Ayahuasca kibe pool


Ayahuasca kibe pool
Ayahuasca tseremooniaFoto: Itzhak Beery, Lucid.news

Taimsed ravimid nagu ayahuasca ning hallutsinatsioone esilekutsuvad rituaalid on tänapäeval läänemaailmas väga populaarsed, kuid sel teemal rääkides jääb vestlusest pahatihti kõrvale üks lihtne sõna: ahnus. Meie tehnoloogiapõhises läänelikus kultuuris pooldavad paljud arusaama, et ayahuasca kogemine on justkui kingitus, mille on inimkonnale teinud selle taime vaim. Seda arvamust jagavate inimeste kohaselt otsustas ayahuasca vaim ühel hetkel, et käes on aeg levitada taime tervendavat tarkust meie tänapäevases maailmas, mida vaevab emotsionaalne valu ja spirituaalne tühjus. Võib-olla tõesti. Aga võib-olla on selle trendi taga midagi muud.

Ahnus. Põlisrahvas soovib endale meiega samu materiaalseid hüvesid. Meie aga soovime endale tarkust, mille järgi nemad elavad ja mis oleks olemuselt hea. Andide Kotka ja Kondori ettekuulutus on ette näinud uue pachacuti ehk aja ja ruumi korrigeerimise, mille abil võiksime õppida lendama samas taevas koos harmoonia, rahu ja koostööga.

Meie aga ekspordime abivajavatele põlisrahvastele agaralt oma rikutud väärtusi, mis on meie ühiskonda varemgi alt vedanud. Samal ajal üritame importida nende iidset kultuuri ja nende väärtusi, et nõnda varjata oma emotsionaalset valu. Nagu peagi näete, on see teekond tasakaalutu ja keerukas.

Ühel 2006. aasta kevadpäeva pärastlõunal oli Brasiilias Rio Negro jõe vaiksetel vetel näha liuglemas üksikut kanuud, mis jõudis otsaga Taruma laguuni. Vaatasime üllatusega pealt, kui Tucano hõimupealik ja pajé (šamaan) sidus oma kanuu meie ujuvdoki külge. See lihtsat T-särki ja lühikesi pükse kandev mees pöördus otse mu õpetaja Ipupiara poole ilma tavapärase sõbraliku tervituseta ja mu õpetaja nägu muutus tema sõnade peale tõsiseks.

Seotud lood:

"Mis lahti? Mida ta räägib?" küsisin Ipupiaralt, kes mõistis tervelt kaheksat Amazonase dialekti. Ipu pöördus meie poole.

"Ta ütleb, et ayahuasca vaim saatis hõimuvanematele tähtsa teate, milles väljendab oma suurt, suurt viha," tõlkis ta. "Pealik tuli siia selleks, et kutsuda meid järgmisel kuul toimuvale tavatule tseremooniale, mille käigus kõik kohalikud šamaanid ja hõimuvanemad kavatsevad vaimu lepitada. Tema sõnul on see väga oluline."

"Aga miks?" küsisin mina. Eeldasin, et asi on seotud meie viimase ayahuasca tseremooniaga, mille viis läbi üks Piexona hõimuvanem.

"Paljud kohalikud šamaanid said ayahuascalt endalt täpselt sama sõnumi. Vaim tunneb, et teda on ära kasutatud ja solvatud. Tasakaalu taastamiseks tuleb korraldada lepitustseremoonia," selgitas Ipupiara.

Esimest korda osalesin natem'i (ayahuasca) elumuutval tseremoonial 1997. aastal Shuari hõimuga Miasalis, sügaval Amazonase vihmametsas Ecuadoris. Kuulusin rühma, mida juhtis kirjanik John Perkins. See tseremoonia muutis mu elu ja toona nähtud nägemus ilmutab end mulle endiselt ka tänapäeval. Ma ei uskunud, et pärismaalaste šamaanid võivad enda huvides ära kasutada püha Vanaema-taime, olgugi et olin näinud seda juhtumas Ühendriikides ja Euroopas. Kuid sellist käitumist ootasin ma üksnes inimestelt, kes polnud selle ravimtaimega nii lähedalt kokku puutunud.

"Kas arvate, et ainult teie, valgenahalised, võite langeda ahnuse ohvriks?" küsis minult Ipupiara, kui nägi minu vaevatud näoilmet.

"Kas mäletad seda Amazonase šamaani, kes kutsuti paar aastat tagasi Omega Instituudi šamaanide kokkutulekule?" küsis ta, vaadates mulle otse silma läbi oma paksude prilliklaaside. "See mees, kellel polnud iial elus raha vaja olnud, naasis oma hõimu juurde tuhandete dollaritega. Kujutad sa ette?"

"Aga kas see polnud mitte hea?" küsisin ma.

"Jah, muidugi. Aga paraku ei jaganud ta seda raha oma hõimuga. Selle asemel ostis ta endale lehmi ja raius maha puid, et luua rohumaa, millel lihalehmi karjatada." Ta tõstis pilgu ja nägi mu üllatunud näoilmet.

"Aga kuidas ta küll nii võis teha? Kas meie ja šamaanid mitte täpselt selle nimel ei võitlegi, et takistada suurfirmadel sama tegemast?" küsisin temalt.

"Ahnus. Puhas ahnus. Seda võib kohata kõikjal, ka parimate šamaanide seas. Nemadki on ju inimesed," lausus Ipupiara kurvalt. "Kui nende kogukonnas keegi rikkaks saab, järgneb sellele kadedus ja vägivald ning uusrikka perekond hakkab hõimust eralduma. See aga hävitab tuhandete aastate pikkused kogukonnasisesed suhted, mille alusel üksteisega kõike jagati ja hoolivust üles näidati," ütles Ipupiara. Ta raputas kurvalt pead ja jätkas.

"Ja mis sinu arvates praegu New Yorgis toimub? Te kõik ahnitsete endale vaimsust. Te otsite midagi, mis täidaks vaimse tühjuse teie sees. Teie religioon ja valitsus on teid alt vedanud ja reetnud. Olete haiged, üksikud ja kaotanud sideme loodusega. Nii paljud pered on lõhki. Teil on kõik olemas, aga millestki ei piisa. Jooksete muudkui ühest uhke nimega seminarist teise juurde. Vahetate ühe guru teise vastu ja otsite uut pärimust, mida järgida. See suhtumine on kirju nagu puuviljasalat. Miks mitte keskenduda ühele asjale ja seda hästi teha?" Ipupiara vaikis. Jäi mulje, nagu ta oli viimaks ühe raske kivi südamelt ära saanud.

"Itzhak, ütle mulle, miks nad peavad ayahuascat nii palju jooma? Miks mitte juua seda vaid korra, kuulata vaimu edastatavat sõnumit, tegutseda selle sõnumi järgi ning oma elu selle põhjal muuta, enne kui järgmine tassitäis kõrist alla kallata? Kas nad usuvad, et see muudab nad teiste silmis lahedamaks, kui nad kiitlevad sadade tseremooniate läbiviimisega?" Ta vaatas mind hämminguga. Tunnetasin, kui väga ta oli pettunud meis, ameeriklastes. Ma ei osanud talle midagi vastata.

Mu õpetaja Taita don Jose Joaquin Pineda hoiatas mind ja mu õpilasi, et me ayahuascat ei jooks. "See on väga ohtlik ning võib isegi muuta su aju ja DNA koostist," ütles ta.

"Kas sina oled seda kunagi joonud?" küsisin temalt.

"Jah, kord džunglis ja sellest piisas. See jook on mõeldud laiskadele, kes ei suuda ise nägemusi näha. Meie aga õpime, kuidas arendada oma võimsat nägemusmeelt," sõnas ta uhkelt.

"Aga kuidas on lood Huachumaga?" küsisin.

"On tõsi, et meie, šamaanid, saame kord aastas kokku San Pedro festivalil, et koos juua ja tulevikku ette näha. See on ka kõik," vastas ta.

2015. aastal astusin ma lavale ühel Londoni konverentsil nimega Shamanic Lands ning jagasin sedasama lugu ruumis viibivate taimemeditsiini harrastajatega. Lugu rääkides mõistsin ühel hetkel, et saal on kohutavalt vaikseks jäänud. Inimesed vaatasid üksteisele uskumatul pilgul otsa. Mõned olid silmnähtavalt häiritud. Märkasin, et ühel kuulajal, kes ise selliseid tseremooniaid korraldab, oli näol vihane ilme. Mina aga jätkasin oma esitlust ja küsisin saalilt sama, mida Ipupiara oli küsinud minult: "Kui palju on teil ikkagi vaja ayahuascat juua?"

Rääkisin tseremooniatest, mida korraldatakse kõikjal Euroopas ja Ühendriikides ning kus osaleb 40, 60, 80 või isegi üle 100 inimese, kes kõik maksavad kuni 200 dollarit vaid ühe tassitäie ayahuasca eest tseremoonial, millel on ainult üks korraldaja koos abilisega ning heal juhul saateks ka punt muusikuid.

"Kui palju teie tseremoonia eest maksate?" küsisin retooriliselt. "Kas olete endalt pärinud, mida šamaan teeb nende kümnete tuhandete dollaritega, kui tagasi koju džunglisse läheb? Kas ta kaitseb selle raha abil metsa või oma hõimu? Kas olete endalt pärinud, mis rolli mängite teie põliste kogukondade sotsiaalse ja majandusliku korra hävitamises iga joodud tassitäiega? Kas olete endalt pärinud, et äkki lähete kaasa vaimse ahnusega, mis omakorda soodustab ahnust šamaanis?"

Hiljem tulid paar inimest minu juurde, tänasid mind ja ütlesid sosinal, et tunnevad sama mis minagi, ent ei julgenud seda välja öelda. Ühtlasi tuli mind noomima üks vihane noor naine, kes oli pealaest jalatallani riietatud šamaanirüüsse. Tuli välja, et ta oli kolm kuud Peruus seda kunsti õppinud.

Räägimegi siinkohal neist, kes seda tseremooniat läbi viivad. Kas nad on tõepoolest šamaanid või ayahuascerod - või üksnes taimsete ravimitega parseldajad, taimeravi baarmanid? Vahe on suur. Ehtsal šamaanil on pikkade juurtega sugupuu. Ta kasutab pruulist teiste ravimiseks ning selle oskuse omandamiseks kulub tal mitmeid aastaid õppimist ja kogemusi. Ta suudab nägemuste abil tungida patsiendi energilisse kehasse ning eemaldada sealt vaenlaste saadetud mürginooled, kõrvaldada negatiivne energia ja keha taas tasakaalu viia. Traditsiooniliselt jõi pruulist ainult šamaan ise, mitte tema kunded. Nemad said harva ayahuascat proovida ning seda ainult siis, kui nad vajasid puhastust, et vabastada oma seedesüsteem füüsilistest ja energeetilistest probleemidest, mitte aga nägemuste saamiseks. Paljudes Amazonase pärimustes läbivad ayahuascerod vähemalt neli aastat kestva väljaõppe, et õigesti pruulist manustada, tseremooniat korraldada, ning osata kunde eestkostel vaimude poole pöörduda.

Lood taimsete ravimite ärilisest väärkasutamisest on arvukad ning meie kogukonnas juba aastaid levinud. Kord osalesin Brasiilias Manauses toimunud üritusel, kus üks San Franciscost pärit blondijuukseline "šamaan" oli üürinud hotellitoa, kus ta mängis plaadilt Hawaii muusikat ja viis läbi viietunnilise tseremoonia, mille eest küsis 25 inimeselt 1021 dollarit nägu. Teispool jõge küsis tegelik Tucano hõimu šamaan kogu õhtu kestnud tseremoonia eest vaid 25 dollarit.

Paljud välismaalased ja hõimudesse mitte kuuluvad inimesed kolivad Amazonase džunglisse, kus ostavad endale maad ja avavad kuurorte. Tõsi, algul nad küll palkavad ka šamaane, aga seda ainult niikauaks, kuni nad on enda arvates tseremooniate korraldamise selgeks saanud. Siis lastakse šamaanid lihtsalt lahti. Uustulnukate kohalolu aga tõstab pärismaalaste jaoks kinnisvarahindu.

Üks sõber tõi mulle kord kingiks komplekti, mis sisaldas pakendatud segu ayahuasca valmistamiseks (tass kaasa arvatud, piisab vaid vee lisamisest). Seda komplekti müüakse kohalikes kingipoodides ja mingeid juhiseid sellega kaasas pole. Neid müüakse edasi läänlastele, kes lõikavad kasu turismifirmade loomisest; neid müüakse inimestele, kes veedavad "õppimisele" kolm kuud ning naasevad oma kodumaale kui võltsid ayahuascerod, ehtides end võõraste värviliste sulgedega; neid müüakse ayahuascerodele, kes kasutavad saateks lärmakaid elektroonilise muusika ansambleid, millel pole traditsioonidega mingit pistmist.

Kuid ka põlised šamaanid ja nende vahendajad lõikavad sellest kasu. Nad reisivad mööda maailma ja ajavad kokku tohutu hulga raha, ilma et seda oma hõimuga jagaksid. Paljud lahutavad ka abielu ning nende perekond laguneb. Tundsin üht šamaani, kes kandis käel kuldset Rolexi kella ning korraldas iga päev kaks-kolm tseremooniat. Talle kuulus ka turistipaat, millega taimemeditsiini huvilisi ringi sõidutada. Ja ta jättis meid keset tseremooniat omapäi, et minna ise järgmist korraldama. Meie, valgenahksetega pidi tegelema tema tõbine õpipoiss (kes ise samuti jalga lasi) ning köögipersonal. Enamasti ei osale sellised šamaanid järgneval päeval ka integratsiooniprotsessis, mis tähendab, et tseremoonial osalejaid haarab segadus ja meeleheide.

Ehk olete kuulnud lugu šamaanist, kes püüdis varjata tseremoonia ajal surnud noormehe laipa. Või arvukaid lugusid kohatutest seksuaalsetest kokkupuudetest kundedega.

Paljude jaoks on ayahuasca kogemus positiivne, õpetlik ja elumuutev. Siiski ei lähe mitmetel osalejatel pärast tseremooniat eriti hästi. Ilma korraliku integratsioonita, mis võimaldaks neil mõista vaimude keelt või nägemusi, satuvad paljud neist depressiooni, ärevushäirete ja mõnikord ka paranoia küüsi, sest ei suuda oma vaimupiltidest mõtet leida. Mõned tõlgendavad oma nägemusi vägagi otseselt. Tean kaht inimest, kes olid veendunud, et vaim käskis neil sugu vahetada, sest nad nägid end nägemuse ajal naistena. Nad ei kaalunudki võimalust lihtsalt oma naiselik külg rohkem esile tuua.

Kohata võib ka kurje vaime, kes püüavad sind võrgutada. Üks mu klient muutus niivõrd paranoiliseks, et hülgas oma naise ja tütre. Sageli ilmuvad välja ka tulnukad. Kuidas selle kõigega toime tulla, kui sul puudub enne esimese tassitäie võtmist põhjalik šamaaniväljaõpe? Tervendamist ei saa kiirkorras õppida. Inimesed peavad kogema šamanismi keelt vahetult ning tunnetama sidet kõigi looduselementidega, enne kui mõru joogiga huuli kastavad. Pärismaalaste kogukondades tehakse sellega algust aeglaselt. Noortel lastakse juua juba varakult, et nad võiksid maailma paremini kogeda ja mõista. Unenägusid jagatakse terve kogukonnaga. Vaimude keelega ollakse hästi kursis.

Enne selle meditsiinitee ette võtmist tuleks pühendada piisavalt aega õppimaks ja kogemaks eri viise vaimudega koos töötamiseks. Enne järjekordse tassitäie joomist küsi endalt: kuidas oled sa juba saadud õpetusi reaalselt rakendanud? Küsi endalt, mis on sinu kavatsused ja kuidas saad hoida au sees ravimit, vihmametsa ning inimesi, kes on nende traditsioonide hoidjad. Tunne inimesi, kes neid taimi korjasid, joogiks keetsid ja nende kohal palvetasid. Vii end kurssi nende päritoluga ja õpi päriselt tundma inimest, kes sulle jooki serveerib, kui ta teeb seda ülima austuse, palvete ja andidega.

Valmista ette oma keha ja meel, enne kui sisened neisse pühadesse tseremooniatesse. Küsi šamaanilt, mida ta saadud tuluga teeb. See on aus küsimus, sest tuletab šamaanile meelde tema vastutusi ja loob teie vahel usalduse. Kogetud vaimsete nägemuste ja õpetuste integreerimine igapäevaeluga on ülioluline samm harmoonilise elu tagamiseks. Osale taimse meditsiini tseremooniates samas keskkonnas, kus need taimed on üles kasvanud - nende energia on seal võimsam - mitte aga kusagil hotellitoas, loengusaalis või korteris. Kuula voolava jõe vulinat, lehtedes sahiseva tuule sosinat ning lärmakaid ritsikaid. See aitab sul leida sügavama sideme nende olemuse ja kosmosega.

Teadvuse ergastumist ei ole võimalik paugupealt saavutada põlisrahvaste kogukondade ja mis kõige tähtsam - taimevaimude arvelt. Valgustatus ei ole mingi laiatarbekaup ega vaimne meelelahutus.

Autor: Itzhak Beery

Tõlkinud: Joonas Orav

Allikas: Lucid.news

KOMMENTEERI!