lk. 5). Storm, kes kirjeldas end kui "segaverelist" (Storm, 2005, n.p.), kasutas ratast laialdase mütoloogia alusena ning tänapäevane arusaam teadmarattast kui filosoofilisest raamistikust sai alguse "Seitsmest noolest" (Jenkins, 2004). Storm (1972) soovitas lugejail mõelda teadmarattast kui peeglist, milles peegeldub kõik. Ratta kivid võivad tähendada inimesi, loomi, rahvaid või ideid ning ratas kui terviklik on universum, mis sisaldab kõiki asju. Ratas õpetab kõigi universumi elementidega harmoonias olemist.

Nii indiaani- kui ka mitte-indiaani rahvad võtsid omaks idee, et teadmaratas on sümbol ning lisasid sellele omi laiendusi ja tõlgendusi. Storm oli kasutanud ratast kui vaimse ja psühholoogilise arengu sümbolit, ühendades ilmakaared värvide, loomade ja iseloomujoontega. Sama lähenemist matkides arendasid Brooke Teadja Kotkas ning Jamie Sams välja oma enda rattaversioonid, segades neid okultismi ja psühhoteraapia ideedega. Päikesekaru kasutas ratast kui oma maa-astroloogia sümbolit. New Age'i kirjanikud, näiteks Lynn Andrews ja Wolf Moondance julgustasid oma lugejaid ehitama õue oma enese teadmarattaid ning kasutama neid isikliku arengu ja meditatsiooni abivahenditena (Jenkins, 2004). Teadmarataste rajamine on muutunud populaarseks pseudo-rahvuslikuks religioosseks praktikaks ning teadmaratta retki pakutakse mitmete retkekorraldajate juures sellistes New Age'i enklaavides nagu Sedona, Arizonas.

Teadmaratta jagamine neljaks veerandiks, kolme alamjaotusega igas veerandis, tegi rattast kasuliku vahendi ennustamiseks ja isiksuseanalüüsiks. Entusiastid annavad ratta neljale suunale hulga erinevaid nimetusi, mis tavaliselt ei põhine millelgi muul, kui nende isiklikel eelistustel. Nad seostavad ratta punkte aastaaegade, värvide, tähtkujude, isiksusetüüpide, tootemloomade ja isegi moraalsete vaadetega (Jenkins, 2004). Oma raamatuis kinnitab Kenneth Meadows, et lugeja saab ratta abil määratleda oma isiklikku stiili ja teha kindlas oma elusaatus. Teadmaratta ülesehitust saab tõlgendada kui ükskõik mille väljendust ning paljud tänapäevased ratta versioonid sisaldavad üsnagi vähe midagi tõesti algupäraselt põlis-ameerikalikku (Jenkins, 2004).

Kuigi võib üsna julgelt eeldada, et enamik tänapäevaseid teadmaratta tõlgendusi on üsnagi kaugele liikunud sellest algsest tähendusest, mida kasutasid põlised indiaanlased, võivad ka tänased tõlgendused kasulikku rakendust leida. Pea iga tänapäevane teadmaratta versioon rõhutab harmoonia ja tasakaalu vajalikkust, nii iseendas kui ka kõigi teiste maa olendite ja elanikega. Samuti loob ratas kujundliku meenutaja, et muutus on vältimatu, et elu on arenguprotsess, et terviklikkuse otsimine on väärt eesmärk.

Mannion (2006) kirjeldas teadmaratast kui filosoofilist traditsiooni või uskumustesüsteemi, milles ratas esindab eluringi ning selle neli kodarat esindavad erinevad looduse ja inimloomuse aspekte. Näiteks Stormi (1972) tõlgenduses esindas idapunkt päikesetõusu, algust ja maailma nägemist illusioonidest vabana, samas kui lääs esindas loojangut, sisekaemust ja teadvustamatust. Lõuna esindas uudishimu ja avastamist ning põhju esindas intelligentsust ja taiplikkust. Ratta keskpunkt esindab inimese enese elu keset ja täiuslikku tasakaalu kõigi teda ümbritsevate elementidega.
Johnsoni (2006) tõlgenduse järgi võivad ratta neli veerandit esindada nelja ilmakaart, nelja elementi ja nelja olemuslikku elementi (füüsiline, mentaalne, vaimne ja sotsiaalne), mis kõik peavad inimeses tasakaalus olema. Storm (1972) ütles, et alustavad elu omades vaatepunkti ühes neljast ilmakaarest ning saavad kasvada vaid püüdes õppida mõistma kolme ülejäänud rattaosa. Ta tõi näiteks, et inimene, kes alustab põhjast on küll tark, kuid külm ja tundetu ning tal tuleb leida tasakaal arendades empaatiat. Seda analüüsi võib vaadelda, kui midagi C. G. Jungi isiksuse tüpoloogiaga sarnanevat.

C. G. Jungi isiksusearengu sümbolid

Mandala (sanskriti keeles ring) on hinduistlik ja budistlik kujund, mida kasutatakse kui mõtlusvahendit. Mandala võib jõustada meditatsiooni illustreerides mikrokosmost (iseend) makrokosmoses (universum). Ringikujuline mandala omab ilmseid paralleele tänapäevaste teadmaratastega ning ka sama eesmärki, meenutamaks vaatajale tasakaalu, harmooniat ning kogu olemasolu kaasavat olemuslikkust. C. G. Jung kutsus mandalat hinge sümboliks (Owen, 2002).
Jungile pakkus huvi sümbolite psühholoogiline olulisus ning ta nimetas ringi kõige võimsamaks sümboliks. Ta alustas oma isiklike mandalate ja fantaasiate maalimist umbes 1914. aastal ning koondas need teoseks, mille ta nimetas "Punane raamat". Jungi esimene mandala, Systema Munditototius, meenutab teadmaratast. Maal kujutas mikrokosmost makrokosmoses, millel olid neljas ilmakaares isiklikku tähtsust evivad figuurid. Näiteks on ratta põhjatipus noor poiss koos tiivulise munaga, mida tasakaalustab ratta lõunatipus Abraxas, mis esindab varjudeilma. Jung kirjeldas oma mandalaid kui isiksuse seisundit käsitlevaid krüptogramme, mandala esindab inimest ennast, maailma ja kogu isiksuse terviklikkust (Jung, 1959).

Jung palus paljudel oma psühhoteraapia patsientidel mandalaid kas joonistada või maalida ning uuris neid, avastamaks teadvustamata mõtteid. Jung arvas, et pilte analüüsides võivad patsiendid arendada välja uue enesetunnetuse, olles kord vabastatud alateadlikest tunnetest ja kompleksidest, saab inimene alustada individualiseerumise teekonda (Jung, 1973). Jung kirjeldas indiviidi moodustumist kui protsessi, mille käigus harmoniseeritakse oma isiksuse ühitamatud elemendid ning tuuakse need tasakaalu (Elkins, 2000). Mandala joonistamine võib toimida enesetervendamise katsena, kus harmooniline kujund muudab kahjutuks neuroosi korratuse ja segaduse. Seega täitis mandalate joonistamine Jungi puhul sama funktsiooni, mis on antud tänapäevasele teadmarattale.

Kui Jung pidas mandala teemal 1930. aastal seminari, siis näitas ta seal oma enda ja oma patsientide mandalaid, Tiibeti mandalaid ning pilti navahode liivamaalidest. Ta ütles, et kui isik joonistab mandalat, siis väljendab see tema hinge seisundit. Spontaanse mandala kujundite tõlgendamine võib anda vihjeid selle inimese psühholoogilise funktsioneerimise kohta. Vahel illustreerib mandala isiksuse arengut, samas kui mõnel teisel puhul näitab see ego heitlusi vastanduvate jõududega, näiteks ego varjuga või lahingut animuse ja anima vahel. Jung arvas, et mandalas esinevad kujundid aktiveerivad arhetüüpe - tähenduslikkuse allikaid kollektiivses alateadvuses (Jung, 1959). Mandalad, ning laiendatult ka teadmarattad, võivad väljendada inimest ennast, isiksust, täielikkust, terviklikkust ning vastandite ühinemist.

Teadmaratas Ameerika põlisrahvaste tervenduspraktikais

C. G. Jung reisis ringi Ameerika edelaosas ning külastas seal indiaani hõimude esindajaid (Jung, 1973). Ta täheldas sarnasust Tiibeti budistlike mandalate ja kuivast liivast maalidega, mis on osa navahode tervendustseremooniatest. Kluckhohn ja Leighton (1945) märkisid, et üles on tähendatud üle 500 erinevad liivajoonistuse disaini ning igat neist kasutati mingi kindla tseremoonia tarbeks. Värvikaid, äärmiselt stiliseeritud liivajoonistusi luuakse selleks, et aidata taastada patsiendi tervist ja harmooniat. Liivamandala loomisprotsessi usutakse tervenemisele kaasa aitavat, kuna sümmeetriliste, korrastatud kujundite joonistamine keskendab mõtted tasakaalule ja harmooniale. Navahod usuvad, et liivajoonistuste ravijõud tuleb Püha Rahva kujutamisest, keda usutakse neis joonistustes kohal viibivat ning kui patsient astub vahetusse kontakti Püha Rahvaga joonistusele istudes, siis sisenevad nood haigesse ning aitavad tervenemisele kaasa (Reichard, 1977). Kuigi need maalingud ei ole tehnilises mõttes teadmarattad, võib ka neid vaadelda kui midagi sarnast, tänu nende kujundite harmoonilisusele ning nende, kui terviklikkuse kujutiste, tervendavale potentsiaalile.

Järgmine ringimotiivi kasutamine Ameerika põlisrahvaste kaasaegses tervenduskunstis on juturing - rühmateraapia vorm, mille osalejad istuvad ringis. Pärast magusalõhnalise heina või salvei suitsuga puhastamist, avab ringi juht jutulõnga, jagades isiklikku kogemust ning seejärel räägivad teised rühma liikmed oma isiklikest kogemustest ja tunnetest. Korraga räägib üks inimene, ei toimu vahele segamist ega teiste kahtluse alla seadmist. Ühes juturingis osaleja sõnul: "Aitasid juturingid mind, kuna ma sain rääkida ja kuulata ennast ning otsustada kas see oli tõeline asi või vaid mööduv olemisviis... Ma sain selles selgust kuulates iseend oma tunnetest rääkimas ja teisi seda kuulamas... Oli mitmeid kordi, kui ma kokku varisesin ning valust lihtsalt lahti lasin," (tsiteeritud: Moodley & West, 2005, lk. 299).

Ringjas teadmaratta stiilis disain on sage Indiaani agentuuride ja organisatsioonide logodes. Olulise ning laialtlevinud Põlis-Ameerika sümbolina on teadmaratas oluline meeldetuletus vajadusest kõigis asjades tasakaalu, terviklikkuse ja harmoonia poole püüelda.

Lõppsõna

Kuigi pärismaiste indiaanlaste iidsed kivist teadmarattad on tummad oma algsete eesmärkide või tähenduste koha pealt, on tänapäeva inimesed olnud loomingulised kohaldades rattaile oma enda tõlgendusi. Vähimal kujul saab teadmaratta arhetüüpset ringjat vormi tõlgendada kui meeldetuletust sellest, kui oluline on näha kogu elu ja loodut ühtse tervikuna. Ratta keset või vaadelda kui ühtset isikuolemust, samas kui ratta harud ulatuvad väljapoole teiste inimeste ja kogu ülejäänud maailmani. Ratta perimeetri kardinaalpunktid viitavad kõige loodu suurele mitmekesisusele ning punktide vastandasetus viitab vajadusele harmoonia saavutamiseks vastandeid omavahel integreerida. Tasakaalu taasäratav teadmaratas meenutab meile, et keskenduda tuleb sellele, mis on elus kõige olulisem.

Teadmaratta (Medicine Wheel) autentse õpetuse laager O'Odhami indiaanlase Rupert Encinase ehk Lendava Kotkaga on toimumas 27.- 29. juulil Lõuna-Eestis. Täpsem info SIIN.

References

Barnett, D. (2000). Mystery of the medicine wheels. Retrieved August14, 2006 from
the University of Saskatchewan web site: http://www.usask.ca/education/ideas/tplan/sslp/wheel/medicine.htm
Cohen, K. (2003). Honoring the medicine. New York: Random House Ballantine.
Elkins, J. (2000). How to use your eyes. New York: Routledge.
Jenkins, P. (2004). Dream catchers. New York: Oxford University Press.
Johnson, C. L. (2006). An innovative healing model: Empowering urban Native
Americans. In T. M. Witko (Ed.), Mental health care for urban Indians (pp. 189-
204. Washington, D.C.: American Psychological Association.
Jung, C. G. (1973). Memories, dreams, reflections. New York: Pantheon Books.
Jung, C. G. (1959). Mandala symbolism. Princeton, NJ: Princeton University Press.
Kluckhohn, C. & Leighton, D. (1945). The Navajo. Cambridge, MA: Harvard
University Press.
Mannion, J. (2006). Essentials of philosophy. New York: Barnes & Noble.
Moodley, R. & West, W. (2005). Integrating traditional healing practices intocounseling and psychotherapy. Thousand Oaks, CA: Sage.
Owen, M. (2002). Jung and the Native American moon cycles. Berwick, ME: Nicolas-
Hays, Inc.
Reichard, G. A. (1977). Navajo medicine man sandpaintings. New York: Dover.
Storm, H. (2005). About Hyemeyohsts Storm. Retrieved May 2, 2007 from
www.hyemeyohstsstorm.comStorm, H. (1972). Seven arrows. New York: Ballantine Books. Autoriõigused 2009 Timothy C. ThomasonTimothy C. Thomason is a Professor in the Department of Educational Psychology at Northern Arizona University in Flagstaff, Arizona.Originaal: http://www.cgjungpage.org/learn/articles/culture-and-psyche/908-the-medicine-wheel-as-a-symbol-of-native-american-psychology

Autor: Timothy C. Thomason, Põhja-Arizona Ülikool

Tõlkinud: Elbe Kuldmäe

KOMMENTEERI!