"Olemise ilu" ja Fred Jüssi


Fred Jüssi filmi esilinastus 15.01.2020
Fred Jüssi filmi esilinastus 15.01.2020Foto: Andres Putting

Käisin eile Tartus filmi "Olemise ilu" esilinastusel. Pean esmalt ütlema, et olen kõigile filmi tegijatele väga tänulik. See teos toob meieni ühe kaunima ja parima osa Maavallast nii nagu ma ise seda lapsest peale tunnen. Nähtu kinnitab, et loodus on lõputult ja sõnulkirjeldamatult ilus, ülev, habras ja vägev ning me oleme osa sellest. Õnneks on filmi tehes kokku saanud oma ala meistrid, kes oskavad näha ja kuulda, selle suurepäraselt jäädvustada ja valmistada kõigest väga nauditava loo. Filmi lõputiitreid lugedes tuleb nentida, et "Olemise ilu" on päris Eesti film. Eesti inimeste film Eestist ja eestlaseks olemisest, kirjutab Ahto Kaasik oma Facebooki lehel.

Mõistagi sisaldab Eesti paljut muudki, kuid selle filmi jooksul avaneb meile maailm ja suund, mida ma tahan hoida ja käia. Peab olema omajagu vaimujõudu, et julgeda endale päriselt ja armastades otsa vaadata. Filmi tegijad on seda suutnud.

Film "Olemise ilu" on mõtlejast, loodustargast ja teadmamehest Fred Jüssist, kuid samavõrra või veel enamgi meie metsast ja loodusest. Suure osa filmist näeme ja kuuleme meie loodust ööpäeva, aastaringi, maastike ja ilmade vaheldumises ja mitmekesisuses. Fred Jüssi on teejuht ja õpetaja, kes juhatab meid targalt looduse ja loomulikkuse juurde. Fred pole enda sõnul uurija ega teadlane, vaid vaatleja ja mõtestaja. Kindlasti on ta ka meie aja suurimaid õpetajaid. Ta oskab kõnelda olulistest asjadest puhtas ja selges emakeeles ning meie rahvale omases vaimses võtmes.

Seotud lood:

Minuvanused mäletavad kindlasti Fredi Linnu- ja loodusaabitsa saateid, mis õpetasid Eesti Raadio vahendusel kuulama linnu- jm loodushääli ning vaikust selle taga. Aga Fred on õpetanud nägema ka laguneva puidu, tagasihoidlike samblike ja veel paljugi loomuliku ilu ja võlu. Küpsemas eas on Fred õpetanud meid olema inimene ja eestlane. Muu hulgas kuuluvad talle sõnad: kus iganes kuuleb keegi mind ütlemas sõnu tsau või okei, siis teadku ta, et olen ära müünud ennast ja oma maa ja emakeele. Niisiis teeb "Olemise ilu" kuva- ja helikeel ning samuti Fredi suu läbi kõlav emakeel vaatajale pai.

Pildid ja helid kadunud Eestist

Olemise ilu on otsast lõpuni ka tehniliselt nauditav teos. Seetõttu oli filmi tegijatelt üllatav kuulda, et selle loodushelid on Fred salvestanud 1970.-80 aastatel. Vaatamata tänapäevasele tehnikale ei saaks sellist elu- ja laulurikkust meie metsades ja rabades enam talletada. Inimese rumal ahnus on toonud meie maastikule surma ja vaesumist. Fred osundab Mahatma Gandhit, kelle sõnul suudab loodus katta inimese vajadused, kuid ei saa hakkama inimese ahnusega. Fred sõnab, et õnneks pole tal enam palju elada jäänud, sest ta ei taha näha sellist majanduse arendamist.

Samas väldib film püüdlikult igasugust RMK-taolist metsarüüstamist. Olen vaatajana tänulik, et pilt ei tee haiget. Muutun siiski filmi edenedes valvsaks, sest tean, et päris maailmas on paljugi teisiti. Ja siis see tuligi - rööpalised lageraielangid aeglase droonivõttega ning sel rüüstatud ja vägistatud maal tuima järjekindlusega toimetamas metsamasin.

Filmi tegijad nentisid, et "Olemise ilu" toob paljuski meieni kadunud maailma. Äsja tuli sõnum, et tänaseks on kadunud ka filmi kaunimaid metsavaateid. Selle asemel haigutab nüüd Kurgjal looduskaitsealuse kanakulli pesitsuspaigas RMK värske lageraielank.

Loodus ja Fred Jüssi kõnelevad filmis vaheldumisi ja sügavas kooskõlas. Juhuslikult on tabatud hetk, kus kevadel oma metsaonnini jõudnud Fred hüüab mõned korrad metsa kuku-kuku. Ta kuulatab hetke, pöörab minekule ja siis kostab metsast vastus.

Fred ütleb, et mets on nagu kirik ja kui tema puhul üldse saab religioossusest rääkida, siis on see seotud puude ja metsaga. Ta ei mõista inimesi, kes ei väärtusta ja ei armasta elavaid puid. Puude kõrge sammassaal meenutab kirikut. Vaatajana mõtlen, et õigupoolest jäljendavad kõik need inimkätega kokku laotud ja tahutud kõrged kivisambad ja kojad elavat metsa - jumala/te loomingut.

Kuigi Fred ei kõnele maarahva vaimsest pärandist, oli film seda tulvil. Meie loodus ise kõneleb esivanemate pärandist. Meie rahvakultuur on arenenud tundlikus kooskõlas ümbritseva keskkonnaga ja loodus on osa meie kultuurist. Filmis said järjepanu sõna maarahva jumalad - kõmas vägev kõu ehk Uku, voolas ja vulises vesi ehk vee-ema, kohises tuul ehk tuule-ema, loitis tuli ehk tuleema, turvaliselt ja kaunilt kõneles mets ehk metsaisa. Pärimuslikku vaimu kandis ka film ise. Nagu meie vanad loitsud, nii pöördus filmikeel loodusjumalate poole hellalt ja armastavalt.

Ma ei hakka ümber jutustama Fredi elutarkust. Minge vaadake ja kuulake ise, kellel vähegi võimalik. See film juhatab teid elu, Eesti looduse ja iseenda tundmise ja armastuse juurde.

Suur aituma Fred Jüssi, Jaan Tootsen, Joosep Matjus, Katri Rannastu ja kõik Olemise ilu tegijad!

Ja muide, olen seda meelt, et metsade lageraided kui röövellik ja eluvaenulik majandusviis tuleb keelata.

Allikas: Ahto Kaasiku Facebooki leht


KOMMENTEERI!