Kristel Vilbaste: Linda pisarate kaitseks ehk mis toimub meie allikates?


Kristel Vilbaste: Linda pisarate kaitseks ehk mis toimub meie allikates?
Kristel VilbasteErakogu

Loodusajakirjanik Kristel Vilbaste kirjutab meile eluks ja ellujäämiseks ülivajalikust - puhtast veest. Selgub, et seis meie allikatega ei olegi igal pool nii roosiline, nagu arvata võiks - mitmel pool Eestis on pestitsiidid juba joogivett mürgitama imbunud.

Novembri alguses tabas Brasiiliat üks aegade suurim keskkonnakatastroof, 5. novembril purunes Minas Geraisi osariigis rauamaagi kaevanduse jäätmehoidla tamm ja 60 miljonit liitrit mürgist jääkmuda, mis sisaldas arseeni, pliid, kroomi ja muid mürgiseid raskemetalle, paiskus Doce jõge mööda Atlandi ookeanisse, saastades sama ajal kolme miljoni inimese tavapärase joogivee.

Võibolla on andestatav, et see õnnetus meie ajakirjanduses äreval ajal tähelepanuta ja toekäeta Brasiiliale jäi. Küll peaksime vaagima, mida meie riigil sellest õppida on? Esialgsel pilgul võib tunduda, et Eestis ei saa mitte kunagi midagi sellist juhtuda. Ja küllap paljud ei teagi, et ka meil selline hiigelsuur viitsütikuga pomm Eestimaa kirdenurgas tiksumas on. See on Sillamäe radioaktiivsete jäätmete hoidla, mille nõukogude mäetööstuselt pärandiks saime. Muidugi, see on praegu kaetud 13-meetrise kattega ja teoreetiliselt ei saa see Soome lahe kaldaserval seisev hiigelsuur radioaktiivne jäätmemass mitte kunagi pahinal Läänemere voogudesse voolata. Aga... küllap oleks praegu targem jätta meie sõdurid mujale sõdima saatmata ja panna nad sedasama hoidlat valvama. Igaks juhuks.

Seotud lood:

Ja kuigi Sillamäe jäätmehoidlat võib pidada meie üheks suurima terroriohuga paigaks, on veel üks olulisem paik, mis tuleks tugevdatud valve alla võtta.

See on Ülemiste järv, kust saab joogivett peaaegu pool Eesti elanikkonnast. Ja kui küsime, mida oleme õppinud kümmekond aastat tagasi Ülemiste järvejääle prantsatanud kaubalennuki juhtumist, kui pool Eestit jälgis, kuidas hulljulge kraanajuht sooritas meheteo ja selle lennuki nõrgalt jäält ära sikutas? Ei ole me õppinud tühjagi, veel hiljutiste valimiste ajal esines valitseva reformierakonna juhtpoliitik Tõnis Kõiv ettepanekuga, et järveäär tuleks rahvale avada ja muuta kõigile liikumisvabaks. Küllap see poliitik on teinud nüüd oma mõtetes korrektiive. Ehk. Aga poleks vist palju paluda, et see ala nüüd tugevdatud valve alla saaks. Et Linda pisarad ei saaks meie kõigi pisarateks. Võibolla tundub see mõte justkui terroristidele paiga kättenäitamisena, aga uskuge, kõrbepojad teavad joogivee väärtust. Ilma joogiveeta pole inimeste elu.

Eelmised laused kirjutasin nädal tagasi peale Pariisi terroriakte, veel ei teadnud ma siis, et Pariisist on kadunud kaitseülikonnad ja ametnikud kardavad terroristide poolt linna joogivee saastamist biorelvaga. Et selle ohu vältimiseks tõsteti joogivees kloorisisaldust. Sellesama ainega, mida MMSks nimetatakse.

Just joogiveest tahtsingi peamiselt rääkida

Olen viimastel aastatel keskkonnajakirjanikuna ja raamatu "Eesti allikad" autorina oma esinemistel kõigile soovitanud - jooge julgelt meie allikavett, see on alati puhtam kui säilitusaineid või veepuhastuskeemiat täis kraani- või pudelivesi.

Nüüd pean oma soovitust muutma. Jooge allikavett, aga laske oma joogiallikale enne teha veeanalüüs.

Eesti Keskkonnauuringute Keskuse seireanalüüsidel on meie nitraaditundlikelt aladelt Pandiveres, Lääne-Virumaalt leitud analüüsitud allikate ja kaevude vees putukamürgi normatiivist kõrgemat taset.

Kõige enam Äntu allikast, mis asub meie kaunimate 8-meetri sügavuste põhjani läbipaistvate Äntu järvede ääres. Aga näiteks ka ühe suurima väljavooluga Norra allika veest ja Põlula kalakasvatust veega varustava Lavi allika veest. Ala ulatus, millel saaastunud allikad paiknevad, näitab, et tegemist on ulatusliku probleemiga, tervet maakonda ohustava ja mitte juhusliku probleemiga. Millele lahenduse leidmine ei saa lihtne olema.

Uuringud tehti riikliku seire nitraaditundliku ala põhjaveeseire alamprogrammist Eesti Keskkonnauuringute Keskuse poolt, nii et mingeid vigu siin olla ei saa. Uuringut läbi viinud Ülle Leisk räägib: "Kui 2012-2014 leiti vaid kloridasoon-desfenüüli, siis 2015. aastal kui analüüsid tehti meie oma laboris, leidsime ka teisi pestitsiide."

Tõepoolest, seireandmetest nähtub ka, et ühes Rakvere lähedases kaevus on leitud näiteks glüfosaate, kuigi palju on reklaamitud väidet, et see aine meil kahe nädalaga laguneb.

Kõige kummalisem on see, et selle mürgi... allikat ei oska keskkonnaametnikud leida. Ametlikult on meil selle kasutamine, nii nagu kogu Euroopas praegu keelatud ja seda ei ole ka viimasel ajal riiki toodud. Keskkonnakaitsja Aleks Lotman ütleb: "See on tõeline müstika, kuidas see kloridasoon-desfenüül on igalepoole sattunud, kuigi kloridasooni meil ametlikel andmetel üldse ei kasutata." Ta lisab, et tema jaoks on põhijäreldus, et pestitisiididega peab olema ülimalt ettevaatlik.

Kätlin Laats Statistikaametist kinnitab, et kloridasooni pole Statistikaameti andmetel kasutatud ega müüdud. Ta lisab: "Vaatasin ka Põllumajandusameti 2001-2010 turustatud taimekaitsevahendite andmeid ning ka neil aastateil puudub selle toimeaine müük.

Kloridasooni sisaldab näiteks preparaat Pyramin Turbo, mis on küll meie taimekaitsevahendite loetelus täitsa olemas, aga mida pole ettevõtted aruandel näidanud, et nad oleks seda preparaati kasutanud või turustanud. Seega jääb tõesti arusaamatuks, kuidas see toimeaine põhjavette on jõudnud.

See preparaat kuulus eriluba nõudvate taimekaitsevahendite nomenklatuuri, kuid 2013. aasta jaanuaris kustutati see taimekaitsevahendite registrist, sest turule lubamise tähtaeg lõppes ja firma ei soovinud seda ka pikendada. Kuna antud preparaadile on Põllumajandusameti poolt antud eriluba, siis võiks ju eeldada, et seda on ka turustatud ja kasutatud.

Kloridasooni puhul on tegemist umbrohutõrjevahendiga, mida kasutatakse näiteks peedil enne külvi, enne tärkamist või peedi esimese pärislehe faasis."

Ilmselt on taimemürkide sisaldus vees siiski veel üsna väike, nii et joogivett me nendele aladele transportima ei pea. Aga normatiivid on siiski selleks, et näidata, kust algab oht inimesele. Seega peaksime tegema kõik, et need ained meie joogivette ei satu.

Et lugu natuke positiivsema noodiga lõpetada, siis joogiveest ehk niipalju, et enne Teist maailmasõda 1936. aastal Eesti inimeste poolt loodud joogiveeallikate andmebaas kolme tuhande seitsmesaja allikaga on nüüd pärast kaheksakümne-aastast varjusurmas olemist arhiivist välja kaevatud ja Rahandusministeeriumi poolt digiteeritud. Peagi võivad kõik Eesti elanikud otsida üles oma kodule lähima allika, et vajadusel tuua joogivett sealt. Meie tuhanded allikad ei jäta meid kunagi hätta. Niikaua kui suudame oma intensiivpõllumajandust ohjata.

Autor: Kristel Vilbaste

Lavi allikas, mis toidab Põlula kalakasvatust, kuid millest leiti normatiividest rohkem kloridasooni.

KOMMENTEERI!