Kolmandaks pakub David Orr vastutuse printsiibi teadmiste rakendamisel. Meil peab olema vastutus selle eest, mida me korda saadame. Edukuse ja kuulsuse sunnil elluviidud "avastuste" eest vastutamine hajub meie kõikide sageli traagiliseks ühisosaks. Kes vastutab arvukate kemikaalide koosmõjul hävitatud ökosüsteemide, meie toidu kasvatamiseks vajaliku mullastruktuuri kokkukukkumise eest? Kes vastutab kliimasoojenemise eest, kus oluline roll on valimatul, kõikides riikides toimuval metsade lageraiumisel? Teadmisega kaasneb tegutsemine ja tegutsemisega kaasneb vastutus, mis on nimeline ja konkreetne, mitte üldine ja loosunglik. Tegelikult vastutab Inimene, mitte Organisatsioon, Loosung, Ühiskond. Meie moraal, arusaam vastutusest, tegude tagajärgedest jääb ammu maha meie võimest luua üha uusi ja "arenenumaid" teadmisi ja tehnoloogiaid. Väga mitmed nendest teadmistest ja tehnoloogiatest võetakse kiirustades kasutusele, süüvimata pika-ajaliste mõjude uuringutesse või kompleksetesse seostesse. Raha tahab ju teenimist.
Neljanda juhisena ütleb Orr, et me ei saa nimetada reaalseks teadmiseks mitte midagi enne kui me täielikult ei mõista selle teadmise mõju ja tagajärgi kohalikele inimestele, kogukondadele, loodusele.
Viienda printsiibina räägib ta sõnade ja tegude ühtsusest. Me oleme meisterlikud rääkima õigeid sõnu, kuid meie lapsed õpivad reaalsest elust, kus meie tegutsemine kannab täpselt vastupidist õppetundi. Ma räägime loovuse, iseolemise ja -mõtlemise tähtsusest, ometi näitavad uuringud, et koolides "tapetakse" loovus esimeste õpinguaastate jooksul, reaalses elus näeme, et sageli edutatakse ja tunnustatakse ühetaolisust, kuulekust, käsutäitmist. Samuti õpivad õpilased sõnatult selgeks selle, et üksikisikuna ei suuda me midagi, anname kergelt alla, argus on alalhoidlikkus. Ideaalid ei maksa midagi, aga ideaalide kaotamise eest makstakse.
Viimase, sugugi mitte vähemtähtsana rõhutab ta seda, et oluline on ka kuidas me õpime. Õuesõpe, kohalikus kogukonnas, reaalses keskkonnas, seostatud õppimine peab saama oluliselt suurema osakaalu. Ta võrdleb konnade lahkamist klassiruumis, bioloogia tunnis, mille käigus õpivad lapsed midagi üliolulist, millest õpetaja sellises tunnis sõnakestki ei räägi. Orr arutleb fenomeni üle, mida üks mu suurepäraseid kolleege keskkonnahariduse valdkonnast nii hästi kokku võttis: "Kui õit uurides läheb lille hing kaduma, siis on midagi väga valesti."
Kui kasvatuses ja hariduses enam ei räägita hingest, vaimsusest, Elu Eesmärgist - siis on midagi väga valesti.
Artiklis on toetutud mitmetele David Orri töödele, muu hulgas artiklile "What is Education For?" (1996)
Autor: Rea Raus, kasvatusteadlane, jätkusuutliku arengu asjatundja
KOMMENTEERI!