Surmahetk on väga tähtis. See tähendab sündimist hauatagusesse ellu ja kui see ei toimu õigesti, võib see tugevalt mõjutada ka surmajärgset eksistentsi. Halvimal juhul võib küll füüsilisest elust välja astuda, kuid siiski mitte teispoolsusesse sattuda: jääda maailmade piirile, saada rahutuks vaimuks. Sellisel juhul ei saa vaim end hingest eraldada ja liikuda järgmise kehastumise poole, ta jääb maailmade vahele lõksu ning kaotab võimaluse uuesti sündida, oma eksimusi parandada ja täiustuda.
Rahututeks vaimudeks muutuvad inimesed, kes surid enne oma loomuliku surma tähtaega ega jõudnud seetõttu kulutada ära neile saatuse poolt antud eluenergiat. Energia, millel ei ole enam võimalust olla seotud nii füüsilise keha kui energiasüsteemiga, ei saa avalduda positiivselt, loovalt, vaid võib elavaid inimesi ainult kahjustada. Paljude rahvaste pärimustes võivad sellised surnud saada nn halbadeks jõududeks või olla nende teenistuses.
Rahutuks vaimuks võib saada eri põhjustel. Tavaliselt muutub hing rahutuks siis, kui inimene lõpetab oma elu enesetapuga. Omaenda elu katkestamine tähendab väga suurt energia moonutamist: inimene sureb, kuid samas peab elama (selleks, et ennast tappa). On loomulik, et energeetiliselt ta lihtsalt ei saa lõplikult surra, kuid selle tulemusel ei saa tema vaim surmajärgsesse ellu täielikult üle minna ja on määratud lõppematutele surmapiinadele kahe maailma vahel. Tuleb öelda, et kui enesetappu teha tahtjad teaksid kannatusi, mis neid selle teo tagajärjel ees ootavad, siis probleemid, mille eest nad põgenevad, tunduksid neile tõelise õnnena.
Tihtilugu muutub rahutuks ka imikueas surnud lapse hing, sest vastsündinu ei kinnitu materiaalsesse maailma kohe täielikult ja on alguses tugevalt seotud teispoolsusega. Võib öelda, et ta pole "veel täielikult sündinud". Kuid kes pole täielikult sündinud, ei saa ka täiesti surra. Seetõttu jäävad ilma nimeta ja ristimata imikud surres sageli rahutute vaimudena meie maailma. See kehtib ka abordi tõttu elu kaotanud laste kohta, mistõttu võivad nad oma vanematele negatiivset mõju avaldada.
Rahutuks võib muutuda ka šamaani või nõia hing, kui ta ei saanud enne surma oma annet kellelegi edasi anda. Maagilise ande eripära, kus meie füüsilise maailma ja teispoolsuse energia on segunenud, ei lase hingel lõplikult teise ilma minna seni, kuni anne pole kellelegi elavale edasi antud.
Sageli muutub hing rahutuks ootamatu surma korral, näiteks katastroofi tagajärjel. Tavaliselt ei saa inimene siis lihtsalt aru, et ta on surnud, ja jätkab - nagu talle tundub - oma tavalist elu: ta tuleb oma koju lähedaste juurde ja proovib tegeleda harjumuspäraste asjadega. Ta ei saa aru, miks keegi elavatest teda ei märka, ta võib selle pärast solvuda ja inimeste peale pahaseks saada, neile kahju teha.
Rahutuks vaimuks võib saada inimene, kes ei täitnud elu jooksul antud vannet või ei lõpetanud mõnda tähtsat tööd. Mõnikord võib hing rahutuks muutuda siis, kui surma põhjustas alkoholi- või narkosõltuvus, sest sellisel juhul oli inimene ka elades praktiliselt kahe maailma vahel ega taju nüüd oma surma.
Traditsiooniliselt peetakse rahututeks uppunuid. Venemaal ei maetud veel 20. sajandi alguses (ja mõnel pool ka sajandi keskel) uppunud inimesi ühisele kalmistule, vaid eraldi koos enesetapjatega ning mälestati vaid erilistel, rahutute hingede mälestamispäevadel. Paljudes traditsioonides on levinud arusaam, et vesi - jõgi, meri, ookean - on piir, mis eraldab meie maailma teispoolsusest (meenutagem kasvõi Vana-Kreeka müütide maa-alust jõge Styxi, mis tuli ületada, et pääseda surnute kuningriiki Hadesesse). Mitte juhuslikult pole ennustamine ja maagilised rituaalid sageli ühel või teisel viisil veega seotud - vesi aitab elavatel inimestel vaadata meie maailma servast kaugemale, puudutada tundmatut. Vesi võib olla ka kurjade vaimude elukoht ("vaga vesi, sügav põhi") ja seetõttu riskib füüsilisest kehast lahkunud hing, olles vees, jääda igavesti maailmadevahelisele piirile.
Rahutuks vaimuks võib muutuda siis, kui kogeda surmahetkel väga tugevaid emotsioone: hirmu, neima, solvumist, kadedust, viha, iha. Sageli juhtub see mõrva- ja vägivallaohvritega; nad ei saa rahuneda enne, kui on vägivallatsejale kätte maksnud.
Muidugi võib tugevaid negatiivseid emotsioone kogeda ka muude enneaegse surma juhtumite puhul ja see suurendab tunduvalt rahutuks vaimuks muutumise võimalust.
Rahutuks vaimuks võib saada ka tugeva needuse korral, kui hing ei leia endale kohta ei elus ega surmas.
Samuti võib hing muutuda rahutuks siis, kui elavad inimesed, näiteks omaksed, ei lase lahkunul teispoolsusesse minna. Sellisel juhul on elavate emotsionaalne kiindumus ja tähelepanu tema vastu sedavõrd suur, et nad kutsuvad lahkunu hinge pidevalt ja too ei saagi lõplikult materiaalsest maailmast lahkuda.
Rahutute hingede tekkimiseks on ka teisi võimalusi, kuid üldjuhul on levinud kaks põhjust, miks võib inimene pärast surma muutuda rahutuks vaimuks: ta oli eluajal või surmahetkel kahe maailma vahel ja miski hoiab teda ikka veel füüsilises maailmas.
Vastavalt loodusseadustele ei saa aga energia lihtsalt kaduda: kui hingel puudub võimalus avaldada oma energiat õigesti, hakkab ta seda tegema valesti. Enamasti on rahututel vaimudel tugev "elus" energia ja kui nad on infoväljast välja jäetud, võivad nad kaotada oma inimliku pale, "loomastuda" ja elavatele inimestele palju tüli teha.
Kõige süütum variant on poltergeist ehk olend, kes annab endast märku lärmi, asjade liigutamise ja muuga, kuid ei kahjusta elavaid otseselt, ehkki võib halvasti mõjuda nende seisundile ja elule lihtsalt seetõttu, et hirmutab neid. Kuid mitte alati ei käitu rahutud vaimud nii süütult.
Rahututel vaimudel on säilinud eluenergia, seega saavad nad füüsilist maailma otseselt mõjutada; muidugi mitte nagu elavad inimesed, kuid piisavalt, et inimesele kahju teha. Samal ajal omandavad nad teispoolsuse elanikele omase ebamaise jõu ja tunnevad vajadust toituda elavast energiast, mis võib põhjustada nende inimeste haigusi või isegi surma, kellesse nad on kiindunud. Arvatakse, et üks rahutu hing tõmbab enda ligi ka teisi. Rahutut vaimu köidab tavaliselt selline rahutu hing haakuda enesetapumõtteid mõlgutava inimesega, toituda tema energiast, süvendada tema kavatsusi ning tõugata teda reaalse katse poole endalt elu võtta.
Kui tunned rahutu vaimu mõju, siis näitab selle energia sulle sinu enda seisundit, isegi kui sa ise seda ei märka. Nii et seda võib pidada omamoodi diagnostikaks. Sageli ei saa sellised vaimud arugi, et nad on surnud. Tavaliselt elavad nad oma surmapaigas või haual. Füüsilises maailmas võivad nad liikuda küll kuhu iganes tahavad, kuid ei saa sellest lahkuda ja minna lõplikult üle hauatagusesse ellu, et saada võimalust midagi muuta. Nad sõltuvad elavatest inimestest, sest ei suuda iseseisvalt sellest olekust väljuda ega saa energiat muul moel kui seda elavatest välja tõmmates. Sellega on seotud iidne tšuvaššide omalaadne neimakomme, mille puhul sügavalt solvunud inimene poos ennast solvaja hoovis üles, kui maisele kohtumõistmisele ei jäänud enam mingit lootust. Enesetapja rahutu vaim püsis tema surmakohas ning võis oma teispoolsuse väge kasutades teda solvanud inimest takistamatult kahjustada ja sel kombel teda karistada.
/.../
Rahutud vaimud võivad esineda ka vampiirina. Enamasti muutuvad vampiirideks inimesed, kes on eluajal tegelenud nõidusega. Pärimuste kohaselt tõusevad elusatega vägagi sarnased vampiirid öösel oma haudadest üles ja imevad magavate või rahvalike pidustuste ajal purju jäänud inimeste verd: sümboolselt tähendab see, et nad toituvad elavast energiast, seda inimestest välja imedes. Eriti ohtlikud on nad aasta pimedaimal ajal, talvisel pööripäeval.
Mõnikord võivad rahutud hinged, eriti uppunute omad, ilmuda inimesele virvatulede (teisisõnu vanakurja või sootulukeste) kujul. Tavaliselt võib neid näha öösel (eriti südaööl) soos, kalmistul, teeristil, vee kohal. Oma helkimisega üritavad nad inimest segadusse ajada ja sohu meelitada. Uskumuste järgi saab end nende eest kaista ristimärki tehes, teatud nõiasõnu öeldes, leivatükki või osa oma riietest neile andes, samuti nende hingede eest palvetades.
Mõnest rahutust, kes on selliseks muutunud oma vanemate needmise tõttu, võib saada tuulispask või torm. Mõnede uskumuste järgi võib tuulepöörisesse visatud nuga määrduda verega. Väikesed lapsed, kes surevad enne ristimist ja kellel pole nime, ilmuvad inimestele sageli merineitsi kujul (vn мавки või навки). Käitumise ja välimuse poolest näevad nad välja nagu näkid. Usutakse, et tema hing lendab haua lähedal ja palub end mööduvatel inimestel ristida: kui inimene ristib merineitsi seitsme aasta jooksul ja annab talle nime, saab see hing vabaks ja saab lahkuda "vahemaailmast". Selle eest võib vabastatud hing oma heategijale heldelt tasuda. See viimane uskumus paneb meid taas meelde tuletama vajadust oma koha järele peresüsteemis. Endale nime saamine tähendab ühtlasi ka oma koha hõivamist. Kui surnud hingel ei ole oma kohta, mõjutab see negatiivselt tõenäoliselt kogu peresüsteemi, tõmbab enda poole kogu energia, moonutades elavate saatust. Kui aga anda talle koht, toimib see kasulikult mitte ainult hingele endale, kes on vabanenud surmajärgsest vaevast, vaid ka tervele suguvõsasüsteemile, mis saab enda jaoks harmooniliselt kulgevat energiat. Võtavad ju suguvõsas leiduvad rahutud vaimud ära palju energiat kogu suguseltsilt. See võib olla ka raske suguvõsa karma üks põhjusi, ilmnedes pärilike ravimatute haigustena. Seetõttu tuleb suguvõsa rahututega tõsiselt tegelda. Kindlasti tuleb seda teha siis, kui nad tulevad sugulaste unenägudesse, sest see võib olla märk, et nende hinged vajavad abi.
Kui hing on maailmade vahele kinni jäänud, siis ilma välise toeta on ta hukule määratud. Tavaliselt ei saa ta ju ise arugi, et on surnud, ning tal puudub võimalus elu jooksul tehtud vigu heaks teha ja oma saatusekoormat kergendada. Abi võib tulla lähedastelt või ka võõrastelt, keda rahutu hing häirib (sest ta elab näiteks nende majas). Mida saab sellisel juhul teha? Rääkida tema lugu, lasta tal võtta talle ettenähtud koht. Siin võivad olla abiks konstellatsioonid, töö peresüsteemi ja sugupuuga. Tähtis on suhtuda lahkunusse siira tähelepanuga.
Peaaegu kõigile religioonidele on omane idee, et elavate inimeste ausad palved võivad leevendada surmajärgseid piinu. Kui peresüsteemiga töötamine ei aita, võib hinge rahustamiseks pöörduda maagia poole. On olemas spetsiaalsed maagilised rituaalid, mis võimaldavad vaimu millessegi, näiteks peeglisse lukustada, et oleks võimalik teda matta. Sellised rituaalid on siiski üsna ohtlikud ja mõistagi ei tuleks neid läbi viia ilma eriettevalmistuseta.
Allikas: Viktoria Raidos "Esivanemate pärand", kirjastus Pilgrim
Loe lisaks: Selgeltnägija Viktoria Raidos: kolm reeglit, mille vastu ei tohi suguvõsas eksida
Sisu mugavamaks tarbimiseks
telli Delfi Kogupakett või reklaamivaba pakett.
KOMMENTEERI!