Eesti nõid on tarvilike oskustega spetsialist


Vanade eestlaste kombe kohaselt nõiatempe tegema ehk taigasid läbi viima saab õppida Alkeemia Õpitoas "Väega tähtpäevad ja taigade tegemine nende ajal"
Vanade eestlaste kombe kohaselt nõiatempe tegema ehk taigasid läbi viima saab õppida Alkeemia Õpitoas "Väega tähtpäevad ja taigade tegemine nende ajal"

Sada aastat tagasi elas igas Eesti kihelkonnas vähemalt üks teada-tuntud nõid, õigemini ravitseja. Ja enamasti suhtuti temasse nagu oma tööd tundvasse spetsialistisse ikka – austuse ja lugupidamisega. Hea küll, võib-olla peljati külateadjat pisut rohkem kui möldrit või seppa. Nii... igaks juhuks.

Keskmine Eestis elav nõid – teadja või ravitseja – oli pigem meesterahvas, kes pidas oma perega talu ega erinenud elulaadi ja väljanägemise poolest palju naabrimehest.

Üks kummaline nähtus temaga siiski kaasnes: ta oskas ravitseda. Peale vilumuse määrata ja praavitada tõbesid – keeta näiteks köha korral raviteed – oli tal ka mingi vägi, mis aitas inimesi ja loomi tervendada. Või kadunuid otsida. Või koguni kaitsta kaaskondlast halva maagilise mõju eest.

Valu nagu peoga pühitud!

Sada aastat tagasi elas Muhumaal tubli talupidaja, kalur ja ravitseja Korja Madis.

Maausuline Ahto Kaasik, Tartu Ülikooli looduslike pühapaikade keskuse eestvedaja, on rääkinud kahe inimesega, keda Korja Madis arstis.

Ahto Kaasik: "See mees oli 90aastane, kui meenutas, kuidas tal oli noorena valulik kurgupaistetus, mis lõppes juba sellega, et ta hingas väga vaevaliselt. Isa viis ta siis talvel reega – kiirabi korras – Madise juurde. Ja Korja Madis oli lihtsalt katsunud ta kaela – rääkides samal ajal poisi isaga juttu – ning juba katsumise ajal poiss tundis, et valu kadus, et ta sai jälle hingata. Koju jõudes oli kõik korras."

Kuidas sellist lugu seletada?

"Ma arvan, et asi oli Korja Madise väes, millega ta suutis poisi haiglast väge muuta," pakub Ahto Kaasik. Ta on ise ka ravitseja juures käinud ja kogenud korra abi, mida on keeruline lahti rääkida; ja Ahto vanavanaisa oskas suurepäraselt hobuseid tervendada.

Teise loo, mida Ahto Muhumaal ravitseja Korja Madise kohta kuulis, rääkis talle vana naine, kes oli tüdrukuna viidud Madise juurde koleda hambavaluga.

Ahto Kaasik: "Seda hammast oli juba püütud koduste vahenditega välja tõmmata. Ka kõik muud rahvalikud ravivõtted olid ära proovitud. Ja siis viimases hädas mindi Madise juurde. Ning Madis ei olnud teinud muud, kui katsunud käega põske ja rääkinud rahulikult tüdrukuga juttu. Ja taas – juba katsumise ajal oli valu kadunud!"

Oskus ravida oli pigem koormaks

Korja Madis ei võtnud oma töö eest mingisugust tasu: ei toiduaineid, ei raha.

"See oli talle nagu kohustus, mis oli kaasa sündinud koos väega," ütleb Ahto Kaasik. Kui Korja Madise tütar uurinud kord isalt, kas taat õpetaks tallegi oma teadmisi, ohanud Madis: "Kulla laps, sul tuleb taluga niigi palju muret."

Kuigi sageli anti raviteadmisi edasi isalt pojale ja emalt tütrele – Eestis on mitu kuulsat külatarkade suguvõsa –, oli oskus ravitseda pigem lisakoormus, mis ei teinud kedagi õnnelikumaks.

"Tänapäeval arvatakse, et nõiavõimed on midagi, mis muudavad inimese eriliseks ja tema ühiskondlik staatus tõuseb, aga omal ajal see oli suur vastutus ja koorem, mis tuli ära kanda ja mille üle pigem ei rõõmustatud," pakub Ahto Kaasik.

Maausuline Kaasik on kindel, et ravitsejad on olnud eestlastele asendamatud inimesed.

"Me oleme 10 000 aastat siin arstideta elanud ning ellu jäänud, ja loonud meeletult rikka vaimse pärandi," leiab Kaasik selge seose rahva elujõu ning seda muserdada üritanud ihu- ja hingehaigustega toime tulnud ravitsejate vahel.

Ravitsejatelt nõutasid abi koguni üdini kristliku taustaga mõisnikud. Rääkimata sellest, et kuigi ka nõukogudeaegses Eestis ei vaadatud nõidadele hästi, käisid mitmed kõrged parteilased ja ametnikud nende juurest abi otsimas. Käivad nüüdki.

Kaika Laine on väitnud, et temale on oma muret kurtnud koguni üks Eesti president.

Eesti nõid ei tunne luuasõitu

Heade nõidade kõrval, kes aitasid näiteks hambavalu puhul, tunti ka halbu nõidu.

Jah, nemad olid enamasti siitsamast külast pärit üksikuks jäänud kurjad vanaeided, kes iseäranis aktiviseerusid jõulude ja jaanipäeva aegu, ka munapühade kandis.

Aga luuasõitu ei osanud neile keegi süüks panna. Kui nõid rahvapärimuses üldse mingi eriskummalise transpordivahendiga liikles, siis lendas ta pigem palgi või linalõuguti seljas.

Linalõuguti kõrval, olgu tähendatud, näeb keskmine luud välja sama tugev riistapuu nagu sadulveoki külje alla pargitud tõukeratas.

No ja volbriööst ei teadnud eesti nõiad – ei head ega kurjad – mitte midagi. See oli lihtsalt üks kevadõhtu, mil haned kihutasid pesitsema ja metsa all möllas sinilill.

Eestis on hukatud vähemalt 65 nõiduses süüdi mõistetut

Kuigi tulesurm oli nõiale täiesti seaduslik karistus varemgi, pole andmeid, et enne XVI sajandit oleks seda Eestis praktiseeritud. Surmaotsusega lõppenud nõiaprotsessid jäävad Eestis enamasti XVII sajandi esimesse poolde. Teadaolevalt viimane surmanuhtlus määrati nõidumise eest 1694. aastal.

1520–1819 peeti Eestis 145 nõiaprotsessi. Tõsi, mõne aastakümne kohta andmed puuduvad.

Kokku süüdistati neil protsessidel nõidumises 218 inimest, kellest vähemalt 122 olid mehed. Surmamõistetuid on teadaolevalt 65.

Kongla Anne ennast-ohverdav tulesurm

Tuntumaid tulesurma määramisega lõppenud nõiaprotsesse oli 2. mail 1640. Viru-Nigula kihelkonnas tunnistas Kongla Ann ennast süüdi vastsündinud mõisapreili surmamises ja osalemises Varudi mõisa süütamises.

Teadaolevalt oli mõniteist aastat varem Viiburist Virumaale kolinud Anne tütar mõisas ammeks. Kuni imetatav mõisapreili haigestus ja suri.

Usutavasti selleks, et päästa oma ammest tütart mõrvasüüdistusest, rääkis Ann, kuidas ta moondas end nähtamatuks koeraks ja käis sel moel mõisas mõisapreilit haigeks tegemas. Et nõiatembud kõlaksid usutavamalt, rääkis Ann ka oma osalusest Varudi mõisa süütamisel. Sealsel sündmuskohal viibinud ta tuulispasana.

Enne noore mõisapreili surma pole ainsamatki teadet, mis vihjaks Anne üleloomulikele võimetele. Kohtuprotsessil – seal kuulati end üles andnud Anne hea ja kurjaga, see tähendab: ka piinati – veenis ta kohtunikke, et on ühenduses mustade jõududega.

Sellel protsessil küsitleti veel üht naist: Kärtu Varudi külast. Nimelt ütles Ann ülekuulamisel, et Kärt on teine siinkandis tegutsev nõid. Ka Kärtu piinati, aga tema ei tunnistanud midagi üles. Pakkus hoopis, et Anne ammest tütar oli see, kes mõisapreili haigeks tegi.

Igatahes lõpetasid Anne elu leegid. Põletamine oli kiriku meelest toiming, mis vabastas nõia saatana haardest. See oli midagi inimese hinge päästmise, hingehoiu laadset.

Autor: Rainer Karge, Kaja Roomets

Allikas: http://www.estoniannyingmaencyclopedia.com

Vanade eestlaste kombe kohaselt nõiatempe tegema ehk taigasid läbi viima saab õppida Alkeemia Õpitoas "Väega tähtpäevad ja taigade tegemine nende ajal", mis toimub pühapäeval, 9. märtsil kell 14-18 Tallinnas, Puuetega Inimeste Kojas (Toompuiestee 10)

Vaata õpitoa kohta lisa facebookist.

KOMMENTEERI!