Esiisade pühadetraditsioonid: kärarikkad näärid toovad hea uue aasta!


Esiisade pühadetraditsioonid: kärarikkad näärid toovad hea uue aasta!
Kätte on jõudnud selle aasta viimane päevFoto:depositphotos

Eestis tähistatakse nääre aastavahetusena alates 16. sajandist. Sõna näärid on mitmuslik, nagu paljud olulisi pühi ja perekonnasündmusi märkivad nimetused, ja on pärit alamsaksa keelest, tähendades uut aastat. Loe lähemalt, millised on olnud meie esiisade aastavahetuse kombed ja traditsioonid.

Rikkalik näärikombestik on viimase saja aasta vältel püsinud suuremate muutusteta, jagunedes avalikuks ja koduseks, üksnes oma perele mõeldud nääriõhtuks. Oma tänase ilme sai püha siiski viimase poolesaja aasta jooksul. 20. sajandi esimesel poolel mürati mõnes peres veel tuppatoodud õlgedes või heintes, seejärel hakkas tava hääbuma.

Liigutati tööriistu tööde edendamiseks ja raputati viljapuid korraliku õunasaagi saamiseks. Hea tava kohaselt käiakse surnuaias lähedaste haudadel küünlaid süütamas ja ennustatakse saatust. Loomadele lauta leiva viimine ja nende tervitamine saabuva aasta puhul on unustusse vajumas. Rikkaliku toidulauaga loodetakse endiselt tagada jätk tulevaseks aastaks. Varem võeti uus aasta vastu alati ka kolistamise ja püssipaukudega, millega peletati eemale igasuguseid deemonlikke jõude.

Aastavahetuse juurde kuulub küünalde ja säraküünaldega (ilmusid Eestisse 19. sajandi lõpul) kuusk. Küünlad süüdatakse ka aknal või laual küünlajalas ja viimastel kümnenditel õues välisukse ees.

Seotud lood:

Paljudel peredel on oma väikesed armsad aastavahetuse tavad, mis muudavad päeva eriliseks. Viiakse metsa või parki loomadele toitu ja lindudele teri. Istutakse hoopis lõkke ääres. Kaunistatakse aknaid ja uksi laste tehtud kellukeste ja lumehelvestega. Lauldakse, kuulatakse laste salmilugemist, tantsitakse, põletatakse küünlaid.

Ennustamine

Vana-aasta õhtu on sajandite jooksul olnud olulisem inimsaatuse ennustamise aeg. Tuntum on tinavalamine, mis on tänini elav tava. Varem valati tina erilise nõuga, tänapäeval saab nii tina kui valamisvahendeid poest osta. Vanasti valati tina asemel jahedasse vette ka kuuma parafiini või lihtsalt küünlarasva. Parafiini ja rasvaga pidi olema väga ettevaatlik, et see põlema ei läheks. Õnne valati igale pereliikmele, kuid asjast olid eriti huvitatud noored. Veest välja võetud tinakujunditelt vaadati selle tulevikku, kelle nimel tina valati. Sümbolid olid lihtsad - mida rohkem säbrukesi, seda kirjum elu. Varasematel aegadel taheti teada, kas elatakse samas kohas edasi ja kas üldse elus ollakse. Sõltus ju palju sajandeid inimeste elujärg soetatud talvevarudest. 19. sajandil oli oluline abiellumine, mis märkis kogukonnas suurt staatuse muutust ja tähendas, et saadi jalad vanemate laua alt välja. Vanematekodus tuli kõiges kuuletuda vanemaile ja ühtlasi sõltuti nende majandamisoskusest ja heldusest. Üksikuks jäämine oli veel 19. sajandil ja 20. sajandi alguses soovimatu erand, abiellumine tõstis sõnaõigust kogukonnas. Armsama leidmine ja abiellumine oli noortele põnev ja oluline ennustamisteema.

Ennustati veel eelseisvaid reise, laste saamist, karja edenemist ja muud eluolulist.

Levinud oli kuusel süüdatud nimeliste küünaldega ennustamine - kelle küünal varem kustus, sellega juhtus õnnetus või jäid tema elupäevad lühikeseks. Vahel pandi küünlad ka vette ujuma. Tähendus oli ikka sama.

Lauale kruuside alla laoti nimelised soolakuhjad - kelle kuhi oli hommikuks laiali valgunud või sulanud, seda ootasid ees õnnetused.

Tasandatud koldetuhale öösel tekkinud jälgede ja nende suuna järgi vaadati saatust uuel aastal. Ukse poole suunduvad jäljed tähendasid kodust lahkumist.

Vana-aasta öösel pärast südaööd mindi õue hääli kuulama: kirikukellad kuulutasid surma, naer ja kilked pulmi, lapsenutt lapse sündi.

Keelud

Naised ei tohtinud uusaastahommikul esimesena teise peresse minna, sest seda peeti õnnetuse endeks. Esimene õnnitleja uuel aastal pidi olema mees.

Lauda ei tohtinud ära koristada, sest muidu ei jätku uuel aastal toitu.

Toidud

Vana uskumuse kohaselt peab näärilaual olema vähemalt 12 erinevat toidukorda. Arvust ei peetud kinni, kuid perenaised andsid parima, et laud oleks rikkalik. Kartulid seapraega, verivorstid, sült, hapukapsad, soolaheeringas hapukoorega, rosolje, piparkoogid, saiakesed, tort, kringel, täidetud munad, heeringarullid, maksapasteet, õlu, õuna- või ploomikompott, õunad, pähklid, kommid - see on üksnes lühikene loetelu tüüpilistest uusaastatoitudest. Ega näärilaud eriti erinegi jõululauast.

Nääride juurde kuuluvad piparkoogid. Erinevate plekk- või plastmassvormide või noaga lõigati välja tähti, südameid, loomi, linde, inimesi. Suhkruvaabaga meisterdati neile silmad ja kaunistused. Suurimad küpsetised olid piparkoogimajad, mille valmistamiseks kulus palju aega. Suuri piparkooke on alati riputatud ka kuuse otsa ehteks.

Näärikuusk

Pärast Teist maailmasõda nihkus kuuse tuppatoomine näärieelsele ajale või siis lausa vana-aastaõhtule. Maal ja väikelinnades toodi kuusk metsast, suuremates linnades osteti neid kaupluse juurest või turult. Ilusa kuuse saamine on omaette kunst. Puu peab olema piisavalt kaharate okstega ja sirge. Väikesesse tuppa mahtus väike, suurde saali valiti suurem puu.

Nääriehted

Erinevatel aegadel on nääriehted tublisti erinenud. Kodus ehiti kuusk kas vanaviisi õunte ja präänikutega või siis klaasist nääriehetega. Pärast sõda kasutati ehtimiseks varasemast ajast säilinud jõulumune. 1950. aastatel sai poest osta uusi ja mõnikord üsna moodsaid ehteid, nagu punakuuelisi näärivanasid, kosmoserakette. Hinnatud olid kuusekäbid, päkapikud, jääpurikad, puravikud, tähekesed ja igasugused imevigurid. Vahel müüdi kuuseeheteks aga ka klasist kurke, porgandeid ja muud justkui pühadega haakumatut.

Näärisokud

Näärisokul oli seljas karvane lambanahast kasukas, puuroika otsas sokupea. Sageli oli talle kaela seotud kelluke. Sokupea oli karvase nahaga kaetud, sarvedega, sokuhabe ees ja klaasist või joonistatud silmad peas. Ühte sokku (=sokupead) kasutati palju aastaid järjest. Mõnikord kinnitati soku seljale veel saunavihast saba. Vanemal ajal olid pea ja saba kinnitatud looga või pikema puu külge. Sokkudeks maskeerisid end ainult mehed. Näärisokk liikus ringi kas üksinda või siis sokukambaga, kuhu võisid kuuluda veel karu ja karutaltsutaja. Ukse juurde jõudes tõmmati sellele kriidiga rõngasrist ja kirjutati uue aasta number. Toas sooviti head uut aastat, puksiti pererahvast, pritsiti mõnikord veega kastes vihta vette, näärikaru mõuras ja tikkus naistele kallale, mille karistuseks taltsutaja teda piitsutas. Joodi pakutud nääriõlut ja mindi edasi järgmisse peresse.

Näärisokud alustasid ringkäiku enamasti enne südaööd või pärast uue aasta saabumist. Kuna sokud olid mehed, siis oli selle läbi kindlustatud ka, et esimesena astus üle läve meesterahvas ja õnnitles saabunud uue aasta puhul.

Näärikaru

Pahupidi pööratud lambanahkse kasuka ja karvamütsiga mees, keda saatis sageli karutaltsutaja, kes hoidis looma nööri või keti otsas ja käskis tal tantsida ning karistas looma, kui see üritas rünnata pererahvast.

Nääripoisid

Saartel liikusid nääripäeval, s.o uusaastapäeval ringi nääripoisid, kes soovisid head uut aastat ja maitsesid õlut. Nääripoisid ei kandnud maske. Komme hakkas taanduma 1950. aastatel.

Näärikroon

Näärideks valmistati mitmesuguseid vanikuid ja kroone tubade ehtimiseks. Vanemate kaunistuste hulka kuuluvad laekroonid. Näärideks (aga ka jõuludeks ja pulmadeks, mõnel pool lihavõtteks) meisterdati õlest või roost oktaeedrid. Neid kaunistati värvitud munadega (enne puhuti muna tühjaks), lõngaga, värviliste paberrosettide, riideribade jpm ja riputati lakke.

Valmistati ka kartulist nn kärbsekiik: kartulisse torgati õlekõrsi, mille otsa omakorda marju või värvilisi lõngatutte.

Lääne-Eestis võidi pidulik laeehe teha ka vitstest või laastudest. See oli kas ümmargune või hoopis näiteks kuusnurkne. Niisuguse krooni külge riputati õlest kuusnurgad. Valmistati ka lihtsamaid ja lõngast punutud tähekesi, mida kinnitati krooni külge. Õlest näärikroonid olid tuntud Skandinaavias, Lätis ja Leedus ning mitmel pool Lõuna-Euroopas. Meile tuli tava arvatavasti Skandinaaviast.

Näärileib

Jõuludeks või näärideks küpsetati eriline leib, millele oli lisatud seemneid, koorikusse torgatud viljapäid. Leivale riputati soola ja viidi nääriööl loomadele uue aasta tervituseks, et neilgi tuleks hea aasta. See komme on tänini tuntud.

Osa näärileivast hoiti 19. sajandil ja 20. sajandi alguses karjalaskepäevaks või jüripäevaks, siis pakuti seda taas loomadele, mõnikord ka karjusele.

Allikas: www.folklore.ee/Berta

KOMMENTEERI!