Täna on tõnisepäev: karu keerab koopas teist külge, sest pool talvest on läbi saanud


Täna on tõnisepäev: karu keerab koopas teist külge, sest pool talvest on läbi saanud
Tõnisepäevdepositphotos.com

Tõnisepäev on tuntud ka kui taliharjapäev ja kesktalvepäev, mis näitab, et pool talvest on läinud ja pool on veel ees. Usuti, et kui täna on nii palju päikest väljas, et ratsamees jõuab hobuse selga hüpata, siis tuleb ka ilus suvi.

Tõnisepäeva nimetused viitavad kahele olulisele poolele selle päeva tähenduses: vana kultuspüha ja talvepoolitaja. Selleks päevaks pidi olema alles pool inimeste ja loomade toiduvarust.

Nagu muudelgi talvistel tähtpäevadel peeti oluliseks päeva pikenemist kukesammu võrra. Tõnisepäeva ilm ennustas ette suveilmu ja viljakasvu. Tuntuim ütlus on: kui tõnisepäeval nii paljugi päikest paistab, et mees näeb hobuse selga hüpata, siis tuleb kena aeg.

Pikki sajandeid ühendati tõnisepäeva koduhaldjale ohverdamise ja sigadeõnne tagamisega. Seejuures on omavahel põimunud pühast Antoniusest lähtuv pärimus ja koduhaldjas Tõnni kultusega seonduvad kombed. 20. sajandi alguses olid Lääne-Eestis säilinud Tõnni kuju, temaga seonduvad ohvrikombed ja uskumused. Lääne- ja Lõuna-Eestis, eriti Setumaal tähistati tõnisepäeva seapea ja kruubisupi söömise ja austavate, vargsi viidud ohvriandidega 20. sajandi lõpuni. Selle juures lausuti karja- ja viljaõnne tagamiseks tõnnipalve.

Tõnnile viidi ohvreid veel siis, kui uudseviljast, -piimast või -lihast midagi valmistati, olulisem ohvriaeg langes üldse sügisele, kuid vajadusel viidi andeid neljapäeviti ja muudel maagiliselt olulistel aegadel.

Seotud lood:

Setudel oli tavaks näidata tõnisepäeval sigadele päikest. Lääne-Eestis seevastu näiteks aeti sigu välja vastlapäeval, nende edenemiseks veeretati ümmargusi puukettaid, viidi seakonte lakka ja lausuti palveid. Selle põhjal on kalendri- ja usundi-uurijad tuletanud mitmesuguseid seoseid sea- ja päikesekultuse vahel.

Tõnisepäeval käidi mõnel määral külas ja peeti pidusid. Selle kohta on rohkem andmeid Setumaalt, kus mitmetes külades peeti nn praasnikut, kuhu kutsuti sugulasi paariks päevaks pidutsema.

Mujal Eestis telliti 19. sajandil kõrtsis mokalaadal endale sulaseid ja tüdrukuid. Peremees andis käsiraha, mida hiljem palga juures ei arvestatud; lepingu kinnituseks tuli välja teha.

Tõnisepäeva puhul käidi kariloomi tervitamas ja pakuti neile leiba või lüpsiku pealt süüa. Loomadel on lastud nuusutada nendega seotud tarbeesemeid ja riistu; on kantud leiba ümber karja, et kari edeneks. Loomadele pakutud leivapäts küpsetati eraldi. Mõnel pool visati pool pätsikest uksest välja Tõnnile ja teine pool ahju, et tagada viljaõnne.

Tõnisepäeva öösel käidi võõra lamba pead pügamas, sellest villast sai kaitsevahendi kohtu ja saksa viha vastu. Muidugi oli sellise teguviisiga võimalik ka teise lambaõnne pidurdada. Lõuna-Eestis viidi hommikul kolm hargitäit sõnnikut põllule, viijale pakuti liha. Seegi komme oli mõeldud loomade kaitseks ja vilja edenemiseks.

Keelud

Tõnisepäeva töökeelud on seotud sigadega, et vältida nii seakahju kui ka sigade tekitatud kahju: keelatud oli võrgukudumine (sead lõhuvad ära), ketramine ja õmblemine (seal hakkab pea ringi käima või torgid sead pimedaks).

Rituaalsed toidud

Tangudega keedetud seapea, herned (oad) sealiha või seapeaga.

Loodus

Tõnisepäeval keerab karu teise külje, hülgel sünnib esimene poeg, putukatel tuleb hing sisse, lõpeb mardipäeval alanud lutsupüük.

Taliharjapäevad

Eestis on talvekeskmeks peetud taliharjapäeva, tõnisepäeva, küünlapäeva, paavlipäeva ja käädripäeva. Üldiselt ongi kõigil rahvail mitmeid kalendripühi, mis kannavad talve poolitaja tähendust.

Tõnn

Loe veel

Maja- ja koduhaldjas, kelle kaitse alla kuulus kari ja kelle määrata oli karjaõnn. Tõnni austamine oli 19. ja 20. sajandil säilinud eeskätt Lääne-Eesti aladel. Tõnn on üks väheseid eesti haldjaid, kellel oli kindel materiaalne kuju. Enamasti oli tegemist lihtsa haralise puutükiga, mis riietati riideribade abil naiseks või meheks. Tõnni hoiti erinevates paikades elumajas või ka pööningul. Paljudes peredes polnud Tõnni kuju, vaid hoiti hoopis tõnnivakka. Seda laastudest, vitstest või muust materjalist karbikest, kasti vm eset hoiti võõraste silmade eest varjul. Sinna pandi andena riideribasid, viidi andeid uudseviljast ja muust värskest. Tõnnivakas võidi hoida ka riide- või lõngakera, mis sümboliseeris koduhaldjat. 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses polnud sageli tõnnivakka ega Tõnni kuju säilinud, kuid oli säilinud tava viia esmaohvrit äsjaküpsetatust, tapetust, keedetust. Tõnniohvritest loobujaid ja Tõnni hävitajaid tabas pärimuse järgi raske õnnetus või haigus nagu ohvripaikade rüüstajaid ja hävitajaidki.

Allikas: www.folklore.ee/BERTA

KOMMENTEERI!