Selgeltnägija Viktoria Raidose nõuanded müstiliseks pööripäevaajaks


Selgeltnägija Viktoria Raidose nõuanded müstiliseks pööripäevaajaks
Foto: depositphotos.com

Kohe on talvine pööripäev uksele koputamas ning avamas meile oma maagilise jõuga aja. Loe, mida soovitab võimas Venemaa nõid ja selgeltnägija sellel talvisel esivanemate pühal teha.

Ehkki esivanemate vaimud võivad kohale tulla igal ajal, toimub õige suhtlemine nendega ainult siis, kui järgitakse teatud tavasid. Kui sa tõeliselt soovid luua ühendust lahkunud esivanemate ja kogu suguvõsaga, siis pead neid regulaarselt mälestama. Seda on soovitatav teha kindlatel perioodidel, kui looduse jõud on kõige aktiivsemad.

Paganlik traditsioon järgib kõige elusa loogikat ehk elu ja surma vaheldumise tsüklit. Inimene uskus, et aeg on mittelineaarne ja et kõige tähtsamad sündmused korduvad igal aastal. Inimelu ei ole ainult puhtalt inimlik eksistents, vaid ka osa kogu universumi elust, kosmilisest harmooniast.

Loodusega kooskõlas elamine tähendab inimelu tsüklite ühtlustamist loomulike loodustsüklitega. Saabub talv, järelikult ka pakane. Tuleb kevad, järelikult peab maad harima. On aeg lootuseks ja ootuseks, aeg teostumiseks ja saagiks, aga ka aeg matuse tuleriitadeks. Miski ei lahku jälgi jätmata, vesi naaseb vihmana, pingutus tulemusena, noorusest saab vanadus ja vanadus toidab lapseiga. Alati pead olema tänulik saadud andide eest.

Paganlikus traditsioonis uskus inimene, et ka emake Maa ja isake Päike on tema esivanemad. Nemad ju annavad inimesele energiat, toitu, soojust ja valgust - elu ennast. Mitte juhuslikult ei sisaldanud peaaegu kõik traditsioonilised agraarsed pühad, mis on pühendatud põllumajandustsükli võtmehetkedele, lahkunud esiisade kummardamise elemente. Praktiliselt kõigis religioossetes traditsioonides on oluline sümboolne tähendus kaheksal daatumil - päikesetsükli punktidel, mil päikesevalguse intensiivsus muutub, kujutades järjekordset etappi Valguse ja Pimeduse vahelise igavese vastuseisu müsteeriumis. Astroloogiliselt tähendab see, et Päike läbib teatud kraadid, liikudes kardinaalsetesse märkidesse ja fikseeritud märkide keskele. See on võrdpäevsuse, pööripäevade ja aastaaegade vahetumise aeg. Pärimuskultuuris usutakse, et see on püha aeg, mis tuleb tavalisest ajamõõtmest välja ja on kõrvuti mütoloogilise ajaga, mis eksisteeris aegade alguses. Sellistel hetkedel - ühinemiskohtades, piiridel, ajapööretel - avaneb inimesele teispoolne maailm, mis tavalisel ajal on nähtamatu. Need päevad on energeetiliselt laetud ja sõltuvalt Päikese astroloogilisest asendist on neil erinev tähendus. Näiteks leiab ka ainult linnakultuuris elav inimene, kellel ei ole mingit seost looduse, põllumajanduse ja loomuliku maagiaga, et aasta kõige pimedamal päeval - talvisel pööripäeval - ja kevadise võrdpäevsuse ajal ei ole tema seisund samasugune. Nendel päevadel läbi viidud kombetalitused ja rituaalid on eriti tõhusad.

Seotud lood:

Igal sellisel daatumil on oma tähendus, mis on seotud antud loomuliku hetkega aastaringis, mistõttu on soovitatav, et läbiviidud talituse või rituaali tähendus vastaks päeva tähendusele. Tavaliselt on need daatumid seotud keldi traditsiooniga, kuid sarnased pühad eksisteerivad enamikus pärimuskultuurides ja on ajaliselt seotud nende kaheksa päevaga või ajaga nende läheduses. Asi on selles, et kuupäevade nihet mõjutas tõsiselt kalendrireform (üleminek Gregoriuse kalendrile) ja ristiusk (iidsed paganlikud pühad, mida inimesed keelust hoolimata jätkuvalt tähistasid, liikusid kokku kristlike kirikupühadega). Lisaks võivad pühad tegelikkuses muutuda sõltuvalt kliimast ja ilmast (näiteks on lõikuspüha ajastatud tegeliku saagikoristuse ajaks) ning kuufaasidest.

Kõikidele nendele päevadele vastab sümboolselt üks suguvõsa põlvkondadest. See tähendab, et kuigi nendel päevadel on võimalik (ja vajalik) mälestada kogu suguseltsi, siis erilist tähelepanu tuleb pöörata põlvkonnale, kes vastutab aastaringil selle hetke sümboolse tähenduse ja probleemistiku eest. Kuna see tsükkel on ratas, ei ole sellel algust ega lõppu, seetõttu on suvalise punkti alguseks valimine kokkuleppeline.

Talvistepüha ehk Yule (Päike jõuab Kaljukitse märki, 21.-22. detsembril) on talvine pööripäev, aasta lühim ja pimedaim päev. Sellest päevast alates tuleb päikesevalgust järk-järgult juurde, kuid alles pärast oma sümboolse surma möödumist.

Slaavi traditsioonis tunti seda püha karatšuni (vn Карачун) nime all. See periood on seotud isiksuse põhjaliku teisenemisega, sisemiste muutustega teadvuses ja maailmapildis. Nendel päevadel on hea viia läbi alateadvusega seotud rituaale: sukelduda kaugele minevikku või ennustada tulevikku.

See aeg on sümboolselt seotud taassünni tsükliga. Püha ise koosneb kahest osast: vana Päikese kahanemisest põhjustatud pilkase pimeduse saabumisest ja uue, väga noore Päikese tekkimisest, mis muutub päev-päevalt tugevamaks.

Tavapäraselt viidi nendel päevadel läbi tule kustutamise ja süütamise kombetalitus. Üldiselt on see periood seotud ühelt poolt sukeldumisega oma suguvõsa ajaloo sügavustesse ning teiselt poolt austuse avaldamisega inimese tahtele ja tema individuaalsele saatusele.

Talvist pööripäeva ennast peetakse eriti ohtlikuks ajaks, sest elavate ja surnute maailmad puutuvad omavahel kokku lähemalt kui muul ajal. Seetõttu tohivad pööripäeval maagilisi riitusi läbi viia vaid asjatundjad, maagid ja nõiad. Teised inimesed tähistavad püha tavaliselt hiljem, paar päeva pärast kõige pikemat ööd, kui päikesevalgus on juba pisut heledam ning oht puutuda kokku surnute ja vaimude maailmaga on möödas. Nendel päevadel, tavaliselt 4-5 päeva pärast pööripäeva, tähistatakse slaavi traditsioonis talvepühi (vn Коляда). Pühitsetakse rõõmsalt ja kärarikkalt, et kihutada lärmi abil eemale neid vaenulikult meelestatud vaime, kes võivad takistada uue Päikese sündi. Selle tarvis ongi vaja süüdata lõkkeid ning nende ümber laulda ja tantsu lüüa. Jõulusandid (loomadeks maskeeritud noormehed ja neiud), kes sümboliseerivad surnute maailmast oma järeltulijaid külastavaid vaime, käivad ukselt uksele, laulavad spetsiaalseid laule ning nõuavad pererahvalt kostitamist ja austavat suhtumist, või muidu tulevad "kuradid õuele ja ussid köögiviljaaeda".

See periood on sümboolselt seotud suguvõsa seitsmenda, kõige pühama põlvkonnaga, aga ka esimese ehk inimese endaga. Looduses on see uue Päikese sünniaeg ja iga-aastaste rituaalide tsüklis hetk, mil inimene saab suguseltsi asutajate toel muuta oma saatust. Neil päevil tasub esiisade poole pöörduda, et küsida nõu oma elu ja saatuse kohta, samuti ennustada. Sellel ajal võib viia läbi lumega seotud rituaale (lumest tehtud kujukeste abil). Esiteks saab ajal, mil looduse hävitavad jõud on võimsad, tõhusalt oma muresid hävitada või külmutada: lumest kujukesse saab koondada kõik negatiivse, mis inimese elus on, või tema vaenlase kujutise. Teiseks saab lumest kokku mätsida kujutise selle kohta, mida inimene soovib. Kui siis kujutis kevadel veeks sulab, toidab see soovitu tegelikkuses realiseerumise võrseid.

Muidugi ei peaks unustama ka seda, et nendel päevadel tuleb maagilisi tegevusi teha ettevaatlikult ja kaine mõistusega, sest kogu pimeda aja jooksul valitsevad Maal vaimud, kes võivad inimest iga tema eksimuse eest karmilt karistada.

Allikas: Viktoria Raidos "Esivanemate pärand", kirjastus Pilgrim

Loe lisaks: Ööpäeva maagia: 15 lihtsat reeglit esivanematelt

Tunnete kiirabi ehk kuidas end jõulude ajal mitte üksikuna tunda

Toitumisnõustaja Signessa Kalmus annab nõu, milliste jõulutoitudega tasuks piiri pidada

Lase südamel rääkida: tõelised jõulusoovid

KOMMENTEERI!