Kes tõmbab meie elu saatuseniite?

 (3)
Kes tõmbab meie elu saatuseniite?
Kes on meie elu niiditõmbaja?Foto: depositphotos.com

Kadri Luik mõtiskles oma viimases raamatus "Julgus mõelda, julgus öelda" inimsaatuse keerdkäikude ja elu müstika üle.

Mõtisklesin hiljuti selle üle, mida olen ma oma eelnevates suhetes valesti teinud, et nendega on läinud nii, nagu on. Jõudsin järelduseni, et kui oleksin ka absoluutselt kõik n-ö õigesti teinud ja olnud ideaalne inimene, oleks lõpptulemus olnud sama. Siit küsimus: kui asi pole minus ja asi pole ka teises, siis kes neid eluniite tõmbab?

Kui ma mõtlen lihtsale asjaolule, et ma elan, siis kindlasti ei annaks ma siin kogu au arstidele või iseenda tahtejõule. See, et olen siin ja praegu kohal, oleks nagu saatuse määratud - sestap juhtuvad ka imed ja läheb elu ka vahel täiesti ootamatus suunas.

Kes tõmbab saatuseniite? Kes näeb kogu seda suurt plaani? Kes otsustab, kui kauaks on meile elupäevi antud, kas me pääseme avariist kriimudega või lahkume silmapilk? Kes määrab, et ühed, kes lapsi nii väga igatsevad, jäävad lastetuks, ja teised, kellel pole järeltulijatest sooja ega külma, saavad ootamatult lastevanemaks? Kes määrab selle, et täiesti müstilisel moel kohtub üks paar, kes naudivad koos nii noorust kui ka vanaduspõlve, ja teised - otsigu kust ja kuidas tahes - ei kohta iial seda, kes seitsmendasse taevasse viib.

Vahel näib, et justkui kõik on meie enese kätes, ja järgmisel hetkel saad aru, et mitte miski siin elus pole oma teha. Mõni joob ja suitsetab terve elu ja sureb 100-aastasena, teine närib terve elu porgandit ja lahkub verinoorelt. Tegelikult ei ole kellelgi meist aimu isegi sellest, kas me hommikul veel tõuseme voodist või ei, nagu ka keegi meist ei aima, kas ta eluteele saabub täies hiilguses hingesugulane või mitte. Mitte kellegi vastutusvaldkonda ei kuulu, kas me sureme vähki või kukub meile jääpurikas pähe. Kes seda kõike siis ikkagi määrab?

Olen viimastel päevadel teinud meditatsiooni stiilis harjutust, et igal õhtul kui magama lähen, kujutan, justkui sureksin. Kõlab kõhedalt, aga tuleb tunnistada, et uni on väga hea ja hommikul ärgates on alati topeltrõõm... Sest sa tead, et veel pole sinu aeg - sulle anti see hommik, see uus päev ja sinu asi on sellega nüüd midagi tarka teha.

Mina püüan iga päev armastada, iga päev tuua naeratuse kellegi näole... Keegi pole mulle sellist käsku andnud, aga tunnen, et nii on hea. Nii tunnen, et päev on korda läinud ja elan asja eest. Ma ei tea mis toob homne, keegi ilmselt ei tea... Vahel on sellega raske leppida. Tahaks ju ette teada, tahaks oma elu kontrollida, aga tegelikult oleme kõik nagu hääletajad teeserval - me teame, et mõni auto peaks ikka varsti tulema, aga millal, milline ja kes selle roolis on ja kas teekond lõpeb turvaliselt või mitte, seda me ei tea. Ja kui kunagi kätt ei tõsta, ei jõuagi ilmselt iial sihtpunkti. Nii et mis seal ikka - riskime, elame, naudime ja loodame, et kes iganes on selle plaani paika pannud, on olnud helde. Usaldagem elu!

Allikas: Kadri Luik "Julgus mõelda, julgus öelda", kirjastus Pilgrim

KOMMENTEERI!