Punased kuused: värvipimedad on need, kes raiuvaid ühte ja ainsat tõde


Punased kuused: värvipimedad on need, kes raiuvaid ühte ja ainsat tõde
Foto: depositphotos.com

Rääkisime puude helendavatest auradest ja elekrisinisest kumast, mida paljud lapsed ja ka täiskasvanud metsas sageli puude ümber näevad. Selle jutu peale astus tunni lõpus minu juurde vanem naisterahvas, kes vaiksel häälel tunnistas, kuidas sattus lapsepõlves koolis seetõttu "pahandustesse", kirjutab Ilona Karula oma lehel Algolemus.com.

Nimelt oli neil koolitunnis vaja joonistada vahtraleht, aga tema lisas vahtralehe ümber ka sinise "aura" joone. Selle peale ütles õpetaja: "Rumal laps, vahtraleht ei ole selline, vahtraleht on hoopis teistsugune, kuidas sa aru ei saa. Vahtralehe ümber pole mingisugust sinist." Aga tüdrukuke ometi nägi vahtralehte elektrisinise kuma keskel. Ta oli terve elu näinud puusid helendamas.

"Sealt maalt ma panin ennast lukku, suures hirmus saada uuesti pahandada ja eksida," avaldas naine nüüd kui on taas avastamas oma ülemeelelisi võimeid, mis lapsepõlves olid temas loomulikul moel avatud.

Lugusid maailma erinägemustest on teisigi, võttes kasvõi aluseks värvipimedate maailma. Selleks puhuks jagan teile peatükki "Hingesõnumite" raamatust, kuhu sai kirja pandud lugu minu värvipimedast sõbrast, kes kunstitunnis joonistas punaseid kuuski ja sattus seetõttu samamoodi "pahandustesse".

/Mu sõber on värvipime. Kohe päris-päris värvipime, kes ei erista teinekord isegi mitte esemeid, vorme ja kujundeid teatud värvi taustadelt.

Seotud lood:

Kuigi ta ise on oma värvipimedusega harjunud, sest sünnist saati on tema maailm olnud omades värvides, siis koolis ja tavaelus on sellest kujunenud paras katsumus.

Näiteks väikese poisina sai ta kunstitunnis alati õpetaja käest pahandada ja kõige halvemaid hindeid, sest ta joonistas punaseid kuuski. Kui ta poes riideid või lilli ostmas käib ning müüjalt küsib, et mis värvi mingi asi on, siis saab ta küsivate pilkude ja pahameele osaliseks, et kas ta ise siis ei näe. Ta on tulnud sageli koju kummaliste lillade või pruunide riietega ning viinud naisele imelikus värvitoonis lillebukette.

Olen kuulnud ka teistsuguseid lugusid, kuidas kunstiõpetajad piiravadki lapsi nende loomingulisuses, nimetades neid rumalateks pelgalt seetõttu, kui mõnele meeldib joonistada lillasid konni või roosat muru. Seda ju ei tohi teha, sest õpetaja maailmas on ettekirjutatud piiratud värvid.

Tõmmates paralleele mitte-värvipimedusega, siis tegelikult on meie kõigi elude värvidespekter eriskummaline, sest ühed näevad maailma ühtedes ja teised teistes toonides, kuigi maailm on kõigil üks.

Me ei peaks olema nii kindlad, et kuused on rohelised ja taevas sinine, sest värvipimeda maailmas on kuused hoopis punased. Ja kes ütleb, et värvipimedate maailm on vale ja meie värvikas maailm on õige. Meid on lihtsalt enamuses, kes näevad kuuski rohelistena.

Tegelikkuses need, kes raiuvad oma ainuõigust ja tõde, on hoopis kõige suuremad värvipimedad, sest nende inimeste ainsateks värvideks maailma lahterdamisel on must ja valge.

Elagu punased kuused!

Autor: Ilona Karula

Allikas: Algolemus.com

Loe lisaks: Kuidas lõpetada muretsemine, lõdvestuda ja usaldada elu kulgemist?

Tants usalduse ja hirmu vahel

Eneseväärtustamise õppetund: selline olen ma tegelikult

KOMMENTEERI!