Arutute ajastu koidik


Arutute ajastu koidik
Foto: depositphotos.com

Unenägemine on teekond koos oma teise ise teadvusega ja sellel teekonnal on sul võimalus avastada tõde enda kohta - seda, kes sa oled olnud; seda, kelleks sa oled saanud ja seda, kelleks sa saad. Igal teadvusel, ükskõik millises reaalsuses ja kehastuses ta ka ei oleks, on alati olemas teekonna algus, ehk kõige esimene teadvustatud hetk, kui see sai üheks mingi mõõtme-taustsüsteemiga. Pärast esimest tulevad järgmised, ühed värvikamad kui teised. Mõned sügavalt müstilised ja salapärased, kolmandad üdini lihtsad ja inimlikud.

Unenägija elus on kõike, milles olevad valikud on tihitpeale laotatud sinu ette etteantud valikutena, sest meie teadvuse loomuses on alati valida. Teeme seda iga päev, iga hetk ja igal väiksemalgi võimalusel ning igast sellest valikust võib öelda, et laome piltlikult oma südamega raja kiviplokke läbi kosmose avaruse... sinna.

Väga palju on tänapäeval inimesi, kes on suutnud tulla ärkvele ja saavutanud kasvõi hetkeks teadlikkuse unenäos, saavutades nii unenägemise. Mõnede jaoks saab see omaette uueks "meelelahutuseks", kus võib teha kõike, ilma põhjuse ja tagajärje seaduspära kartmata. Mõnede jaoks lõppeb see samas kui see algas, aga on alati ka neid, kes saavad aru, et unenägemine ei lihtsalt "lõbu pärast" eksisteeriv nähtus, vaid see on vahend, mille kaudu on universum andnud võimaluse meile inimestele, kes me oleme duaalsed teadvused kahes maailmas korraga, teha läbi oma keeruline õppetund koos teekonnaga oma üheksolemise suunas. Üheksolemine on aga esimene aste kõiksuse tajumise ja selleks saamises suunas.

Seotud lood:

Minu kõige esimene unenägemine sellest elust jääb lapsepõlve 4.-5. eluaasta vahele. Sel hetkel kogetu ja nähtu sisu on olnud pikk ja järjepidev teekond selle hetkeni, kus olen täna. Igal ajahetkel, kui teadvus teadvustab oma olemise hetke maailmaruumis, on selles hetkes alati olnud asjad, millest sa saad aru ja mis asetuvad oma kohale ning asjad, mis jäävad õhku, sest sul ei ole piisavalt teadmisi ning sa ei oska nähtut kuhugi paigutada. Tekib mosaiigiefekt, kus osad tükid suudad sa kohe omale kohale asetada ning osad jätad kõrvale.

Tean, et eluline reaalsus on vahest nii tõeline ja kaasakiskuv, et inimesed, kes on suutnud hakata oma komilist mosaiiki laduma, ekisvad väga tihti ära sellel "kosmilise labürindi väljanägemisega malelaual" , see viimane on meelega väljendatud just sellise nimetusega, kuna ühel oma unenägemise teekonnal oli võimalus piiluda meie reaalsuse lavaeesriide taha ning näha ka meie univerusmit suures plaanis pealt ja kõrvalvaates. Kui ma ise oleks endale öelnud kunagi, et selline asi on võimalik, või oleks keegi rääkinud, et ta on seda ise kogenud, ei oleks ma sel ajahetkel seda uskunud, kuna inimeste tõde on piiratud nende teadvuse teadlikkusega. Ning see piiratus tuleneb nende kogemustest. Aga piisab kui teadvus saab oma vastused kogemustena, milles on isiklik puudutus, pärast mida on ta võimeline muutma kõiki oma seniseid väärtushinnanguid ja nii see on olnud ajast-aega, kui sul on vaid oskus mäletada.

Unenägemine ühekssaamise vahendina on samaaegselt ka teekond iseenda hinges, kus oma hetke teadvusega seotakse kokku teadmised teekonnast ja asetatakse paika kadunud mosaiigikillud, mis on siiani takistanud sul nägemast-tajumast suurt pilti. Sinu pilti, kuhu sa oled ennast universumi taustsüsteemis paigutanud.

Selle elu suurimaks väljakutseks jääb mul kõikide teavustatud hetkede kronoloogilise info kirjapanek süsteemi, mida unenägemises valitsev Kosmiline Teadvus (edaspidi Jõud) nimetas "teadvuse unenäokaardiks" ja mille kohta olen ka teinud sostsiaalmeedia kinnisel leheküljel 28.01.2019 kokkuvõte nähtust.

Unenägemises on hetki, mis lahtuvad ajaga ja hetki, mis jäävad sind põletama ja ei lase enam lahti, nendest saab sinu elu osa. Ühel eluetapil sain aru, et olen pidevalt tegevustes, kus korjan läbi oma erinevate kehastuste laiali pillatud energiat, tuues seda koju tagasi, saades samm-sammult tagasi iseendaks, teadvuseks, kelle lugu teekonnast oli minu kehalise ja mõistusega seotud teadmiste eest kaua suletud. Aga ühel ööl saabus hetk, kus seistes teadvusena järgmise taotluse eel, mida öelda oma teadvustatud hetkes unenägemise kõikususes, ütlesin välja taotluse näha oma kõige esimest unenägemist, nii kaua ja nii kaugele, kui hakkasin teadvusena siin maailmas olema. Järgmine hetk olin ma ajastus, kus meie planeet ei olnud veel asutatud inimestega, olid taimed, hiiglaslikud puud, rohelus, kosed-jõed, mered-ookeanid ja see kõik oli sealt ülevalt kosmosest oma teadvusega vaadatuna nii meeletult köitev, et järgmine hetk kuulsin ma ennast lausuvat taotlust saada üheks nende puudega, pärast mida sain teadvusena olla erinevates vormides, erinevatel ajastutel. Jõud, nimetas seda "ürgune esimeseks teadlikkuse aspektiks."

Selle teadvustatud hetke taaskogemine pani mosaiigipildis paika järgmise tüki, kus mõistsin, miks mind alati tõmbab "metsa ja loomade poole." Ja nii sa kõnnid tähetede vahel, paitades supernoovade tuleloidete kiharaid, kirjutades emotsioonide tindiga ajatut Hingeteadvust.

Unenägemiste õppetunnid võivad olla nii otsed, kui ka kaudsed. Kaudsete puhul räägib universum sinuga metafooride keeles, pannes justkui proovile sinu hingelise IQ, kui hästi sa mõistad iideses hingede keele dialektis projitseeritud energiat, ning mis sa selle lahti kodeeritud teamisega peale suudad hakata.

Otsestes õppetundides aga lahustub minevik ja tulevik üheks olemise hetkeks ning sa saad teadmised eelseisvate olevikuliste sündmuste kohta.

On olnud unenägemisi, kus sa tead, mida see tähendab, aga sa püüad selle nähtu olematuks teha, eriti kui see puudutab teisi inimesi/teadvusi, kelle aeg on otsa lõppemas selles reaalsuses ning sa oled olnud hetkes, kus toimub teie läbipõimutud teekondade lahknemine.

Üks on aga kindel - sa tead alati, kui sa oled näinud Hetke, mille toimumine on otsustatud juba enne sinu teadvustatud nägemist.

Ühes viimastest oktoobrikuu unenägemistest oli mul taotlus näha oma südamega raja suunda, et oma elust välja noppida ebaoluline ja keskenduda ainult oluliste asjade peale (enda teadvuse vaatevinkilist lähtudes). Selles unenägemises toimus tehnokraatia pealtung koos kasvava inimkoosluse massi suurenemisega ning metsade-rabade, jõgede-järvede sihiteadliku hävitamisega. Unenägemise ruumis vähenes ringjoonelises järjepidevas kahanemises roheline maailm ja peale kasvas betoonlinn risti-rästi raudpostidega, teedega, elutu põllumaaga, kuniks viimased vägevad Hingestatud hiied olid jäänud alles ringikujulisse vormi kõrgendikul, mis meenutas muistset linnuse asupaika. Hiielinna tara koosnes elusatest puudest, kaitstes ringi sees olevas tsentris Ilmapuud. Üksikut igavest ja ajatut maast-taevasse kõrguvat Hiiepuud, mille vägevate okste peal õitseid roosakad õied, mille õitelehed koosnesid suuretiivalistest liblikatest.

Samal hetkel, kui mu teadvus vaatles seda võimast ja aukartust tekitavat puud, juhtis mu tähelepanu kõrvale arutu inimmass, kes arvuka ülekaaluga piiras sisse Hiielinna ning hakkas tehnika kaasabil murdma Hiielinna tara. Mul oli lõputu hetk aega hõljuda seal inimmassi vahel, otsides mõistmist ja seletust nende tegudele silmadest, mis olid tühjad. Maise võrdlusena ei olnud nende silmades elu, vaid need kumasid kui mustad augud, mis imevad viimsegi valguse endasse, mattes kõik pimedusse. Samal hetkel nägin ma ka Hiielinna kesekelt olevate inimeste nägemise läbi, kes olid ennast Hiielinna kaitseks formeerunud ümber Ilmapuu ja valmis selle kaitseks kasvõi surema.

Samal hetkel vaatles mu teadvus seda kõike toimuvat juba kõrgemalt. Ühel pool põlev, paksu suitsu mattunud maailm, milles arutu inimmass vallutab ovatsioonide saatel Hiielinna, viimast rohelist oaasi. Hiielinna taga asuv kolmekordne tõketepiir, mis eraldas Hiielinna ja kosmilist kuristikku ning mille vahel kulges looklevalt tähedevahelisse ruumi Tee.

Samal hetkel, kui arutute mass murdis läbi Hiietara ja langesid viimased puud, asus Hiielinna Hinged kosmilisele uuele teekonnale. Kõige viimasena lahkus Ilmapuu hoidja, valgel hobusel, võttes endaga kaasa armastuse Jumalanna maise kehastuse, kes oli Viimane tõeline Hing selles reaalsuses, mis hetke pärast ei olnud enam nende kodu.

Minu teadvus viskas veel ühe pilgu Hiielinnale, millest tõusid kosmilisse kõrgusesse suur suitsumass ja ma nägin, et arutud olid süüdanud ilmapuu. Samal hetkel, kui kadusid liblikatest tehtud roosad õied suitsu, ütles Ilmapuu Jõud: " See on meie poolt hüljatud paik, kus ei ole enam pärast "neid (arutute ajastut)" midagi alles sellest, mis oli kord püha. Meie jaoks on olemas juba uus koht uutes kõrgustes!"

Vaatlesin seda rada, mida mööda läksid Hiiehoidjad tähte suunas. Vaatasin seda kolmekordset piiri, mis lahutas seda Rada arutute maailmast ja minu teine ise täpsustas Ilmapuu Jõu poolt öeldud sõnu, et õnneks ei suuda ükski hingetu ja arutu kunagi ületada seda piiri, mis lahutab arute maailma kosmilistest kõrgustest. Arutute jaoks, kes püüdsid Hiiehoidjatele järgi tulla, kadusid kõik alla, kosmilisse põhjatusse kuristikku.

Ma tean, et meil on aega veel 16 aastat, et muuta iseennast, enda harjumusi, teadmisi ja võimalik, et ka takistada selle muutusega Hingelise maailma teadvuste lahkumist siit aegruumist, kus arutute tegemiste pärast neil varsti ei ole enam kohta.

Moto "pärast meid tulgu või veeuputus", võiks täiendada... "pärast meid matku meid prügi või saaste... meie olme vähemalt elanud täisväärtuslikku, hävitavat elu".

Autor: Ell Jott

Allikas: Unenägemise grupp Facebookis

KOMMENTEERI!